Jüri Ratase valitsus jõudis sel nädalal parlamendis 51 toetushääleni, mis on minimaalne piir enne riigikogu enamuse kaotamist. See juhtus siis, kui põliskeskerakondlane – nii kutsutakse partei eelmise esimehe Edgar Savisaare toetajaid – Peeter Ernits lõi kinni Keskerakonna ukse ja astus sisse EKRE-sse.

Ühelt poolt on praegusel koalitsioonil põhjust väheneva parlamenditoetuse pärast muret tunda, kuna vähemusvalitsuse staatusele lähenemine on neile emotsionaalselt keeruline.

Teisalt pole muretsemiseks erilist põhjust, sest pole näha opositsiooni üksmeelt vahetada viis kuud enne riigikogu valimisi valitsust. Isegi kui Reformierakonnal oleks kiusatus tõugata Jüri Ratas peaministritoolilt, et heisata kodumaa päästja lipp, pole kuigi usutav, et Kaja Kallas saaks uue valitsuse tegemiseks kiire toetuse sotside Jevgeni Ossinovskilt ja Isamaa Helir-Valdor Seederilt. Mõlemad aitasid ju alles kaks aastat tagasi Reformierakonna võimult lükata ja vähemalt praegu pole nad valmis sama kordama Keskerakonnaga. Kellega saaks aga Reformierakond veel valitsust teha? Laguneva Vabaerakonna ja muskleid kasvatava EKRE-ga? Ei kõla usutavalt ja ka hääled parlamendis ei tuleks kokku.

Ent opositsiooni selline patiseis ei ennusta valitsuserakondadele pilvitut taevast.

Esiteks pole teada, kas Keskerakonnast pudeneb minema veel keegi – näiteks koduerakonnaga paljudes küsimustes rahulolematu Heimar Lenk. Nagu pole ka teada, kas EKRE üritab mõnda saadikut välja kangutada Isamaa parlamendifraktsioonist. Kui midagi sellist juhtuks, saabukski vähemusvalitsuse aeg, kus opositsioon võib kasvõi mängu ilu nimel üritada umbusaldada mõnda Jüri Ratase kabineti ministritest.

Ärgem unustagem, et on ju valimiskampaania aeg, kus laskemoona kokku ei hoita ja poliitilised kaevikuliinid kaevatakse muudkui sügavamaks. Juba näemegi kujunemas kunagiste liitlaste, praeguste tigedate vastaste Keskerakonna ja EKRE teravat rindejoont, millel need kaks võitlevad peamiselt maapiirkondade valijate nimel.

Teiseks pärsib vähene toetus riigikogus valitsuse otsustamisruumi. Enne valimisi on koalitsioonid olnud niigi kehvad otsustajad, sest parteide sihik on valimistel, kõik hakkavad muutuma kõigile konkurentideks ja just mitteotsustamine tagab võimuliidus edasi valitsemiseks vajaliku koostöö.

Siiski peab aga praegune valitsus muu hulgas otsustama, kas järgmise aasta riigieelarve eelnõusse kirjutada näiteks alkoholi aktsiisi langetamine, et saaks rääkida, kuidas turistid tuuakse tagasi Soomest ja maksud Lätist või jätta see vastuoluline teema puutumata. Sellega on kiire, kuid valitsuserakondade arvamused lähevad siin tõenäoliselt lahku.

Igatahes töökust ja leidlikkust on valimiste eel kindlasti vaja nii koalitsiooni- kui ka vastasrinna erakondadel (uutest üritajatest rääkimata, kellest Eesti200 on jätkuvalt poolkadunud olekus). Vähemalt sama palju nagu talumehel Tallinna-Pärnu maantee ääres Langermal, Enge ja Libatse vahel, kes hoolimata kuivast ja palavast suvest suutis sügise hakuks mõnusad tomatid kasvatada. •