Henrik Hololei: me elame lumpenpoliitika kõrgajas ({{commentsTotal}})

Henrik Hololei
Henrik Hololei Autor/allikas: (Foto: ERR)

Euroopa Komisjoni transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei on alati hõivatud. Tema kontori otsused mõjutavad 500 miljonit eurooplast ja teadmata miljardeid meist lähemal või kaugemal elavaid inimesi. Kümne tööpäeva jooksul on tal 13 avalikku esinemist, enamik neist enda kirjutatud kõned lennundusest isesõitvate autodeni ja raudteest sõjalise mobiilsuseni. Lõpuks istub too mõjukamate eestlaste hulka kuuluv mees oma Brüsseli vaatega kabinetis ja võtab kaks tundi ERR-ile. Küsijaks oli ajakirjanik Toomas Sildam.

Mis on teile kui tuntud spordihuvilisele nendel nädalatel olulisem – jalgpall või poliitika?

Pole midagi parata, praegu on tähelepanu keskmes ikkagi jalgpall. Aga ka poliitilisel mänguväljal toimub nii palju sündmusi, ei saa sellestki üle ega ümber. Kuid jalgpalli MM kord nelja aasta tagant on see, mis tähelepanu tõmbab nii mul kui sadadel miljonitel jalgpallifännidel.

Kui otsida võrdlust jalgpalliga, kes on Euroopa Liidu poliitikas kõige parem ründaja?

Parim ründaja on värske tulija, ehk Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Ta on väga jõuliselt kerkinud nende sekka, kes kaitsevad esiliinil Euroopat ja Euroopa väärtusi ning ründavad nende ohustajaid. Macron tahab luua midagi uut ja teistsugust ning ründaja seda rolli täidabki.

Kes on parim kaitsemängija?

[Saksamaa liidukantsler] Angela Merkel, kes omab väga pikaaegset kogemust ja on suuteline mängima erinevaid positsioone ning kes praegu on pigem  kaitses kui ründes.

Tänu kodusele olukorrale?

Loomulikult, CDU ülekaal pärast viimased [Saksamaa] parlamendivalimisi ei ole nii suur nagu varem ja suur koalitsioon ei ole olnud Merkelile lihtne.

Merkel on kõikidest kõige rohkem ehitanud viimase rohkem kui kümne aasta jooksul seda Euroopat, mis meil täna on, läbi käinud paljudest kriisidest ning mõistagi on ta huvitatud selle Euroopa kaitsmisest.

Kumb on platsil parem, Macron või Merkel?

Igas edukas meeskonnas on vaja nii ründajat kui ka kaitsjat, ja väga tugevat keskväljakut.

Aga kes on siis parim keskväljaku mängija?

Meil on kaks väga head keskväljaku mängijat, kes on küll erinevad, aga kelle roll ühendamisel on ülioluline – Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk. Nende asi ongi olla keskväljakul ja erinevaid poolusi ühendada.

Kes on Euroopa hetkepoliitika parim ääremängija?

Sinna võib olla erinevaid kandidaate, kes vahetuvad nii nagu vahetuvad ka ääred – kas pall liigub parajasti vasakul või paremal. Vaatame, mida toovad endaga kaasa mõned uued tulijad, kindlasti on väga huvitav Hispaania uus peaminister Pedro Sánchez.

Ja parim väravavaht?

Jah... Ma ei julge öelda, kes on parim väravavaht, aga ma tean, kes on praegu sunnitud oma väravat kõige aktiivsemalt kaitsma, et mitte lasta endale liiga palju palle väravasse lüüa, hoolimata sellest, et neid on sinna juba üksjagu löödud. Tema on [Briti peaminister] Theresa May.

Kus mängib Eesti peaminister? Või istub ta varumeeste pingil?

Jüri Ratas on peaministrina Euroopas väga hästi läbi löönud, Eestit väärikalt esindanud ja väärib täna kohta põhimängijate hulgas.

Päris spordi juurde tulles – kes võidab jalgpalli MM-i?

Oma esimeses ennustuses arvasin, et Argentiina (langes kaheksandikfinaalis konkurentsist - toim). Nüüd loodan meeskonnale, keda tunnen natuke rohkem kui teisi ning kes on pärast kaks aastakümmet tippjalgpallist eemal olemist uuesti tippu tagasi jõudnud ja mängib huvitavat jalgpalli. See on Belgia.

Kui tulite 14 aastat tagasi Brüsselisse Euroopa Komisjoni voliniku Siim Kallase kabinetiülemaks, siis polnud juhtunud euro- ja rändekriisi, Euroopa Liidu naabruses polnud sõjajõuga piire muudetud, keegi ei kujutanud ette brittide lahkumist, terrorirünnakud polnud jõudnud meie linnadesse ja lennukisse võis võtta seljakotitäie Saksa veiniküladest ostetud rislingu-pudeleid. Oli see ilus rahuaeg?

Teistsugune aeg oli. Tagasi vaadates tundub ikka, et muru oli rohelisem ja elu ilusam. Ent muidugi, kui vaadata aastaid 2003-2008, siis ehk see oligi viimaste aastakümnete kõige edukam ja positiivsem periood. Majandus kasvas ja tundus, et on leitud imevahend, mis võimaldab majandusel jätkuvalt kasvada ning kadus hirm, et võib tulla majanduskriis, mis tegelikult koputas juba uksele, aga oma eufoorias me seda ei märganud. Euroopa Liit ja NATO olid laienenud, Lääne ühtsus tundus vankumatuna.

Ka suhted Venemaaga ei olnud siis kõige hullemad?

Suhted Venemaaga olid piisavalt stabiilsed. Tollal oli ka palju naivismi, sest arvati, et Venemaa võiks pöörduda demokraatlikele radadele, mida ei juhtunud.

Mida on õppida Berliini müüri langemise järgsest ajajärgust, mis algas novembris 1989 ja lõppes veebruaris 2014, kui Venemaa-poolse Krimmi annekteerimisega varises Euroopa senine julgeolekuarhitektuur?

Kõigepealt on õppida seda, et ei tohi muutuda ükskõikseks ja alati peab olema valmis ootamatusteks, mis võivad tunduda võimatutena, aga muutuvad ometi reaalsuseks. Kas keegi oleks osanud 10 aastat tagasi arvata, et Euroopas on võimalik nii lihtsalt muuta piire?

Teiseks tuleb jätkuvalt tugevdada koostööd Euroopas ja mõista, et sellele ei ole häid alternatiive. Euroopa saab olla tugev ainult üheskoos.

Kuivõrd võis Venemaa oletada, et Lääs reageerib sama uniselt nagu Gruusia sõjale augustis 2008 ega uskunud, et Ukraina sündmuste järel päädib see NATO liitlaste alaliste üksuste toomisega Balti riikidesse ja Poolasse?

Valearvestusi on  tehtud erinevatel pooltel. Ka Lääne poolt, et pärast Lõuna-Osseetia annekteerimist lõpeb Venemaa soov laiendada oma mõjuvõimu ja miks mitte ka oma piire. See võis anda Venemaale [Krimmi ja Ida-Ukraina ründamisel] arusaama, et Lääs jääb piisavalt nõrgaks oma reaktsioonides ja käitub nii nagu pärast Gruusia sõda. Aga seekord läks teistmoodi.

Miks?

Piir sai [Venemaa poolt] liiga jõuliselt ületatud ja tõi endaga kaasa suhteliselt pretsedenditu reaktsiooni. Läänele jõudis kohale ka arusaam, et enam ei piisa pelgalt väljaütlemistest, vaid järgnema peavad tegelikud sammud. Olnud ise selle [Venemaale suunatud] sanktsioonipoliitika keerise keskmes, siis tean, et kiirus, millega Euroopa Liit edasi liikus, oli väga ootamatu, aga kõik – ka skeptilised liikmesriigid – said aru, et Euroopa ühtsuse nimel tuleb neid samme astuda. Majandussanktsioonid rakendusid neli aastat tagasi ja nende lõppu pole näha. Ülemkogu pikendas neid äsja jälle poole aasta võrra.

Teid peetakse Venemaa-suunaliste Euroopa Liidu sanktsioonide üheks autoriks.

(Paus) Need, kes ütlevad, et sanktsioonide mõju on olnud tühine, ei ole tabanud nende mõtet. Samuti teame majandusanalüüside kaudu, et sanktsioonidel on olnud pikaajaline mõju näiteks Venemaa naftatööstuse suutlikkusele ja nende riigi finantsasutustele. Kuidagi ei saa öelda, et sanktsioonid oleksid lahjad, pigem vastupidi.

Millal sanktsioonid lõpeksid või leevenduksid – kas siis, kui Venemaa lahkuks Ida-Ukrainast?

Lähtekohaks on Minski lepete täitmine. Teine variant oleks Lääne ühtsuse lagunemine ja hea näha, et seda ei ole juhtunud. Aga, me elame läbi täiesti ettenägematut ajajärku.

Mida Venemaaga teha – pidada dialoogi või ilmutada strateegilist kannatlikkust, olla heidutav ja hoida sanktsioonipoliitikat?

Lahendus saab olla kõigi kolme ühendamine. Lääs paneks ise ennast löögi alla, kui ta taganeks enda põhilistest väärtustest. Eks see ongi raske dilemma – ühelt poolt on [Venemaa] naaber ja mitmes valdkonnas partner, aga teisel pool on meie väärtused, millele Lääne demokraatia toetub ja mis ei peaks olema kaubeldavad. Jah, raske on nelinurka ringistada.

Kui palju võiksid või ei peaks ettevõtjad praegu Venemaa poole vaatama?

Ettevõtjad on oma tegevuses vabad. Ka suured Lääne korporatsioonid on jätkuvalt ja aktiivselt tegevad Vene majanduses, võttes sellega riski. Ettevõtja kalkuleeribki riskid ja võimalused, millele toetudes teeb oma sammud.

Kindlasti on Venemaa turuna keerulisem ja ettearvamatum mõnest teisest riigist. Aga kui ettevõtjad näevad, et seal on võimalik tegutseda, siis mina soovin neile edu.

Toetasite riigifirma EVR Cargo äriplaani osta laenurahaga vaguneid ja neid Venemaal välja rentida, kuigi osa Eesti poliitikuid nimetas seda halvaks mõtteks.

Vene raudtee ei ole sanktsioonide all, ta tegutseb aktiivselt ka Läänes, kus paljud ettevõtjad teevad nendega koostööd. Kui see viib mõistliku tulemuseni, siis seda võib jätkata.

Peame suutma lahutada poliitilist retoorikat ja majanduslikke samme, mis võiksime jätta ettevõtjate endi teha.

Vahetult enne G7 tippkohtumist tegi Trump ettepaneku kutsuda tagasi klubisse Venemaa, kes kaotas seal oma koha pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukraina ründamist. Kuidas tundub?

Olles olnud kohal esimesel G7 tippkohtumisel pärast seda, kui sellest sai jälle G7 ja mäletades tollast õhustikku, siis nüüd oli see väga ootamatu avaldus. President Trump on kogu maailma ennegi üllatanud enda üllatavate avaldustega, kahtlemata teeb seda ka järgnevatel aastatel ja teeb seda talle omasel kombel – ootamatult. Paraku peame arvestama, et ettearvatus, mida olime harjunud nägema Ameerika Ühendriikide poliitikas oma lähimate partneritega, on mõneks ajaks möödanik.

Kas president Trump võib osutuda tegelikult Venemaa oluliseks liitlaseks, sest tema ettearvamatu twitteri-diplomaatia tekitab Euroopa partnerites tõrksust, et mitte öelda ehmatust?

President Trumpi avaldused erinevatel teemadel on erinenud USA viimase 70 aasta suhtumisest oma partneritesse. Sellega tuleb harjuda. Mõningad asjad aga tekitavad muret. Soovimatus näha tõsiseltvõetavat rolli rahvusvahelistel organisatsioonidel, olgu see ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO, soovimatus näha tugevat Euroopa Liitu, kellega suhete hoidmine on olnud USA Teise maailmasõja järgse välispoliitika üks nurgakive...

Presidendid Trump ja Putin ei näi kumbki Euroopa Liitu armastavat, selles on nad sarnased?

Aga sellele on põhjendus. Euroopa Liit on neile [Trumpile ja Putinile] paljudes asjades võrdväärne partner, mida ükski liikmesriik eraldi ei suudaks. Ühele neist ei meeldi Euroopa ühtsus, millega vastame meile kehtestatud [USA] tollitariifidele ja teisele ei meeldi Euroopa ühtsus [Krimmi hõivamise ja Ida-Ukrainasse tungimise järgse] sanktsioonipoliitika hoidmisel.

Koos ongi Euroopa tugev, killustatuna nõrk. Tugev Euroopa ei allu põhimõttele "jaga ja valitse", mistõttu sellised partnerid [nagu Trump ja Putin] näeksid heal meelel Euroopa Liidu hääbumist. Niisiis on see parim tunnustus Euroopa Liidu olemasolule ja vajadusele.

On neid, kes otsivad USA praeguse administratsiooni tegevusele paralleele 20. sajandi 30ndatest aastatest.

Selles ongi palju sarnasust, kahjuks. Näeme sama lähtekohta, protektsionismi. Kuigi eriti meie nüüdseks läbipõimunud maailmas võivad sellest olla suured tagasilöögid lääneriikide majandusele. Ka 1930-ndate aastate Ameerika pöördus pärast majanduskriisi ja suurt depressiooni sissepoole, oli palju vähem huvitatud, mis toimus tolle aja Euroopas, mis võimaldas natsi-Saksamaa kiire tugevnemise. Täna on Ameerika distantseerunud oma partneritest moel, mida ta pole viimase 70 aasta jooksul teinud.

1930-ndate aastate puhul peaks olema väga hästi meeles, ja seal ei olnud ühtegi võitjat. Ka täna oleks vale arvata, justkui oleksid ainsad kaotajad Ameerika lääne partnerid. Ei, ka Ameerika ise kaotab väga palju, kui ta niimoodi jätkab.

Loodan, et see kõik on siiski ajutine ja USA mõistab paremini, mida meie partnerlussuhted tähendavad. Tahaksin olla optimistlik, kuid samas on hea ajalugu meeles pidada.

Henrik Hololei Autor: (ERR)

1930-ndaid aastaid iseloomustas märksõna "revanšism", mis paljuski oli tolle aja Saksamaa sisepõlemismootoriks. Kus me praegu seda näeme, kui paralleele otsime?

Tänane olukord nõrgendab kindlasti neid jõude, kes on viimaste aastakümnete jooksul maailmapoliitikat edasi viinud ja kujundanud. Selle läbi avatakse uksed ka uutele tegijatele ja kindlasti üks, kes seda väga heal meelel kõrvalt vaatab, on Hiina. Aga mitte ainult.

Eesti parlamendi väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson arvab, et Trumpi loosung "America First" võib õige pea asenduda hoopiski tõdemusega – "Ameerika Üksinda", sest Trump teeb praegu kõik, et kahjustada USA usaldusväärsust oma liitlaste seas. Kuidas hoida tugevana Atlandi-ülest ühtsuse telge, mis lahutab demokraatlikke riike neist, kes hülgavad rahvusvahelise õiguse ja lähtuvad põhimõttest "tugevam võtab kõik"?

Arvan, et USA administratsioon ja kogu süsteem on piisavalt tugev ning tugevad on ka aastakümnetega ehitatud sidemed. Seda ei tohi alahinnata. Aga muidugi on kahetsusväärne, kui Ameerika tahab vähendada oma rolli üleilmsete protsesside positiivse mõjutajana. Olles maailma suurim majandus ja suurim sõjaline jõud, kaasneb sellega ka vastutus, mida varasemad USA administratsioonid on selgelt mõistnud.

Asjadel on tasakaal ja kui see paigast läheb, võib juhtuda ettenägematuid asju.

Näiteks?

Ütleme nii... See tasakaal on aidanud kaasa, et maailma majandus on kasvanud, et oleme üha rohkem inimesi toonud välja vaesusest, saanud seeläbi rohkem tarbijaid ja sealt omakorda pannud aluse majanduse kasvamisele.

Ei taha süveneda julgeoleku teemasse, millega tööalaselt vähem kokku puutun, aga on ju selge, et julgeolekutasakaal põhineb mõistmisel, et teatud riikidel on oluline roll, mida nad selle tasakaalu hoidmiseks kannavad.

Kas Euroopa julgeolekut on võimalik tagada ilma USA-ta?

Viimase 70 aasta jooksul ei ole seda võimalust tõsiseks peetud. Ameerika on pidanud Euroopa julgeolekut osaks enda julgeolekust ja keeruline ette kujutada, et nad seda ise nõrgestama hakkaksid.

Aga kui USA ei pea enam Euroopa julgeolekut osaks Ühendriikide julgeolekust?

Euroopa peab alati igas tingimuses endaga ise hakkama saama. Viimaste aastate arengud on olnud selge sõnum, et me ei saa lõpuni loota kellelegi väljastpoolt.

Kuidas on võimalik, et USA ning Euroopa Liit ongi nüüd kaubandussõjas?

Tollitariifidega toimunu on suhteliselt pretsedenditu. Euroopa Liidul pole olnud muud valikut, kui reageerida nii nagu võimaldab Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmelisus ja rahvusvaheline õigus.

Väga raske on näha, et keegi võiks sellest väljuda ühemõtteliselt võitjana. Need on arengud, mida veel mõne aasta eest olnuks väga raske ette kujutada. Ei ole ju väga palju aega möödas, kui Euroopa Liit rääkis USA-ga vabakaubandusleppe asjus ja meie ühine eesmärk oli luua maailma kõige suurem vabakaubanduspiirkond, mis toonuks täiendavat kasu kümnetele ja sadadele miljonitele inimestele. Tänane trend on vastupidine, loodan, et ajutiselt. Sest nagu öeldakse: pärast vihmasadu tuleb päike. Ega see päike tulemata jää.

Millega kaubandussõda lõpeb?

Seda ei ole võimalik prognoosida. See on ju laiem ega ole seotud vaid EL-i ja USA-ga, see on seotud ka USA-Hiina, isegi USA-Kanada ja mitmete teiste partneritega. Praegu on reeglitepõhine kaubandus häiritud.

Saan aru, et olete vahepeal käinud Brüsseli mõnes diplomaatilises koolis sõnaseadmist õppimas. Aga – kuidas, mida ja kas üldse suudab Eesti selles kaubandussõjas midagi mõjutada?

Eesti on üks Euroopa Liidu liikmesriik, kes saab oma hääle kuuldavaks teha viisil, mis meil kunagi varem pole olnud võimalik, osaleda kõigi oluliste kohtumiste juures, väljendada oma seisukohta ja veenda oma partnereid. Seda tehaksegi ja me oleme osa otsustajatest. Oleks halb, kui meil seda väljundit poleks, eriti tänases maailmas.

Kas väikeriikide kohalolek tähendab kohal olemist või otsustamist?

Väikeriikide kohalolek tähendab nii kohal olemist kui ka otsustamist. Kui räägime Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikast, siis otsuseid võetakse vastu konsensusega, ehk ühehäälselt.

Võibolla Eestil ei tasu hakata otsima erimeelsusi Saksa- ja Prantsusmaaga, pärast seda kui USA on lahkunud tundmatuse merele. Liitlasi on ju vaja.

Mulle näib, et Eesti on endale väga selgelt määratlenud, kes on tema liitlased ja teinud aktiivselt tööd, et suhteid oma liitlastega veelgi tihedamaks muuta. Oleme alati silma paistnud ratsionaalsuse ja EL-i ühtsuse hoidjana. Eesti ei ole kunagi läinud seda teed, et mõne oma partneriga teadlikult suhteid halvendada. Väga mõistlik, lähtudes sellest, kui suur on Eesti, kus ta geograafiliselt asub ja millised on tema võimalused.

On's praegu Eesti oluline võimalus ankurdada end tugevalt Saksamaa ja Prantsusmaa külge?

See on küsimus esmajoones Eesti otsustajatele, millises suunas liigutakse. Aga on selge, et Saksamaa ja Prantsusmaa kujutavad endas praegu seda jõudu, mis Euroopat edasi viib ja loomulikult on mõistlik hoida ennast selle jõu lähedale. Eriti arvestades, et paljudes küsimustes on meil sarnased seisukohad.

Kui õige on Eesti200 ühe asutaja, IT-ettevõtja Priit Alamäe diagnoos: Euroopas liikus valitsev eliit viimase 20-25 aasta jooksul tugevalt liberaalsuse suunas, aga rahvas ei liikunud nii palju kaasa. Praegused äärmusparteid on märk sellest, et rahvas ei tahtnud nii kaugele liberaalsuse poole liikuda.

Priit Alamäe mõttekäik on kindlasti huvitav. Seda diagnoosi jõutakse veel panna, et miks ja kuhu me oleme liikunud.

Aga öeldakse ka seda, et poliitiliste erakondade – olgu nad siis vanas mõistes parem- või vasakpoolsed – vahed on muutunud vaat et olematuteks ja ükskõik keda valides saad laias laastus sama tulemuse.

Kindlasti on oma  osa mänginud ka sotsiaalmeedia väga suur mõju valijale. Ei ole vaja kaugele minna: Brexiti referendum või USA presidendi valimised näitasid, kui lihtne on valijat manipuleerida.

Vaatan uudishimu ja murega, kuidas äärmusi on üle võimendatud. Ei ole ühtegi head näidet ei Euroopast ega üldse arenenud maailmast, kus väga jõuliste seisukohtadega silma paistnud poliitilised liikumised hakkaksid võimule tulles neid seisukohti üheselt ellu viima ja oleks läbi selle saavutanud suure edu, näiteks majanduse või ühiskonna reformimisel. Väga lihtne on kritiseerida kõrvalt, kui sa ei pea vastutama. Palju raskem on vastutada. Inimesed on ära unustanud, et need, kes kõvahäälselt karjuvad, ei ole need, kes vastutavad.

Tuletame neile seda meelde.

Lääne demokraatia on andnud võimaluse, et karjuv vähemus, kes sageli on keskendunud ühele teemale, suudab panna vaikiva enamuse tegema, mida vähemus tahab. Sest vaikiv enamus kas hajub laiali või ei näita üles vajalikku huvi.

Teiseks, poliitikas öeldakse nüüd võimalikult jõuliselt ja võimalikult halvasti. Kui vaatame tänaste poliitikute väljaütlemisi võrrelduna 10 aasta tagusega, siis on need palju reljeefsemad, teravamad, solvavamad. Siis oli enesetsensuur, mis on lahjenemas või suisa kadumas.

Olen sellele fenomenile andnud nime "lumpenpoliitika". Täna elame läbi lumpenpoliitika kõrgaega, kus see, kes karjub kõige kõvemini ja ütleb kõige halvemini, saabki kõige populaarsemaks.

Mida peaks ajakirjandus tegema, kui parlamendipoliitik, lausa parlamendierakonna esimees ütleb, et kui mustanahalistele "vastu pead koputada, siis see on õõnespuit"? Kas see tuleks maha vaikida...

Vastupidi! Ajakirjanduse roll on olnud läbi aegade ühiskonna hoiakute kujundamine ja ka ühiskonna harimine. See viimane roll on hakanud oluliselt hääbuma. Ma ei tea, ehk on meediaallikate paljusus põhjuseks, et klassikaline kvaliteetajakirjandus ei oma varasemat mõju. Seda ei tõsta netis klikkide püüdmiseks loodud pealkirjad, mis võivad tuua täiendava reklaamieuro, aga mitte tõsiseltvõetavust.

Selle "vastu pead koputamise" puhul on täiesti absurdne, et niisugusele väljaütlemisele ei järgne teiste poliitikute poolt ühest, selget enda seisukohta ning et meedia ei anna hinnangut, vaid pigem refereerib kui fakti. See kinnitab ja kinnistab lumpenpoliitikat. Kui otsime lumpenpoliitika parimat näidet, siis siin ongi selle ehedaim juhtum.

Henrik Hololei Autor: (ERR)

Aga inimesed valivad neid poliitikuid ja EKRE toetus tõuseb.

Vaatame täna ükskõik millist riiki Euroopas ja näeme, et väga lihtsate ja reljeefsete väljaütlemistega on võimalik valimistel teha häid tulemusi, mis toob kaasa selle, et teisedki erakonnad kipuvad sinnapoole liikuma. Ehk et me toome lati allapoole, mitte ei ürita seda kõrgemale tõsta.

Lõppude lõpuks vox populi, vox Dei – kui see väljendab rahva arvates kõige paremini rahva hoiakut ja arvamust, et see [lihtne äärmus] viib ühiskonda paremal moel edasi, aitab majandust arendada ja luua [välissuhtluses] tugevamaid suhteid oma partneritega, siis... Siis ei ole teised [erakonnad] suutnud oma sõnumit kohale viia.

Kas me lootsime, et Merkel ja Macron mõjutavad Euroopat rohkem ega jää kodustesse asjadesse nii kinni?

Saksamaa ja Prantsusmaa on kujundanud, kujundavad ning jäävad kujundama Euroopa poliitika suunda.

President Macronil on tugev mandaat teha Prantsusmaal reforme, mida keegi ette ei kujutanudki. Viimasena olen väga lähedalt jälginud nende raudtee valdkonna reformi, mille kohta palju arvasid, et seda pole võimalik teha. Sellest hoolimata, et raudteelased korraldavad kord nädalas streiki, on 2/3 rahvast president Macroni taga ja ka Prantsusmaa Rahvusassamblee. See näitab, et ollakse valmis tegema keerulisi ja õigeid otsuseid.

Angela Merkel on võitnud neljad valimised järjest ja tema positsioon Euroopas on tugev. Hiljuti lõppenud Ülemkogu kinnitas, et ka nii tundlikul teemal nagu migratsioon on võimalik leida ühisosa ja kuigi see võttis terve öö, lepiti kokku nii, et keegi ei tunne ennast mahajääjana. See oli suur võit Merkelile, mis kinnitabki tema mõjuvõimu tugevust. Ei ole ka mõtet Saksamaa sees toimuvaid protsesse üle võimendada, migratsioonitemaatika on paljudes valitsustes pingeid tekitanud.

Mis on lahendus?

Lahendus saab olla ainult see, et inimesed ei taha enam [enda kodumaalt] välja rännata.

Unistada ei ole keelatud.

Ma räägin lõpplahendusest. Aga tänase päeva lahendus sisaldab EL välispiiri tugevdamist, tihedat koostööd nii ränderiikidega kui ka EL-i sees. See on üle-euroopaline probleem, millel saavad olla ainult üle-euroopalised lahendused.

Mis on alternatiiv? Et hakkame kõik oma piire sulgema? Me ei saa kahtluse alla seada oma inimeste vaba liikumise põhimõtet, mis ongi teinud Euroopast tänapäevase Euroopa.

Kas kontrolli taastamine sisepiiridel, mida käremeelsed poliitikud ikka siin-seal tahavad,  tähendaks Schengeni lõppu?

See võib tähendada inimeste vaba liikumise lõppu, tõepoolest. Seda ilmselt mitte keegi ei taha, sest tooks tagasi piirangud eurooplastele endile, millest oleme kümnendite vältel üritanud lahti saada.

Tunnistasite kord, et vihkate populismi, kui otsused tehakse selle järgi, kuidas asjad paistavad meedia kaudu või küsitlustes. Kas Emajõe-äärse puidurafineerimistehase eriplaneeringu lugu on üks sellistest?

Mulle jäi mulje, et puudus soov teha sügavamaid analüüse ja nende sisu ära kuulata, enne otsustati emotsioonide najal. Mina isiklikult kahetsen, et valitsus eriplaneeringu lõpetas, kuna olnuks vajalik selgeks teha [tehase] tegelikud mõjud. Kas tehas tulnuks sinna, mis oli algne mõte, on teine küsimus. Tõenäoliselt on tehtud mingeid möödalaskmisi selle projekti lahti seletamisel.

Olen kindel, et Eesti vajab tööstust ja tootmist, mis loob lisaväärtust. Tahame saada täiendavaid töökohti, täiendavat tulu, räägime, et metsa ei saa lihtsalt ümarpalgina välja viia, sellest tuleb teha tooteid, mida kallimalt maha müüa ning teisalt ei taha me isegi uuringutega asjades selgusele jõuda.

Saan aru, et see on üks neist teemadest, kus ei tehta mitte riigile vajalikke otsuseid, vaid pigem neid otsuseid, mis on poliitiliselt kergemad.

Meenutan siiski, et see kõik toimub kaheksa kuud enne parlamendivalimisi, kui poliitikutel on käed juba seotud.

Kaheksa kuud enne parlamendivalimisi – ajastus ei ole kõige parem. Võinuks edasi uurida ja siis faktid lauale panna. Aga meie elame ajajärgus, kus faktidel pole alati tähtsust ja emotsioonide-poliitika on täna oma laineharjal.

Siin on ka sõnum. Ega see pole seotud vaid ühe puidurafineerimistehasega. Sõnum kõikvõimalikele investoritele on see, et Eesti pole huvitatud suurtest investeeringutest.

Eesti oli vanasti julgem tegema asju, mis olid võibolla ebamugavad, aga riigile olulised. Eks saan aru ka tänastest poliitikutest ja otsustajatest, kes sellel otsuse tegid, kuigi ei ole üldse kindel, et kõik selle tegijatest seda ka enda hinges õigeks pidasid.

Mitmed ministrid olevatki teisiti arvanud, aga avalikult vastu ei hakanud.

Nagu öeldud, valimised koputavad uksele, mis sest, et elu ei peaks olema ainult valimistelt valimisteni.

Elame konkurentsitihedas maailmas ja kui tahame, et meil läheks hästi, peame olema avatud ja looma keskkonna, et Eestisse tahetaks jätkuvalt investeerida. On tore, et investeeritakse digitehnoloogiasse ja start-up'idesse. Aga Eesti vajab jätkuvalt oma tööstust, oma tootmist.

Näiteks Soomes on olnud väga tugev digitaalne majandus, aga Soomes on ka pikaaegsete traditsioonidega arvestatavad ettevõtted, mis on nende majanduse alustala.

Kui IRL valis eelmine kord esimeest, olid vastamisi Margus Tsahkna ja Jaan Männik. Teie toetasite Tsahknat. Miks?

Nägin temas suuremat potentsiaali, uue põlvkonna avatud meelega poliitikut, kes on mõtlemises suunatud tulevikku ja suudaks luua meeskonna, kes läheb edukalt valimistele.

Olete pettunud?

Margus tegi kindlasti oma parima. Paraku antud ajahetkel ei vastanud see ootustele, mis olid erakonna sees, just konservatiivsemates ringkondades.

Tsahkna tegi diili Keskerakonnaga ja aitas nad pikast opositsioonist peaministriparteiks. Teile ei olnud see probleem?

Kindlasti mitte. Ükski asi ei tohi kesta liiga kaua. Ka Reformierakonnale on kasuks mõni aasta riigivalitsemisest eemal olla, et siis uue hooga tagasi tulla. Samuti on murtud müüt, nagu ei lähtuks Keskerakond oma poliitikas Eesti huvidest. Vastupidi, Jüri Ratas on tõestanud ennast eestimeelse peaministrina.

Alati võib vaielda, kellele meeldivad ühed ja kellele teised lahendused, aga mina ei näe Eestis ühtegi erakonda, kelle tegevuse kohta võiks öelda, et nad ei lähtu Eesti huvidest.

Ka EKRE?

Aga nende Eesti on teistsugune, mitte see, mida mina tahan näha.

IRL muutis oma nime Isamaaks. Kuivõrd see aitab neil jääda Eesti poliitikakujundajate esiritta?

Kõigepealt tuletan meelde Krõlovi valmi, milles muusikuid ümber paigutades oli lootust, et meloodia hakkab paremini kostuma. IRL-i väljakutse ei ole seotud tema nimega, vaid see on palju sügavam. Isamaa, mis tuli 1992 jõuliselt Eesti poliitilisele maastikule, sisaldas endas avatust, uudsust, uuendusmeelsust ja julgust asju muuta. Ei ole kindel, et tänane IRL suudab vastata nendele ootustele, mis selle nimega kaasnevad.

Ometi ei ole te IRL-ist, vabandust Isamaast lahkunud.

Mulle meeldib olla samas erakonnas Mart Laari, Tunne Kelami ja Jüri Luigega

Kas Isamaal, endisel IRL-il, on lootust?

Lootust on küll. Aga kui leiame, et on okay olla natuke metsa poole, siis kustub lootus päris kiiresti. Ja teisalt – kui suudetakse mobiliseerida inimesed nagu [Mart Laari aegne peaministri büroo juht ja praegune välisministeeriumi asekantsler] Matti Maasikas, siis on kindlasti võimalus.

Teie kui Mart Laari teise valitsuse majandusminister (oktoober 2001 – jaanuar 2002), kas Eesti riik võiks laenu võtta?

Mina ei ole nii dogmaatiline, et arvaks, nagu laenuvõtmine oleks surmapatt. Õigetel tingimustel on see kindlasti mõeldav, kui laenud lähevad investeeringuteks, aga muidugi mitte jooksvateks kulutusteks. Ma ei ole ka seda meelt, et Eesti maksusüsteem tervikuna on teema, mille üle ei tohiks arutada.

Ja kuidas tundub Reformierakond opositsioonis?

Tundub opositsioonierakonnana, algul võibolla rabedana, aga hakkab enda rolli sisse elama.

Miks on sotsid sattunud ujuvasse seisu?

Kaugelt raske hinnata, olemata ise nende protsesside keskmes. Tegemist on ju paljude sümpaatsete inimestega, kes üritavad leida ühiskonnas tasakaalu, eriti sotsiaalteemat silmas pidades. Aga tundub, et kogu alkoholitemaatikaga pingutasid nad veidi üle. Eks see alkohol ole ka läbi sajandite meie DNA-sse juurdunud, et seda pole võimalik rutakate vahenditega inimeste soovidest kustutada. Teema ise on vajalik ja õige, kuid sotside usaldusväärsust vähendasid need vahendid, mis teema ümber laoti.

Jah, aga valitsuskõnelustel ühed ei tahtnud tõsta käibemaksu ja teised tulumaksu, nii hakatigi eelarvesse raha otsima küll alkoaktsiisist, küll pakendimaksust jne.

Jah... (Ohkab)

Margus Tsahkna aitab nüüd teha poliitilist liikumist Eesti200, millest võib sügisel saada erakond. Kui palju teie neisse usute?

Olen olnud seda meelt, et Eesti poliitiline maastik vajaks raputamist. Kas Eesti200 suudab seda piisavalt, vara vastata. On hea, et on inimesi, kes tahavad oma näo ja nimega poliitikasse tulla. Soovin neile edu ja et nad säilitaksid värskuse ega läheks kaasa lihtsate kompromissidega.

EKRE Jaak Madison kirjutas EL-i laienemistest kui vanade liikmesriikide hindamatust kasust, sest nemad said juurde miljoneid inimesi tööjõuks, mis on olnud korvamatu kahju uutele liikmesriikidele. Kas ja kuidas oponeerite talle?

Seda peab küsima neilt inimestelt: kas nende elu on – nende endi arvates – täna parem või halvem. Arvan, et suur osa inimestest, kes on Eestist välja läinud tööle ja elama – lühemaks või pikemaks ajaks – on saanud endale uue väljakutse ja rahul selle võimalusega,

Öelge hästi lihtsalt: miks Läti riik võis toetada raskustesse sattunud Air Baltic'ut, aga Eesti valitsuse rahasüstid Estonian Air'ile (EA) tunnistas Euroopa Komisjon keelatud riigiabiks ja meie rahvuslik lennukompanii lõpetas novembris 2015 päevapealt tegevuse?

Rahvuslik lennukompanii lõpetas tegevuse, sest ei olnud majanduslikult enam jätkusuutlik. Kõik riigiabi juhtumid on erinevad. Riigiabi põhimõte lennuettevõtetele on lihtsalt öeldes selline: riik võib anda abi üks kord kümne aasta jooksul. Estonian Airi kaasuse puhul oli tegu teistkordse riigiabi andmisega ja see ei läinud enam reeglitega kokku.

Kui Eesti valitsus oleks andnud kohe kaks või kolm korda rohkem, poleks EA pidanud kümne aasta jooksul raha juurde küsima?

Kõiki otsuseid tehakse konkreetses ajas ja ruumis, ühegi riigi rahakott pole põhjatu. Loomulikult peab riigiabi olema põhjendatud ja põhinema väga selgel, arusaadaval äriplaanil, mida tuleb kaitsta, et saada Euroopa Komisjonist riigiabi andmise luba.

Henrik Hololei Autor: (ERR)

Erkki Raasuke on meenutanud oma aega EA nõukogu esimehena: ta sai kolm aastat enne EA lõppu Euroopa Komisjonist teada, et Eesti valitsuse tegevus lennufirma turgutamisel on olnud ebaseaduslik riigiabi, ta tegi ministritele ettepaneku EA tegevus lõpetada ja leida partner, kes siinset lennuliiklust käigus hoiab, kuid peaminister Ansip lükkas selle ettepaneku laualt maha. Oli see õige otsus kolm aastat EA-ga venitada?

Mind sellel valitsuse istungil ei olnud, ma ei olnud selle valitsuse liige.

Toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts toetas Raasukese ettepanekut. Kas ta oli eksiteel?

(Naerab) Hea küsimus. Tagantjärele on väga raske sellele kõigele hinnangut anda. Aga Juhan Partsil on alati hea vaist olnud.

Väikeste Euroopa ääreriikide lennukompaniid ei ole samas konkurentsiolukorras nagu näiteks Saksa, Briti või Prantsuse omad. Miks?

Sest nende teeninduspiirkond on oluliselt väiksem. Nagu ka Finnairil või Aer Lingusel, kes on väga edukad piiratud koduturuga lennuettevõtted. Alati võib leida erinevaid põhjendusi, ka küsides, miks on Air Baltic nii edukas. Ent, Eesti üks edukam ettevõte on Tallink, kes suutis laevaliikluse Läänemere Soome lahe poolses servas väga jõuliselt enda kätte koondada. Kas keegi oleks arvanud, et Eestist – nii väikesest riigist – kasvab välja ettevõte, mis mitte ainult ei pista rinda, vaid sõidab... purjetab mööda Soome ja Rootsi suurtest laevafirmadest?

Kõik on võimalik, kui on tahtmine, õige äriplaan ja seda osatakse ellu viia. See, et Eestis ei juurdunud tugev rahvuslik lennufirma, on ajalugu ja seda tagasi keerata pole enam võimalik.

Ja ärme räägi ainult lennufirmast, sest selle kõrval on eriti suur roll lennujaamal, kes suudab meelitada Tallinnasse lendama uusi ja uusi firmasid. Eesti kodanikul peab olema võimalikult palju valikuid, kuidas lennata võimalikult soodsa hinnaga võimalikult paljudesse sihtkohtadesse. See on oluline, mitte aga see, et ta peab tingimata lendama ühte värvi ja ühe kirjaga lennundusettevõttega. Paraku on ajaloo prügikasti kukkunud arvamus, mis vanasti oli, et riigi tunnuseks on lipp, jalgpallimeeskond ja lennufirma.

Tallinna lennujaam võiks ju pakkuda Nordicale – mõlemad on Eesti riigi omad – mingit erikohtlemist?

See ei läheks kuidagi kokku ühtse lennundusturu põhimõttega. Kuna me avasime lennundusturu, siis kõiki ettevõtteid tuleb kohelda võrdselt, lähtudes meie konkurentsi- ja riigiabi põhimõtetest.

Kas lennufirma Nordica peab olema 100 protsenti Eesti riigi oma?

Ei, kindlasti mitte. See on omaniku valik. Nordica omanik on Eesti riik, kes võib otsustada müüa aktsiad strateegilisele investorile, jätkata omanikuna ja võtta seeläbi vastutus... Valikuid on erinevaid. Euroopas on pigem erand, et lennundusettevõte kuulub 100 protsenti riigile.

Kas Nordical on lootust?

Kõigil on lootust. Kui ärimudel toimib ja kulud-tulud suudetakse mõistlikult tasakaalus hoida. Arvestada tuleb aga, et viimased aastad on olnud lennunduses üliedukad nii ohutuse, turvalisuse kui ka kasumimarginaalide poolest, mille üks põhjus oli tavapärasest oluliselt madalam naftahind. Mullusega võrreldes on see aga tõusnud üle kahe korra, mis mõjutab ka lennuettevõtete kasumlikkust ja järgmised aastad toovad endaga kaasa palju rohkem väljakutseid.

Lennujaamade turvakontroll – kas sellega pole liiale mindud? On sellest kasu olnud?

Eelmisel aastal ületas Euroopas lennureisijate arv ühe miljardi piiri, veerand sajandiga on see kolm korda suurenenud. Euroopa on muutunud inimestele kättesaadavamaks ja väiksemaks, tänu sellele on tekkinud odavlennufirmad, mis viivad Euroopas juba üle poole kõigist reisijatest.

See kõik on väga tore. Nagu ka see, et inimesed tahavad lennule minnes kahte asja, milles peitub kogu lennunduse, laiemalt terve transpordisektori oluline väljakutse: ohutus ja turvalisus. Kompromisse pole teha võimalik. Aastakümneid on lennundus olnud terroristide üks meelissihtmärke ja paraku on seda endiselt. Õnneks oleme suutnud lennunduse väga turvalisena hoida.

Millal võin lennukisse minnes panna kingituseks saadud veinipudeli uuesti käsipagasisse?

Kui tahta korraga nii turvalisuse kõrget taset kui ka mugavust, siis me alles liigume suunas, kus tehnoloogia areng suudaks pakkuda mõlemat korraga. Minu unistus on, et mitte liiga kauges tulevikus jalutame lennujaamas enne lendu oma asjadega läbi koridori, kus erinevad seadmed analüüsivad, mis meil kaasas on ja koridori lõpus annavad märgi, kas liigud edasi punasesse või rohelisse tsooni. Loomulikult peab see kõik arvesse võtma ka reisijate privaatsusnõudeid.

Toetate tuliselt kiirraudteed Rail Baltic. Kas see pole oma kiirusega juba eilne päev, nagu kriitikud osatavad?

Olen sügavalt veendunud, et – ka lähtuvalt Eesti geograafilisest asukohast – vajame võimalikult palju ühendusi eelkõige lääne poole. Selline raudtee pakub seda võimalust, nii inimestele kui ka kaubaveole.

Peaksime ennast lahti siduma tsaari-Venemaa raudteevõrgust, mis idapoolset raudteed võimaldab hoida Vene süsteemil, aga loob võimaluse lõunasuunal moodsa, läänelaiusega raudtee rajamiseks. See loob täiesti uue võimaluse Tallinna, Riia, ka Vilniuse omavaheliseks sidumiseks. Ja lisaksin siia samuti Helsingi.

Aga miks see nii aeglane on?

Raudtee kiirus ligi 240 km/h saab olema optimaalne, arvestades võimalikke investeeringuid. Mida suurem kiirus, seda suuremad ka investeeringud.

Kas Rail Baltic oleks osa Euroopa Komisjoni algatatud sõjalise mobiilsuse programmist, mis tähendab võimalust kasutada tsiviiltaristut ka militaarvedude korraldamiseks?

Kindlasti. Algusest peale ei ole olnud kahtlust, ja seda on väljendanud ka NATO kõrged ametnikud, et sellisel raudteel on lisaks tsiviilotstarbele ka selge [kaitseotstarbeline] strateegiline tähtsus ja annab oma panuse, et Euroopa Liidus oleks võimalik kaitselisel vajadusel liigutada vägesid, tehnikat ja varustust.

Kuivõrd on alust juttudel, et sõjalise mobiilsuse programmi ristiisade, et mitte öelda autorite hulka kuuluvad ka kaks eestlast: meie kunagine suursaadik NATO-s Lauri Lepik ja teie, Henrik Hololei?

(Paus) Sõjaline mobiilsus on kindlasti meie viimaste aastate üks enam tähelepanu saanud ettepanek ja toonud väga positiivse tagasiside. Ise käisin seda just esitamas Euroopa Kaitseagentuuri nõukogule, Euroopa Komisjoni transpordivolinik käis NATO-s, äsja lõppenud Euroopa Ülemkogu võttis oma lõppjäreldustes vastu väga positiivse teksti seoses sõjalise mobiilsuse järgmiste sammudega ja kiitis heaks selle tegevusplaani. Lisaks on Euroopa Komisjoni esitatud pikaajalise eelarve mustandis 6,5 miljardit eurot investeeringuteks kahetise kasutusega taristusse.

Ja nagu ikka, kui miski osutub edukaks, on palju neid, kes tahavad sellest osa saada. Kuigi tõsi, igal asjal on algus ja kuidagi need mõtted minema läksid. Oma osa mängis tõesti Eesti tollane suursaadik NATO-s [Lauri Lepik] ja ka minul on oma roll, et see mõte pelgalt mõtteks ei jäänud, vaid sellele järgnesid sammud, mis täna liiguvad juba suure lumepallina.

Kas euroala vajab oma eelarvet, mida Eesti ei toeta?

Lühidalt öeldes ütleksin, jah, vajab. Aga see on pikema arutelu teema. Kui ütleme, et peame olema suutelised reageerima ka erinevatele globaalsetele mõjudele, on vaja ehitada tugevam puhver ja tihendada majanduspoliitilist koostööd, milleks eelarve on tavapärane vahend.

Richard Quest CNN-ist tituleeris teid kui Mister European Aviation. Mille puhul?

Kindlasti seepärast, et lennundus on transpordivaldkonna üks kõige nähtavamaid ja meedias enim kajastatavaid pooli. Kui oled seal tegev ja suudad olulistel teemadel kaasa rääkida, siis Euroopa Komisjoni esindajana on mul päris palju võimalik selle sektori arenguid mõjutada. Komisjon on regulaator, meil on palju probleemvaldkondi, mille osas üritame lahendusi leida...

Ma ei saanud mitte millestki aru.

Kui te küsite, millega tegeleb siin Euroopa Komisjon, siis kõige olulisem praegune teema on läbilaskevõime, mis tähendab suutlikkust tagada, et lennukid liiguksid Euroopa tsiviilõhuruumis efektiivselt ja et oleks piisavalt läbilaskevõimet maa peal, ehk lennujaamades...

Aga lennukid hilinevad, ja järjest rohkem.

Kui me midagi ei tee, et läbilaskevõimet suurendada maa peal ja õhus, siis 15 aasta pärast ei saa 160 miljonit inimest lennata, kuigi nad seda tahaksid, sest need lennud jäävad ära. Neid ei toimu, sest lennuvõrgustik on niivõrd üle koormatud, et lennukitel pole enam ruumi ei maa peal ega õhus. See on Euroopa lennunduse probleem number 1.

Tänavu mais ja juunis oli kahe kuuga hilinemisminuteid sama palju kui eelmisel aastal kuue kuuga. Lennuliiklust korraldavad teenistused ei ole investeerinud piisavalt, et suurenenud liikluse juures saaksid lennukid õigeaegselt lennata neile etteantud marsruudil. 45 protsenti kõigist hilinemistest on seotud just sellega, et teatud sektorites pole tipphetkedel piisavalt palju lennujuhte. Kuna Euroopa õhuruum on küllalt piiratud, siis kui suurte ülelendudega sektorites toimuvad hilinemised, kandub see üle kogu lennuvõrgustikule.

Mida Euroopa Komisjon saab teha?

Üritada suurendada läbilaskevõimet nii regulatiivselt kui ka seekaudu, et partnerid kokku tuua ja leida ühiselt lahendusi. Meie pikem eesmärk on olnud, et tekiks reaalne ja ühtne Euroopa taevas. Väga fragmenteeritud Euroopa õhuruum on üks põhjus, miks me ei suuda...

Mis on Euroopa ühtne taevas?

Et liigud otsekui ilma riigipiirideta, nii nagu näiteks Schengeni viisavabas ruumis maa peal. Praegu lendad õhus sikk-sakki, sest sul on riigipiirid ning fragmenteeritus tähendab, et lennumarsruudid ei ole optimaalsed. Täna on iga lend 20 kilomeetrit või rohkemgi pikem kui peaks olema. Aga päevas on 35 000 lendu ja aastas 365 päeva, nii saad päris hulga lisakilomeetreid, mis tähendab täiendavat kütusekulu ja täiendavat emissiooni.

Kas Euroopal on tulevikku?

Muidugi.

Kas Euroopa Liidul on tulevikku?

Üle 65 aasta on Euroopa koostöö välistanud igasuguse sõjalise konflikti Euroopa Liidus. Ma ei tea EL-ist ühtegi paremat alternatiivi. Seda, et Euroopal on keerulised ajad, olen kuulnud eriti viimased kümme aastat, kui viimane ülemaailmne finantskriis siia jõudis. Vastupidi kõikidele ennustustele oleme päris hästi hakkama saanud.

Milline tulevik ootab Euroopa Liitu?

Seda peab Igor Mangilt küsima. (Naerab)

Elame täna maailmas, mis on olemuslikult palju ettemääramatum ja palju rohkem täis ootamatusi, kui oleme harjunud nägema. EL on olnud Euroopas stabiilsuse ja heaolu tagajaks. Ka täna, tormilises maailmapoliitikas, on stabiilsuse hoidmine jätkuvalt ülimalt oluline, mis tõestab selgelt Euroopa Liidu vajalikkust. Nagu ka see, et ükski EL riik ei ole üksi suuteline maailmas läbi lööma nagu seda suudab EL tugeva majandusjõuna, üha enam arenenud turuna.

Ohtlik on hoolimatus ennekõike oma rahva suhtes, kui leitakse, et ei pea otsuseid lahti seletama – teie enda sõnad. Kas hoolivust on Euroopa Liitu juurde tulnud? Ametnikud räägivad ikka keerulist keelt, EKRE poliitikute jutt on palju lihtsam.

See ongi vahe – ametnik ei ole poliitik ja ei saa rääkida nagu poliitik. Erinevad inimesed teevad erinevaid asju. Ka konferansjee ja stand-up koomiku rollid on erinevad.

Kes on selles kujundlikkuses Euroopa Liidu kõrge ametnik ja kes EKRE poliitik?

Ma arvan, et Euroopa Liidu kõrge ametnik peab sel juhul jääma konferansjee rolli – ta võib küll tunduda veidi igav, aga on korrektne. Pealegi, stand-up koomiku koht on juba ära võetud.

Henrik Hololei Autor: (ERR)

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: