Tamm selgitas "Välisilmale" antud intervjuus, et Macron tuli võimule lubadusega viia läbi Prantsusmaale vajalikke reforme ja selles rollis on tal läbirääkimiste ruumi vähe.

Läbirääkimisi ei tee tema hinnangul lihtsamaks ka tõsiasi, et pole, kellega läbi rääkida, sest mässajatel pole konkreetseid liidreid.

Praeguseid rahutusi on võrreldud 1968. aasta tudengite rahutustega. Ajaloolase sõnul on need rahutused oma ulatuselt võrreldavad, kuid ajendid ja tegutsemisviisid on erinevad.

"Praegune rahulolematuse tuum on pigem keskklass, mitte üliõpilased ja töölised nagu 68. aastal. Ja kõik see ju käivitus maksupoliitilisest tülist või konkreetselt kütuseaktsiisi tõusust. Aga muidugi, sellesse ühte probleemi on koondunud kõik teised Macroni valitsemisaja teemad ja eeskätt tema valitsemisstiil - soov viia reformid läbi võimalikult kiiresti, võimalikult ülevalt alla. Prantsusmaa ajalugu tunneb teisigi selliseid ülevalt alla läbikukkunud valitsejaid," selgitas Tamm.

Tema hinnangul ei olegi vastasseis niivõrd suur Macroni poliitikale, sest kõik saavad aru, et reforme on vaja, kuid pigem ei olda rahul tema valitsemisstiiliga. "Ei olda rahul sellega, et ta ei räägi inimestega läbi, et ta ei koostkõlasta, ei selgita, et ta suhtub üleolevalt inimestesse," lisas ajaloolane.

Tamme hinnangul on Macron mõnes mõttes väljapääsmatus olukorras ning tema ainus lootus on, et inimesed väsivad ning sündmused vaibuvad.

"Ma arvan, et läbirääkimiste ruum on selles mõttes tõesti aher, et Prantsusmaa on väga suure maksukoormusega riik ja selle mässu tuum on siiski inimeste maksujõu langus ja see on otseses seoses maksukoormuse tõusuga. Prantsusmaa on kõige suurema maksukoormusega riik Euroopas. Teiselt poolt, seda maksukoormust on vaja nii kõrgel hoida, et jaksata kinni maksta seda riigiaparaati. Ja Macronil on valik, kas vähendada riigi töökohti, riigiaparaati, mis toob inimesed tänavatele, või hoida üleval maksud, et seda riigiaparaati püsti hoida, mis omakorda toob inimesed tänavatele," rääkis Tamm.