Toomas Sildam: rohkem empaatiat, palun

Ajakirjanik Toomas Sildam leidis viimasest nädalast neli lugu, millest igaühe puhul võib leida kindlasti mitu ratsionaalset põhjendust, aga mis ometi mõjuvad kõik valusa torkena, ebaõigluse elektrilöögina.
Esmalt küsimus. Mis ühendab viimase nädala nelja lugu: sularahaautomaati Räpinas, Abhaasia eestlaste kodakondsust, Omniva plaani sulgeda postkontoreid ja Coop Panga tütarfirma soovi ehitada Riias elumaja koos parklaga?
Swedbank lasi panna Räpinas sularahaautomaadi nii kõrgele, et inimesed ei ulatu selleni, kasuta või redelit. Suur pank, väike koht, keegi askeldas omapäi ega mõelnud asju läbi. Tegi üle jala, öeldakse. Hea seegi, et kui kurioosne lugu sai Mirjam Nutovi vahendusel ERR-is avalikuks, siis pank vabandas ning lubas sularahaautomaadile uue ja mõistlikuma koha leida.
Abhaasia eestlaste ees, keda riik pidas pikka aega Eesti kodanikeks, pole keegi vabandanud, et nüüd võetakse neilt kodakondsus, sest... menetluspraktika on muutunud. Sulevi küla elanik Alli Rutto küsib seepeale avalikus kirjas politsei- ja piirivalveametilt: "Mis riik see on, kes oma kodanike abistamise ja kaitsmise asemel ähvardab neid kodakondsuse äravõtmisega?". Politseiamet, ja siseministeerium nende selja taga, on hakanud kahtlema, kas Abhaasia eestlased ikka täitsid 1920. aastal Tartu rahulepingu kõik tingimused optsiooni korras Eesti kodakondsuse saamiseks. Küsimus on Eesti riigi suhtumises umbes 300 rahvuskaaslasesse. Mitte politseiameti suhtumises, vaid täpselt öeldes riigikogu soovis või soovimatuses muuta seadust nii, et see aitaks meie rahvuskaaslasi. Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu tõdeb irooniliselt, et nende aitamine ei tähendaks massilist uute kodanike lisandumist, nagu mõni poliitik ehk kardab.
Omniva, või vana nimega Eesti Post küsis konkurentsiametilt nõusolekut sulgeda üle maa 119 postkontorit 320-st ja sai loa kuni 75 kontori kinni panemiseks. Tegemist on äriettevõttega, kes peab teenima kasumit, mitte kahjumit. Nõus. Kuid Omniva omanik on riik. Riigi huvi on hoida inimeste usku, et elu Eestis on võimalik ka kaugemal kui Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Naerge või ärge naerge, aga isegi kahjumlike postkontorite ulatuslik sulgemine ainult võimendab suhtumist, et kel jalad kannavad, see jooksku maakohtadest nelja suurema linna suunas. Pealegi, avalikkus kuulis Omniva plaanist sulgeda iga kolmas postkontor juhuslikult, otsekui ümber nurga.
Riias saab varsti viis aastat päevast, kui Zolitude Maxima poe varingus hukkus 54 inimest. Praegu on selle paiga üks omanikest Eesti Coop Panga tütarfirma, kes tahab kunagises õnnetusekohas ehitada lõpuni poolelioleva kortermaja ja autoparkla. Riia linnavõim pakub asenduskrunti, tehingust pole asja saanud. "Kohalikud nimetavad seda kohta sisuliselt surnuaiaks, aga tegelikult see vist päris nii ikka ei ole," ütles Coop Panga tütarfirma esindaja ERR-i Ragnar Kondile. Kuid riialastele ongi see paik võrdväärne kalmistuga – seal hukkusid nende kaaslinlased ning nad eeldavad, et ka teised mõistavad hiljutist tragöödiat ja sellele järgnenud rahvuslikku leina.
Niisiis, mis ühendab neid nelja viimase nädala lugu, millest igaühe puhul võib leida kindlasti mitu ratsionaalset põhjendust? Ükskõiksus? Tugevama õigus? Hoolimatus?
Ma ei tea. Aga kõik need mõjuvad valusa torkena, ebaõigluse elektrilöögina.
Palun, ärge tehke nii, tahaks neist iga puhul öelda. Rohkem empaatiat, palun, rohkem suutlikkust märgata ja mõista.
Toimetaja: Merili Nael