Juba 2015. aastal arutles loomeinimesi ühendav Eesti Kultuurikoda idee üle, mida kinkida vabariigile 100. sünnipäevaks. Muu hulgas jäi sõelale ehtekunstnik Kärt Summataveti ettepanek säilitada kultuurirahva mälu ja ajalugu ning koostada selle põhjal tulevikuvisioon aastaks 2118. Viljandi Pärimusmuusikaaidas toimunud üritusel hõigati pidulikult maha projekti nimi: Eesti 200.

"Me kingime Eestile saja-aastase visiooni. Võtame kätte ja vaatame, mis me oleme teinud hästi ja õieti, millest me oleme praegu kogemata või mõtlematusest ilma jäämas, mis tegelikult oleks meil vaja viia sinna tulevikku," selgitas Eesti 200 kaubamärgi omanik Summatavet algset ideed.

Ehkki tänaseni on pisut segane, kuidas üldrahvalik tulevikunägemus lõpuks kokku tuleb, käivitati hooga diktofonid ja videokaamerad ning asuti salvestama eri kultuurivaldkondade korüfeede mälestusi ja mõtisklusi muusikast arhitektuurini ja disainist skulptuurini. Umbes viiekümne entusiasti hulgas kogusid seda pärimust puhkpilliorkestrite dirigent Harry Illak ja sisearhitekt Ivi-Els Schneider.

"Mina andsin oma kolm tilka verd selleks, et talletada erialaste, minu valdkonnas toimetavate inimeste, ajaloolist tagasivaadet," ütles Illak "Pealtnägijale".

Et asi oleks ametlik, taotles idee autor Kärt Summatavet 2015. aasta talvel enda nimele kaubamärki Eesti 200 ja andis kaaslastega sisse avalduse luua samanimeline mittetulundusühing.

"Esitasime taotluse Eesti 200 ja saime vastuse, et me peame seda muutma. Ja siis me täiendasime mingi sõnaga ja me registreerisime lõpuks ära MTÜ Eesti Kultuur 200," lisas Summatavet.

Hilisema tarbeks on siin oluline tähele panna, et toonasest kirjavahetusest on näha, kuidas kohtuametnik keeldus MTÜ Eesti 200 registreerimisest, sest nimel puudub täiend, mis annaks selge pildi, et tegemist on isikute ühendusega. Seega, detsembris 2015 registreeriti MTÜ Eesti Kultuur 200 ja oktoobrist 2016 Kärt Summataveti nimele kaubamärk Eesti 200. Kultuurirahvas salvestas intervjuusid ja koostas mälupanka, kuni tänavu 3. mail ilmus Postimehes Eesti 200 poliitiline manifest, millele olid alla kirjutanud teiste seas Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas ja edukas IT-ettevõtja Priit Alamäe. Poliitikavaatlejad nägid uue ägeda erakonna sündi, aga kultuurirahva hulgas puhkes paanika.

"Meie toetajad küsisid, et kas siis tõesti oleme meie kasutanud nende head tahet selleks, et minna poliitikasse," rääkis Summatavet.

Uudis värskest liikumisest levis kulutulena. Samal ajal, kui uue poliitika lubajad esinesid uudistesaadetes ja intervjuudes, saatis Summatavet neile otse kirja, avaldas pressiteate ning sai isegi Kristina Kallasega kokku, ütlemaks, et nemad juba kasutavad sama nime. Ent peaaegu kõik kehitasid pretensiooni peale õlgu ja nimevaidluse teema vaibus avalikkuses nädalaga. Muu hulgas selgus, et uue erakonna juhtfiguur Priit Alamäe tegi samal päeval, kui Summatavet talle esimest korda kirjutas, 3. mail advokaadibüroo ja konsultatsiuoonifirma abil uue kaubamärgi taotluse Eesti 200-le ja Erakond Eesti 200-le. Summatavet tegi selle suhtes patendiametile vaide ja jäi ootama.

"Kui me siis järjest hakkasime oma tööd edasi tegema, siis aina suuremaks muutus meie sihtrühmade pahameel meie suhtes. Esimene hetk oli alati, et "miks te seda tegite ja miks te olete? Ah et te olete nüüd partei, need olete parteisse astunud, te olete meid ärakasutanud," kirjeldas Summatavet pettunute tundeid.

Illak lisas, et viimase poole aasta jooksul pole ta enam kokkuleppeid kellegagi intervjuuks saanud.

Kultuurirahva projekti jaoks on tegemist elu ja surma küsimusega – kui poliitliikumine saab sama nime kasutada, muudab see Summataveti ja kaaslaste meelest nende töö võimatuks. Põhjus, miks pärimusekogujad "Pealtnägijaga" rääkisid, on, et poliitliikumise kuulsus kasvab iga päev nagu pärm, aga nimevaidlus patendiametis venib.

Summataveti sõnul on ta patendiametile mitu korda kirjutanud ja küsinud, kaugel vaide läbivaatamine on. "Ja ma olen saanud kõigil nendel kordadel vastuse, et kuna ei ole hakatud veel menetlema seda kaubamärki, mida poliitiline liikumine esitas, siis ei ole ka seda minu vaiet läbi vaadatud."

Eesti 200 esimene varivalitsuse peaminister Priit Alamäe teatas kommentaariks "Pealtnägijale" telefonis, et pole kaubamärgi küsimusega kuidagi seotud ja üldse on see pseudoteema. Kõneisikuna kaamera ette saadetud erakonna aseesimees Meelis Niinepuu, kes argielus on edukas juhtimiskonsultant, süüdistab saatemeeskonda konkurentide poliitilise tellimustöö tegemises ja usub, et kogu teema on fabritseeritud.

"Ma tegelikult tean, õigemini tuli juba mõni aeg tagasi hoiatus, et selline lugu tuleb, sellepärast et minu jaoks said need asjad maikuus põhimõtteliselt nagu läbi arutatud," ütles Niinepuu.

Loo autori Taavi Eilati täpsustavale küsimusele, kas partei heidab ette, nagu teeks "Pealtnägija" kellelgi jaoks seda lugu, vastas Niinepuu: "Ma lihtsalt arvan, et see ei ole võib-olla selline "Pealtnägija" tase. Ma olen harjunud nägema teie saadetes uudseid teemasid, et see on selline noh, natukene nagu vana uudis. /.../ Kui Kalevi Jahtklubi liige läheb ukse taha, et rääkida purjetamisest, siis on ka tõenäosus, et näiteks diabeetikust korteriomanik paneb ukse kinni, kuna ta arvab, et tegemist on siis nii-öelda Kalevi kommivabriku esindajaga. Et noh elus need asjad ju päris nii ei käi, et inimesed ikkagi kuulavad ja räägivad," pajatas Niinepuu.

Samasugust Kalevi-nimelise spordiseltsi ja kommivabriku analoogiat kasutades väitis ka Eesti 200 advokaat Olivia Kranich, et kahe Eesti 200 tegevusvaldkonnad ei kattu, mistõttu ei saa Summatavet neid kuidagi takistada. Kui juriidiliselt täpsemaks minna – kaubamärgid jagunevad valdkondade järgi 45-ks erinevaks klassiks, millel omakorda veel alaliigid.

"Kärt Summataveti nimele registreeritud kujunduslik kaubamärk Eesti 200 on saanud kaitse ainult klassis 41 - sümpoosiumide korraldamisele ja läbiviimisele. See registreering ei anna kaubamärgi Eesti 200 suhtes absoluutselt ainuõigust. See tähendab, et muude kaupade-teenuste suhtes saavad kolmandad isikud seda märki jätkuvalt kasutada. Hea näitena võib siinkohal siis tuua näiteks meie oma Kalevi - et ühelt poolt siis on Kalevi kommid ja kommivabrik, teiselt poolt spordiselts," selgitas Kranich.

Niinepuu sõnul on partei aga nendes klassifikatsioonides, mida kasutavad poliitilised erakonnad.

Kunstnikel on tunne, et neil tõmmatakse juristide abil silmus kaela. Selle loo kõige suurem üllatus on aga see, et kui Summataveti ühingul on mustvalgel registriametniku kiri aastast 2015, et Eesti 200 nimelist MTÜ-d ei saa asutada, sest see nimetus on liiga üldine, siis kolm aastat hiljem õnnestus Alamäel ja tema kamraadidel äriregistrisse kanda nii MTÜ Eesti 200 kui ka erakond Eesti 200. Kui Summatavet nüüd kohtute registrist aru päris, vastati talle lühidalt kokku võttes, et see on ametniku isiklik otsus.

"Lihtinimese keeli, et see sõltub täiesti ametniku suvast, kelle lauale see avaldus satub, et kas ta registreerib ära selle Eesti 200," avaldas Summatavet hämmingut.

Kranichi kinnitusel sõltub kõik sellest, millised andmed ametil on ja milline on praktika sel hetkel.

"Selge on see, et kui registris oleks olnud mittetulundusühing Eesti 200, poleks erakonda Eesti 200 kunagi sündinud. Sellepärast, et see oleks olnud üheselt selge, et sellist erakonda ei ole võimalik registreerida," lisas Niinepuu.

Praegu tunduvad vaidluses kaubamärgi Eesti 200 üle olevat trumbid poliitikute käes. Summataveti õnnetuseks on tema Eesti 200 kaitstud ainult kaubamärkide ühes alamliigis, mis puudutab sümpoosionide korraldamist. Poliitiline liikumine Eesti 200 taotleb aga palju laiemat assortiid tegevusi rõivastest ärijuhtimise ja poliitilise tegevuseni. Patendiamet pooleliolevat menetlust ei kommenteeri, aga otsust ei ole pika järjekorra tõttu oodata varem kui aasta alguses.

Lisaks Eesti 200 nimevaidluse loole leiab 28. novembri "Pealtnägijas" kajastamist lugu,kuidas laste seksuaalkoolitaja Rita Holm langes
massiivse kübersolvangute laviini alla EKRE-ga seotud foorumis. Välislugu räägib seekord maailma vanimatest sünnitajatest.