Kunagi president Vlaidimir Putini ihukaitsjaks olnud Zolotovi pahameele põhjuseks oli Navalnõi meeskonna järjekordne sarkastiline video, milles seekord võeti vaatluse alla just nimelt korruptsioon Putini kaardiväes.

Kindral Zolotov otsustas seega vastulöögi anda ja tegi seda samuti Youtube'i videoga ja seda lausa rahvuskaardi konto all.

"Sa oled teinud minust solvavate ja laimavate märkuste sihtmärgi," teatas rahvuskaardi ülem Navalnõile. "Ohvitseride seas pole kombeks lihtsalt andeks anda. Aegade algusest saadik on kombeks, et kaabakad saavad vastu nägu ja nad kutsutakse duellile. Härra Navalnõi, mitte keegi ei takista meid taaselustamast vähemalt osa nendest suurepärastest traditsioonidest, mille all ma pean silmas satisfaktsiooni. Ma kutsun teid lihtsalt duellile - poksiringis, judomatil, ükskõik kus, ja ma luban, et teen teist mõne minutiga hea ja mahlaka hakkliha."

Zolotovi väljakutse aga tõenäoliselt soovitud mõju ei avaldanud ning tekitas hoopis sotsiaalmeedias huumorilaine, mille raames hakkasid paljud rahvuskaardi ülemale erinevaid kummalisi väljakutseid esitama (Twitteri hashtagideks #zolotovchallenge ja #ЗолотовЧеллендж).

Sõltumatu uudisteportaal Meduza aga võttis ühendust tuntud Venemaa ajaloolase Jakov Gordiniga, kelle sulest on ilmunud ka raamatuid tsaariaegse Venemaa duellitraditsioonide kohta, ning palus temalt kommentaari Zolotovi duellikutse kohta.

"Kogu see lugu ei meenuta kuidagi reaalset duellitraditsiooni ja põhjuseks pole see, nagu paljud väidavad, et Navalnõi näol pole tegu sõjaväelasega. Selliseid duelle leidis aset küll. Näiteks d'Anthes oli ohvitser ja Puškin oli tsiviilisik. Oli juhtumeid, kus tsiviilisik isegi tappis duellil ohvitseri, sest üldiselt oskasid aadlikud tulistada," rääkis Gordin.

Esiteks juhtis Gordin tähelepanu sellele, et Zolotovi näol on tegu Venemaa rahvuskaardi ülemaga. "Tema kohuseks on seaduslikku korda kaitsta, kuid siin kutsub ta teisi üles seadusi rikkuma. Ma ei tea ühtegi juhtumit, kus ükskõik millises astmes ametis olev riigiteenistuja oleks vastanud korruptsioonisüüdistustele kutsudes süüdistaja duellile. Kõik duellid, olgu siis püstolite või mõõkadega, olid keelatud. Duelli eest võis sõjaväelast oodata ees vangla, auastme kaotus või saatmine teenima Kaukaasiasse."

"Teiseks ei tulnud duellikutse kunagi võimul oleva isiku poolt. Oli duelle, millest võtsid osa kõrge positsiooniga isikud, kuid initsiatiiv tuli siis alati ühiskondlikult nõrgemalt poolelt, kes tundis, et on kasutanud ära kõik muud võimalused oma au kaitsta. 1820. aastatel toimus kuulus duell kahe kindrali - Kisslejovi ja Mordvinovi - vahel. Brigaadikindral Mordvinov kutsus välja kindralstaabi ülema Kisseljovi ja sai siis ise duelli käigus surmavalt haavata," jätkas ajaloolane.

Kolmandana tõi Gordin välja selle, et aristokraadid leppisid duelli eel alati kokku relvades, mille puhul oldi arvamusel, et mõlemad oskavad neid käsitseda. "Zolotovi juhtumi puhul on tegu sellega, et käsitsivõitluses väljaõppe saanud isik tahab võidelda inimesega, kes pole võib-olla kordagi poksiringis viibinud."

Gordin rõhutas neljandaks, et duellitraditsioon välistas igasuguse rusikavõitluse ning meenutas Puškinit, kes kirjutas 1830. aastatel põlgusega juhtumist, kus üks grupp noori ratsaväelasi oli ühe tüli puhul duelli asemel hoopis käsitsi kokku läinud. Kui tsaar Nikolai I, kes polnud isegi üldsegi mingi duellientusiast, sellest juhtumist kuulnud, oli ta rusikavõitluses osalenud noored ratsaväelased kaardiväest minema löönud.

"Kui kindral Zolotov tunneb, et temal on kindlasti õigus, on tal piisavalt võimalusi, kuidas Navalnõile seaduse piirides vastata. "Duelli" kasuks otsustamine on liiga lihtne. See ei erine palju karjumisest "Ma olen tugevam, seega on mul õigus!"."

Paljud Kremli poliitikat jälgivad analüütikud on aga Zolotovi väljakutse puhul pööranud tähelepanu ka sellele, et võim ja võimumeelne meedia on järjekindlalt üritanud Navalnõid nimepidi avalikult mitte mainida. Zolotovi etteaste väljus ilmselgelt sellest mustrist.