EKRE juulis mingi suure teema või algatusega pildil polnud. Pälvisite tähelepanu vaid sellega, kui Margus Tsahkna ja Mart Laar võtsid teie vastu teravalt sõna. Millega seletate EKRE toetuse kasvu rekordkõrgele, ligi 22 protsendile Emori küsitluses?

Ma arvan, et osaliselt tulebki tänu öelda nendele inimestele, kes täiesti absurdseid ja üle vindi süüdistusi meie pihta loopisid. Kindlasti tegid nad sellega rohkem kahju endale ja rohkem kasu meile kui nad plaanisid.

Tõsi ta on, et suvisel ajal on vaiksem olnud ja meie sõnumid on vähem pildil olnud kui sel ajal, mil riigikogu aktiivselt töötab. Aga üks oluline asi meie tõusus on see, kui me vaatame, milliseid suuri ämbreid astuvad meie ministrid. Ennekõike Janek Mäggi tegevus ja sõnavõtud, aga ka mõned teised ministrid. Suur, nähtamatu hoovus meie tõusu puhul on see, et inimestel on lihtsalt kõrini vanadest kartelli erakondadest ja nad otsivad mingit uut poliitilist jõudu, kes vahetaks nad välja. Nad näevad selles meid. Meid on tükk aega vaadatud ja nüüd on jõutud järeldusele, et selle toetuse võiks anda meile.

Kelle arvelt EKRE oma toetust kasvatas?

Kasvab ilmselt kõigi arvelt ja kasvab selle arvelt, et me järjest sulgeme oma lünkasid. Meie toetajates on mehi jätkuvalt kaks korda rohkem kui naisi, aga naiste protsent tuleb meestele järgi. Ühtlustub ka meie toetus regiooniti. Kui varem oli meie toetus suurem maakondades, siis nüüd on linnad järgi tulnud. Ehk meie toetus kasvab ühtlaselt erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides.

Samas on EKRE konkurendid öelnud, et teie erakonna üldine toetusprotsent on küll kõrge, aga teil pole panna igasse ringkonda välja tugevaid isikuid ning et reaalses valimisolukorras te nii palju toetust ei saa.

Mul on heameel, kui meie konkurendid või vastased meid alahindavad. Lohutagu end sellega kuni 4. märtsi hommikuni (3. märtsil 2019 toimuvad riigikogu valimised - toim). Esiteks, see ei vasta lihtsalt tõele. Me oleme tegelenud nimekirjade koostamisega juba mõnda aega. Nimekirjade esinumbrid hakkavad sügisel selguma. Aga me tegeleme ka sellega, et meil poleks mitte ainult head esinumbrid ringkondades, vaid ka teised ja kolmandad numbrid. Ma olen ise küll kindel, et me saame väga hea katusega nimekirja üle terve Eesti kokku. Mina sellepärast absoluutselt ei muretse.

Ma arvan ka, et võrdlused kohalike valimiste või presidendivalimistega, need pole adekvaatsed võrdlused. Valimissüsteem ja valimiste iseloom on täiesti teistsugune. Ja ka valijaskond on täiesti teistsugune. Kui nii kohalikel valimistel kui ka presidendivalimistel mõõdetakse valimisõiguslike inimeste toetust erakondadele, siis tegelikult ju see seltskond polnud valijad.

Kas EKRE kui tõusufaasis parteiga on liitumas ka uusi ja tuntud nimesid?

Jah, on küll. Osad kokkulepped on juba sõlmitud, osad läbirääkimised alles käivad. Juba lähinädalatel ja lähikuudel saame me välja kuulutada mitmed uued liitujad meiega, kes on ühteaegu tuntud ja samas ka tegijad omas valdkonnas. Uued tuntud nimed annavad meile kindlasti veelgi laiema kandepinna inimeste silmis.

Sotside esimees Jevgeni Ossinovski ütles kolmapäeval ERR-i veebisaates "Otse uudistemajast", et vaid sotsid välistavad ühisesse valitsusse mineku EKRE-ga. Kas see tähendab, et EKRE on nüüd nii-öelda parketikõlbulik kõigi teiste parlamendiparteide jaoks?

Ma arvan, et see on sotside poolt ka rohkem poos, kui nad ise tahaksid uskuda. Ja see on veelgi kitsamalt Ossinovski isiklik poos. Ei ole ju mingi saladus, et maailmavaateliselt oleme me kõige kaugemal üksteisest sotsidega. Sotsid on sõimusõna EKRE-laste jaoks ja vastupidi.

Parketikõlbulikkusest pole ammu enam meie puhul mõtet rääkida. Parteid ja poliitikud ei tee koostööd teineteisega sellepärast, et meelditakse kangesti teineteisele. Tehakse ikka sellel põhjal, milline on riigikogu matemaatika. Meie jaoks on eesmärk saavutada selline valimistulemus, et meist mööda minna oleks võimatu või väga raske. Siin ei ole meeldimise või välistamisega mitte mingit pistmist.

Aastaid tegi ka Keskerakond Edgar Savisaare juhtimisel valimistel suurepäraseid tulemusi, kuid erakonda ei võetud koalitsiooni. Tihti puhkes vahetult enne valimisi mingi suur skandaal, mis tegi teistele võimatuks Keskerakonnaga ühte valitsusse mineku. Kas te ei pelga, et nüüd võib sama saatus oodata EKRE-t ja enne valimisi tuuakse välja teie "luukered"?

Ma isegi ei kahtle, et seda üritatakse. Ma olen veendunud, et sobival ajal enne valimisi üritatakse mingi suur "pomm" plahvatama panna. Ma loodan ja usun, et Eesti valija on tänaseks päevaks piisavalt küps, et nad näevad sellised asjad läbi ja ei lase end manipuleerida. Sest meenutame kasvõi neid sinu poolt mainitud Keskerakonna skandaale - vaatamata vahistamistele ja muule susises pärast valimisi neist ju õhk välja. Aga kindlasti sedamööda, kuidas meie toetus kasvab, on oodata rünnakute ägenemist meie vastu. Ma ei tee siin mingeid illusioone.

Tänaste toetusnumbrite valguses, mis ambitsiooniga lähete valimistele?

Me läheme ründama valimistel teist kohta, mis tähendab, et me läheme pretendeerima peaministri kohale võimalikus tulevases valitsusliidus. Kui valimiste järel on tulemuseks enamvähem ligilähedaste suurustega kolm riigikogu fraktsiooni või erakonda, ei pruugi see kõige suurem fraktsioon valitsuses üldse osaleda või peaministrikohta saada. Kõike võib juhtuda.

Mitu erakonda pääseb järgmisesse parlamenti?

Ma pakuks, et viis, aga võibolla ka neli. Minu isiklik eelistus on, et mida rohkem, seda parem. Mida vähem on neid hääli, mis jäävad künnise alla katlasse, mis pärast lähevad sissepääsejate vahel ümberjagamisele, seda parem demokraatiale.

Aga erakondadest rääkides, siis minu meelest on täiesti selge, et Vabaerakond on maha kantud. Siin ei ole enam mingit trikki, millega nad tagasitulekut suudaks teha...

...Isegi mitte siis, kui Indrek Tarand peaks liituma Vabaerakonnaga või selle valimisnimekirjaga?

Isegi mitte siis. Indrek Tarand ei ole enam see võluvits, mis Vabaerakonna päästaks. Tarand ei ole see nimi või poliitiline jõud, mis ta oli kümme või veel ka viis aastat tagasi. Tema negatiivsed isikuomadused, mis Brüsselist Eestisse ei paista, siis kui ta Eestisse tuleb, paljastuvad need halastamatult. Ta ei vea välja lihtsalt.

Mis puudutab aga IRL-i või uue nimega Isamaad, siis tuleks neilt küsida, et kui nad on aastaid rääkinud, kuidas künnise piiril olevate erakondade puhul ei tasu riskida oma hääle neile raiskamisega, siis mis on nende vastus tänasel päeval sellise valiku ees olevatele valijatele.

Me näeme täna väga selgelt, kuidas Seederi juhitud Isamaa üritab täiesti üheselt kopeerida EKRE teemasid. Sellises lahjemas versioonis. Ma olen alati olnud seda meelt, et koopia on kehvem kui originaal. Ma ei ole kindel, et see taktika neid ka lõpuks valimistel aitab.

Aga Eesti 200, kes augusti teises pooles või sügise algul peaks otsustama, kas muututakse erakonnaks või mitte?

Pole mingit kahtlust, et Eesti 200 on Margus Tsahkna poolt üritatav asi. Aga see asi või nähtus on nii amorfne või ebaselge... Mu meelest hakkab neil aeg otsa saama, et formeeruda end poliitiliseks jõuks. Isegi kui nad seda teevad, siis minu meelest pole neil tugevaid sõnumeid. Nad võivad küll rääkida 101 poliitiku palga alandamisest, aga mu meelest peaks valijale rääkima sellest, kuidas kõigi Eesti inimeste palku tõsta. Ehk ma ei näe neilt selliseid sõnumeid, mis erutaks laiu masse.

Kuna riigikogu valimistele tulevad kohe otsa Euroopa Parlamendi valimised, siis on kampaaniad omavahel seotud. Kas EKRE puhul on selge, kes teil esinumbriks saab?

Ei ole veel. Kuna nimekirja moodustamine ja esitamine toimub pärast riigikogu valimisi, siis lõpliku nimekirja panevad praktiliselt kõik erakonnad kokku alles pärast riigikogu valimisi. Meil on tänaseks pool nimekirja koos inimestest, kes on väljendanud soovi kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, aga mis järjestuses, seda me pole veel arutanud.

Kuna Eesti saab Euroopa Parlamendis ühe koha juurde, siis mitut kohta läheb EKRE püüdma?

Võiks rahulikult kahte püüda. Ja seda väga lihtsal põhjusel, sest meil on Europarlamendi valimistel selge eelis teiste erakondade ees. Ühel pool oleme meie ja teisel pool kogu ülejäänud kartell. Me oleme ainus erakond Eestis, kes pole orjameelselt kuulekas Brüsseli ees, vaid räägib ka rahvuslikest huvidest ja Eesti suveräänsusest.