Põhiseaduse esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik riik. Mõned paragrahvid hiljem selgub, et põhiseaduse põhimõteteks on inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtted.

Seega võime öelda, et põhiseaduse loojad nägid Eestit liberaalse konstitutsioonilise demokraatiana. Ehkki põhiseadus sõnaselgelt liberaalsust ei maini, on põhiõigused, eriti aga liberaalsed õigused nagu väljendus- ja ühinemisvabadus tihedalt seotud demokraatiaga.

Demokraatia sureb pikkamisi

Viimasel ajal on üha enam räägitud ja kirjutatud liberaalse konstitutsioonilise demokraatia langusest ning autoritaarsuse tõusust. Kas me peaksime Eestis tundma demokraatia pärast muret, vaatamata sellele, et meid hästi teeninud põhiseadus seda kinnitab?

Sõjalised riigipöörded ja muud vägivaldsed võimuhaaramised on harvad, Euroopas viimati kolonelide coup d'etat 1967. aastal Kreekas. Demokraatiad surevad sellegipoolest erineval moel. Demokraatia langemine algab valimiskasti juures. Mida enam võetakse demokraatiat tagatuna, seda suurem on selle hävitamise võimalus.

Valimiste teel demokraatia langemisel ei juhtu midagi sellist, mis vägivaldse pöörde korral. Sõdurid pole tänaval, kedagi ei tapeta, põhiseadust ei peatata, endiselt korraldatakse valimisi. Valitud autokraadid räägivad jätkuvalt demokraatiast, kuid muudavad selle sisutuks. Nad isegi kinnitavad soovi parandada ja täiustada demokraatiat – muuta kohtumõistmine tõhusamaks ja võidelda korruptsiooniga.

Demokraatia sureb tänapäeval pikkamisi. Demokraatia pigem erodeerub, kui sureb hetkega. Puudub sähvatus, mis kutsuks aktiivsele vastutegevusele. Puudub tajutav hetk, et koonduda demokraatiat ähvardava ohu vastu. Seepärast on suur probleem, millal ja kuidas liberaalset konstitutsioonilist demokraatiat ähvardava ohu vastu astuda.

Liiati, nagu kirjutab poliitikateadlane David Runciman, pakub 21. sajandi autoritaarsus reaalset alternatiivi kaasaegsele demokraatiale. Demokraatia pakub inimesele väärikust. Demokraatlik õigusriik annab tagatise, et sind austatakse kui isikut, sest iga hääl maksab.

Elu demokraatlikus riigis on stabiilne ja turvaline, kuid pole tagatist, et isiklik heaolu kasvab. 21. sajandi autoritaarsuse pooldajad on palju pragmaatilisemad. Inimese väärikuse ja kollektiivse heaolu asemel pakuvad nad isiklikku heaolu ja kollektiivset väärikust. Kollektiivne väärikus on rahvuslik eneseteadvus.

Paraku, kui lühiajaline tulu kuivab kokku, siis võib olla raske leida teist alust poliitiliseks legitiimsuseks. Seega on küsimus: mida eelistada. Kas isiku või kollektiivi väärikust, lühiajalist tulu või pikaajalist hüve.

EKRE juhtide sõnavõtud põhiseaduslike institutsioonide vastu

Kuigi praegu ohtu liberaalsele konstitutsioonilisele demokraatiale Eestis pole, on märke, mis võiksid kutsuda ettevaatusele. Pean esmajoones silmas muutusi poliitilises kultuuris ja moraalis. Demokraatia erodeerumine algab sageli sõnast, õigupoolest sõna kasutusest.

EKRE mõne juhi sõnakasutus on selline, mis polnud meie varasemale poliitilisele kultuurile omane. Ei hakka rõhutama "kohtunike peade veeremist", näiteid on teisigi. Riigikogu saalis on kõlanud ütlused "Kohtunikud on täiesti kontrolli alt väljas" ja "Ei saa olla niimoodi, et mingid tädid tulevad kokku ning võtavad lihtsalt kätte ja teevad Eesti seadusi ümber".

"Me kavatseme teha justiitsreformi üheks oma valitsemisteemaks. Mitte ainult kohtureformi, sest me räägime ka täituritest, prokuratuurist. Räägime kogu sellest endasse sulgunud, kontrolli alt välja lülitunud, korruptiivsest, voluntaristlikust, isetegevuslikust kambast, kes aina rohkem ja häbenemata tegeleb poliitikaga," ütles Martin Helme Toomas Sildamile.

Nii mõnigi võib õigustada räuskavat sõnakasutust läheneva valimispäeva ning vaatega, et moraalil pole poliitikas kohta. Hoopis teises valgusest tuleb vaadata siseministri, kelle nimetas ametisse president, nõuet presidendile astuda tagasi ajakirjanikule öeldu eest, et vihkab mõnda poliitikut nende käitumise pärast.

On iseenesest ennekuulmatu, et minister nõuab presidendi tagasiastumist. Nii Mart Helme ("See inimene ei anna endale aru, kes ta on, mis ametikoht tal on, millised volitused tal on  ja millised kohustused tal on") kui ka Jaak Madisoni toon on kõike muud kui Eesti riigipead austav.

Kas võime paljusid inimesi häirivat sõnapruuki õigustada põhiseadusega kaitstava väljendusvabadusega. Kindlasti on neid, kes niimoodi ka arvavad. Paraku on nii kohtunike kui ka presidendi kohta öeldul palju sügavam mõõde. Kohtunikud on põhiseaduse toimimise tagajad. (Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega – PS § 152 lg 2).

Presidendi kui riigipea võimuvolitused pole laialdased. Tal on eelkõige riigivõimu stabiilsust ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav funktsioon. Tema oluliseks tööriistaks on kõned, seisukohavõtud, seepärast kuulub tema ametikoha juurde kriitika nähtuste suhtes, mis häirib riigi toimimise stabiilsust.

EKRE juhtide (ma ei omista käitumist kogu erakonnale) sõnavõttudel kohtusüsteemi ning presidendi kohta on vähe pistmist väljendusvabadusega, eelkõige on need suunatud põhiseaduslike institutsioonide vastu, ja tekitavad koostöö asemel pingeid nii institutsioonide vahel kui ka demokraatliku ühiskonna toimimises, valitsuse töös ning viimase suhetes valijatega.

Kas pole siiski aeg teadvustada, et demokraatiat ei saa võtta tagatuna ning selle hoidmine nõuab hoolt?