Esmaspäevases postituses, kus ütlesite, et teie viimane tööpäev prokurörina on 31. detsember, põhjendasite oma otsust sõnadega "üksluiseks muutuv elu on tühine elu". Kas riigiprokuratuuri süüdistusosakonnas on üksluine elu?

Kindlasti ei ole siin üksluine elu. Et olen saanud siin olla nii reasüüdistaja kui ka juht, on pakkunud minule ülimat rahuldust.

Aga ma ei arva, et süüdistaja peab olema ainult ja läbi-lõhki prokurör, kellel muud huvid puuduvad. Elu võib muutuda üksluiseks ka põhjusel, et panustad ametisse ja töösse kõikvõimaliku energiaga, aga samas kannatab kõik muu, mille vastu sa samuti huvi tunned. See pealispindne suhtumine muudesse asjadesse hakkab sind häirima ja lõpuks tundubki, et elu, mida elad, on üksluine, sest möödub ainult kriminaalasjade ja süüdistamise keskel, kuigi tegelikult on tung ka millegi muu järele.

Olen selle [lahkumise] otsuse poole pooleteise-kahe aasta jooksul tasapisi sammunud.

Kirjutasitegi lahkumisteates, et olete juba mõnda aega valmistunud vabaduseks, mida kavatsete  igatsetud inspiratsiooniallikana järgmisel aastal nautida. Kus ja kellena?

Järgmised kuud – jaanuar, veebruar, märts – annavad mulle mõtlemise võimalust ja mõtteainet. Ka viimastel päevadel on olnud paar huvitavat vestlust. Kõige olulisem on mitte hüpata pea ees tundmatusse vette.

Kui küsimus on, kas ma pööran õigusmaastikule selja ja ennast enam juristina ei näe, siis – nii ei ole ma mõelnud.

Lähete advokaadiks?

Õigusvallas on mulle tõesti olnud veel üks huvitav elukutse ja see on loomulikult minu vastaspool. Meile mõlemale meeldib kohtus võistelda, võidelda, mis on olnud mulle suuremaks väljakutseks kui kabinetist kohtueelse menetluse juhtimine.

Kuidas võtavad advokaadid enda tsunfti inimese, kes on olnud teiselpool rindejoont?

Minu endine tööandja, eelmine riigi peaprokurör Norman Aas tegutseb samuti nüüd vandeadvokaadina. Õigusvaldkonna tippjuhid on ise öelnud, et ideaalne maailm oleks see, kus toimuks liikumine – oled advokaat, siis prokurör, siis kohtunik... Ja sul tekib märksa laiem taju. Minul küll pole praegu eesmärki võtta suund kohtu poole ja jätkata kohtunikuna.

Aga aeg tuleb korraks maha võtta ka põhjusel, et mõelda siiski, võibolla on elus veel midagi, kuhu ma sobituksin ja milleni ma ei oleks kindlasti jõudnud Wismari tänaval [riigiprokuratuuris] töötades.

Üks teie Facebooki sõber küsiski teie tuleviku kohta: "Milline [erakonna] nimekiri või milline teater?"

Ma ei kujuta ennast poliitikas ja poliitikuna, ei oota sealtpoolt mingeid ettepanekuid ning välistan selle praegu enda jaoks. Kas lähiaastatel võib meelemuutus toimuda, ei tea.

Nüüd teater, mis mind alati kõnetab kui võimas kunstiliik, on võitnud mu hinge ja südame. Seal on võimalik erinevalt tegutseda, selleks ei pea looma enda teatrit, vaid võid... kasvõi kirjutada sel teemal.

Kujundlikult sulgub teie prokurörikarjääri eesriie koos teatri NO99 lõpuga, mida võrdlesite sõnumiga lähedase hinge lahkumisest: "Hoolimata möödunud aegade naudingust ja raevust, suurest emotsioonidetulvast, on meel kuradima must." Kaks lugu – teie ja NO99 – on päris sarnased, või?

Eks me kõndisime siis ühel rajal. (Muigab) Mõlemad olid oma identiteedi otsinguil jõudnud tupikseisu. Kui ütlesin sõnad NO-teatri [sulgemise] kohta, siis oli ka minu [lahkumise] otsus küps.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

Nii või teisiti petate nüüd vähemalt kahte inimest. Esiteks Edgar Savisaart, kes rohkem kui aasta tagasi oli veendunud, et teie püüate saada peaprokuröriks või veel kuhugi kõrgemale.

Peaprokuröriks võib veel saada, need võimalused ei ole kuhugi kadunud. (Naerab) Nii võib Edgar Savisaare unistus või hirm ka ühel päeval täituda. Aga hetkel ei ole see minu eesmärk, mida jääksin kabinetinurka ootama.

Samuti saab tüssata Harju maakohtu kauaaegne esimees Helve Särgava, kellele kuuluvad sõnad: "Evestus ei ole nõtke haab, keda iga tuulehoog küll vasakule, küll paremale painutab." 

Evestus ei olegi nõtke haab. Võin Helve Särgavale lohutuseks sõnumi saata: olen jätkuvalt väga otsusekindel ja minu otsused ei sünni üleöö, vaid põhjalikult kaalutledes.

Olen vedanud keerulisi, vastutust nõudvaid asju, mis on toonud palju stressi ja muresid, kuid olen suutnud kõik oma asjad ise lõpuni vedada, ma ei ole kuskil alla andnud. Prokuratuur jääb alati süüdistama ja menetlema, prokuröri laud ei jää kunagi tühjaks, mis tähendab, et [kui jääksin siia töisel ettekäändel,] peaksin siin olema pensioni või surmani.

Esimesel juhul saaksite prokuröri eripensioni.

16 aasta jooksul ei ole mind kordagi motiveerinud süüdistama see, et...

Üheksa aastat veel ja 25-aastane staaž oleks täis, mis annab õiguse prokuröri eripensionile.

... kunagi hakkan ma teenima kõrget eripensioni ja elu saab olema heleroosa. Olen 40-aastane, olen töötanud siin nii kaua, kui mul on olnud jaksu, tahtmist, initsiatiivi. Mul oleks kahju kolleegidest, kui kellelgi oleks ainsaks argumendiks sotsiaalne garantii, pension. Oleks kurb, kui matad oma soovid ja unistused selle nimel maha. Elada tuleb kohe ja praegu, pension tuleb aga selline nagu tuleb.

Kui palju üritas riigi peaprokurör Lavly Perling veenda teid tööle edasi jääma?

Tema ja ka justiitsminister tegid ettepaneku, et mõtleksin ümber. Aga eks riigi peaprokurör on viimastel aegadel ka märganud ja aimanud, et minu sammud võivad võtta selle suuna. Meie vestlus oli mõistlik, teesklust ja palumist ei olnud, pigem tervet täiskasvanulikku arusaamist.

Ometi ütleb esimene oletus, mis ringleb teie ja ka mitme kolleegi lahkumise ümber, et riigiprokuratuuris ei ole just parim inimsuhete kliima.

Eks kohtades, kus on koos sellised suured isiksused – nagu prokurörid, usutavasti ka kohtunikud ja advokaadid, vaatame kuni televisioonini välja, millest oleme samuti lugenud – kipuvad suhted ikka aegajalt üle keema. On palju vaidlusi, arvamusi, seisukohti...

Kirge ja tormi?

Olen ka kire ja tormi keskel olnud, suhteliselt emotsionaalse inimesena on see mulle lausa vajalik. Nii olen ehk ka ise mõnikord seda kirge külvanud ja kaasa toonud, aga ma ei lähe siit ära ühtegi ust paugutades. Iga lahkuja läheb omadel põhjustel.

Teine oletus ütleb, et põhjus on Danske panga rahapesu skandaal, kus riigiprokuratuur ei saanud päris alguses aru, kui tõsise looga on tegu ja menetlus jäi alustamata.

Tuleb ju tunnistada, et Danske panga skandaalis jäid õigel ajahetkel – nagu seda tagantjärele hinnatakse – mõned olulised sammud tegemata, oluline koostöö rajamata.

Ümber selle laua (näitab käega oma kabineti nõupidamislauale) ei istunud prokuratuur, finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ega analüüsinud neid [Danske] tehinguid. Oli praktika, et kahtlaste eelkuritegudeta rahapesulugudega kuskile ei jõua, aga ega me toona super-häid lahendusi ka välja ei nuputanud.

Üle aasta on meil olnud uus hea kolleeg, kes on tegelenud just finantskuritegude ja Danske panga kaasusega ning viimase aasta jooksul olen näinud meie maja külalistena finantsinspektsiooni ja rahapesu andmebüroo inimesi ning siin on olnud olulised arutelud. Nüüd tuleb teha kõik, mis teha annab, et Danske panga kaasuses võtta vastutajad vastutusele ja anda seisukoht avalikkusele. Aga muuta minevikku me ei saa.

Nüüd soovib riigiprokuratuur – teie kinnitusel – rahapesu uuriva kriminaalmenetluse alustamisega kõrvaldada kahtlused, et Eestis ei kaitsta ausat ja puhast finantssüsteemi. Kuhu see uurimine võiks välja viia?

Uurimise detaile ma avaldada veel ei saa. Eks see ole lähinädalate küsimus. Aasta lõpp on käes ja selleks ajaks on avalikult lubatud, et Danske panga prokurör jagab selle kriminaalasja kohta sisulist infot. Kolleeg Marek Vahing riigiprokurörina annabki veel aasta lõpus nendele küsimustele vastused.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

Kolmas oletus on veel, et miks te ära lähete. Väidetavalt lindistas Savisaare protsessi üks osaline, nimelt Tallinna endine linnametnik Priit Kutser, salaja kolm vestlust prokuröriga, kus too pakkus võimalust lõpetada Kutseri lugu oportuniteediga, kui saab vastu Edgar Savisaare süüd näitavaid ütlusi. See prokurör olevat olnud teie.

Jaa, olen kuulnud neist lindistustest. Mis ma öelda oskan? Me ei saa kunagi välistada, et vastaspool võib lindistada vestlust prokuröriga, aga mingeid salavestlusi ei ole ma kellegagi pidanud.

Kohtumisel Priit Kutseri ja tema kaitsjaga, juures oli ka Savisaare protsessi abiprokurör Triinu Olev, oleme arutanud tingimusi, millistel alustel lõpetada Kutseri suhtes kriminaalasi ja milliseid ütlusi prokuratuur temalt ootab. Prokuratuur ootas temalt süüdistusega kooskõlas olevaid ütlusi, ka Edgar Savisaare rolli väljatoomist. Prokuratuur ei ole palunud, mina prokurörina ei ole palunud tal tulla kohtusse, mõelda midagi välja, valetada, täita lüngad – kui ta ei tea – tühipaljaste õhust võetud faktidega. Seda ei ole seal olnud.

Kuna mina ei ole palunud inimesel valetada ega hakata kohtu ees esinema väidetega, mis kunagi ei ole elus toimunud, ei ole minul ka midagi karta ega kahetseda selle kohtumise pärast.

See, et keegi võib kohtumise lindistada, selle ümber mängida, seda timmida, teha sellest skandaali – selleks peavad prokurörid alati valmis olema. Isegi kui minu kõrvad seda [lindistust] kunagi kuulevad, olen alati valmis vastama, kui minu käitumine või küsimused, suunised tekitavad kelleski kahtlust või viitavad lausa ebaseaduslikule.

Teie ei pakkunud Kutserile oportuniteediga kohtumenetluse lõpetamist, kui ta annab Savisaare süüdistusi kinnitavaid ütlusi?

Mina pakkusin oportuniteediga lõpetamist tingimusel, et ta annab kohtus ütlusi – annab ütlusi süüdistuse sisu kohta ja Edgar Savisaare tegevusest. See oli minu ettepanek ja loomulikult nii, et enne antakse ütlused ja alles siis toimub kohtumenetlusest väljumine. Näiteks ka [altkäemaksu vahendamises süüdistatud] Villu Reiljan andis enne kohtusaalis ütlused ja seejärel tuli oma kaitsjaga prokuratuuri, kus sõlmis kokkuleppe [mis päästis ta varasema korruptsioonikuriteo eest saadud tingimisi karistuse täitmisele pööramisest].

Eeluurimisel oli kahtluse all ka reklaamiärimees Paavo Pettai, kes tegi prokuratuuriga koostööd ja süüdistust ei saanud. On sellised kokkulepped paratamatu osa suurte kohtuprotsesside varjatud poolest?

Selliseid kokkuleppeid loomulikult sõlmitakse. Need toimuvad alati kaitsjate juuresolekul. Me räägime ikka sellest, et ütlused oleksid antud ja need oleksid pigem süüd tunnistavad. Kui seda ei taheta tunnistada, on alati võimalus valida võistlev protsess.

Ka Priit Kutser ei pidanud kohtu ees valetama. Oleks kahju, kui ta hakkas seal valetama. Aga seni ei ole ma tuvastanud, et ta valetanuks. Prokuratuur ei sunni kedagi valetama või mingeid konkreetseid ütlusi andma. Lõpuks on see kõik [süüdistatava] vaba valik, aga neid läbirääkimisi [kokkuleppe saavutamiseks] loomulikult peetakse.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

NO99 suurlavastust "Savisaar" olete te muidugi näinud. Kuidas see sissevaade ühte poliitikusse ja erakonda teile tundus?

Olles Savisaare protsessis ise prokurör, ei ole ma tahtnud selle [etenduse] analüüsimisse langeda ega lange ka täna. Aga tegemist oli prohvetliku sisuga lavalooga ja kirjeldas väga hästi mitmeid nüansse. Sel ajal ei olnud veel [kriminaalmenetluse] teema jõudnud avalikkuse ette, aga mina olin selles juba sees, kui lavastust nägin ja loomulikult sain aru, et tegemist on õnnestunud ja tabava lavastusega.

Olete öelnud, et Savisaare kohtuprotsess on testinud teie võimekust ja piire ning täpsustanud: "Eks igapäevane võistlus ja võitlus toob kaasa oma pettumuse ja väsimuse." Kas nüüd jõudsite kriitilise piirini, pettusite ja väsisite?

Julgen öelda, et pettumus ja väsimus on mind ka varem aegajalt tabanud. Kui peaksin praegu tunnistama, et jõudsin nüüd sellise pettumuse ja väsimuseni, mis tingis mu lahkumise, võiksin tõmmata võrdusmärgi, et lahkun läbipõlenu ja kibestununa. Kuna ma nende emotsioonidega siit ei lahku, siis seda juhtunud ei ole.

Aga Savisaare protsess on olnud mulle muidugi väga huvitav väljakutse.

On see ka kurnav olnud?

Loomulikult.

Sellises menetluses oled nii kohtu ees kui ka avalikkuse kullipilgu all ja kui sa eksid, siis mitte ainult kohtusaalis, vaid kogu riigi ees. Üle paari kuu, mis ma kohtusaalis tõendeid esitasin, olid korraliku pinge all, kuid ühegi kohtupäeva kohta ei saanud öelda, et oleks olnud läbikukkumine või oli vigu. Aga oli kurnav, võin kinnitada, ja see jättis oma jälje. Aga ma ei vahetaks seda millegi muu vastu, mul on hea meel, et see mulle osaks sai.

Jõulude eel peaks riigikohus otsustama, kas Edgar Savisaare üle saab tema tervise tõttu kohut pidada või ei. Sõltumata riigikohtunike otsusest on ju tegelikult selge, et see protsess vähemalt Savisaare suhtes otsuseni ei jõua.

Mul on üks lootus, millele ringkonnakohus ka viitas – et [Savisaare] paigutamised Jõgeva haiglasse [kohtuistungite ajaks] on olnud teadlikud ja planeeritud. Kui kohtus tekib põhjendatud kahtlus, et kohtuistungite ajaks üritatakse talle leida kindlam garantii eemalolemiseks, siis äkki õnnestub arutada ilma tema osavõtuta. Selline vihje [ringkonnakohtust] anti. See ei ole küll Eestis tavapraktika ja seda ei loe ka sõnaselgelt seadusest välja, mistõttu ongi põnev riigikohtu otsust oodata, et kas on kuidagi võimalik Edgar Savisaare osaluseta see asi ära arutada.

Aga Edgar Savisaare kohtusse ilmumine...

Olen kaks aastat selles protsessis olnud ja mul ei ole mingit põhjust uskuda, et kui Edgar Savisaar ei soovi kohtusse ilmuda, on tema käsutuses kõik võimalused, et ta sinna ei ilmu ja siis ei ole võimalik tema suhtes [protsessi] ka jätkata.

Siis me ei saagi teada, kas Keskerakonna endise esimehe ja Tallinna endise linnapeaga käisid kaasas altkäemaks, rahapesu, omastamine, erakonnale keelatud annetuse vastuvõtmine.

Loodan, et ühel või teisel viisil see vastus saabub. Minu lootus on, et kui rahapesu ja Tallinna eelarveliste vahendite omastamine langevad ära, sest Savisaare üle ei ole võimalik kohut pidada, jäävad läbi [kohtualustest] ettevõtjate altkäemaksu episoodid ja ka keelatud annetuse juhtum. Need inimesed on kohtu all ja läbi nende on võimalik saada Eesti Vabariigis kohtu tasemel vastus, kas meie endise linnapea kabinetis ja ümbruses lokkas korruptsioon või mitte.

Teeme ühe asja selgeks: kui Edgar Savisaar tõmbunuks pärast jala amputeerimist märtsis 2015 näiteks Hundisilma tallu mälestusi kirjutama ega oleks kippunud tagasi poliitikasse, kas siis oleks tema kohtuasi üldse tulnud?

See protsess ei ole kättemaks, et ta tuli ja jätkas [poliitikas]. See protsess on tema enda tegude tagajärg. Need teod said vormitud süüdistusse ja ootavad kohtulahendit. Pole vahet, kas ta olnuks kodus raamatut kirjutamas või linnapea kabinetis töötamas, meie pidanuks nii või teisiti reageerima.

Teie protestisite maakohtuniku juunikuise otsuse, mille järgi ei saa Savisaare üle tema tervisliku seisundi tõttu enam kohut mõista. Kuigi saite ringkonnakohtus võidu, jättis prokuratuuri järjekindlus, vähemalt mulle, kiusliku mulje.

Noh... Eks oli ka inimesi, kes toetasid mind.

Aga mõistan neidki, kes peavad minu sammu kiuslikuks. Kerge on anda selline hinnang. Me räägime inimesest, tema haigustest, arstid ju möönavad, et tegu on haige inimesega ja kogu Eesti saab [meediasse antuna] lugeda tema raviajalugu, mis on ju pikem kui üks lehekülg... On selge, et see äratab teatavat kaastunnet.

Nüüd ongi küsimus, millisel tasemel peab olema tõendatud inimese parandamatu tervislik seisund, et pääseda kohtumenetlusest. Seda latti ei tohiks liiga alla lasta. Minu teada Edgar Savisaar elab ja tegutseb päris normaalselt, see "päris normaalselt" võrdub minu jaoks sellega, et teatavatel tingimustel on võimalik kohtupidamist jätkata ja need teatavad tingimused tulebki meil üheskoos kokku leppida.

Nii kõrgel tasemel korruptsioonisüüdistus ei saa nii kergelt ja lihtsalt kokku kukkuda.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

Niimoodi te süvendate EKRE esimehe Mart Helme nägemust, "et on elemente, et prokuratuur tegeleb ka poliitilise tellimuse täitmisega".

Minul ei ole isiklikku huvi poliitika tegemise vastu ja ükski poliitik ei saa öelda, et oleks suunanud mulle varjatud sõnumeid. Seetõttu ei võta ma iialgi omaks, et olen täitnud mingit poliitilist tellimust.

Advokaat Oliver Nääs on meedias kommenteerinud, et rahapesu kriminaalasi Savisaare vastu alustati 2011. aasta riigikogu valimiste eel, et teised saaksid võimukõnelustel öelda, et "Savisaarega me samas liivakastis ei mängi" Ja Nääs jätkas: "Kusjuures kui Steven-Hristo Evestus keeldus kriminaalmenetluse algatamisest, kirjutas üks tähtis ametnik, kes on tänaseks ametist vabastatud, Toompuiesteelt [kaitsepolitseist] kirja peaprokurör Norman Aasale, et on vaja." Oli see nii?

Võin öelda paar lauset selgituseks.

Esiteks leian siit väikese kaitseargumendi Danske panga kaasuse tarvis. Rahapesu kahtlusi, kus ei olnud näha mingit eelkuritegu, oli siis võimatu menetleda, sest kohtupraktika seda ei toetanud. Seetõttu jätsin ka Edgar Savisaare rahapesu menetluse alustamata. Muidugi ma ei teadnud, et viis aastat hiljem saan kogu kriminaalasja endale, lähen sellega ise kohtusse ja kaitsen ka rahapesu süüdistust, mis – arvestades [Savisaare] korruptsiooniasja – on hoopis tummisemaks muutunud.

Teiseks. Tollal, ma ei salga, minu otsus, mille oma kabinetivaikuses tegin, pälvis emotsioone...

Ametkondades?

... see pälvis emotsioone ja mindi riigi peaprokuröri juurde, kes on pädev talle alluvate prokuröride otsuseid üle vaatama. Tema leidis, et see [rahapesu lugu] vajab menetluse alustamist.

Arvan endiselt, et mina tegin tollal õige ja põhjendatud otsuse. Kui 2011 tehti teistsugune otsus, siis järgmise viie aasta jooksul sellega kuhugile ei jõutud – ei olnud sel ajal kuskilt kinni haarata. Ma ei kahetse oma otsust ja arvan, et siis [menetluse] alustamata jätmine oli minu poolt õige.

Kas iga kohtu-eelne menetlus ja iga kohtuprotsess jõuab tõeni?

(Paus)

Alati ei pruugi jõuda. Aga arvan, et protsessides, kus mina olen olnud ja kus on saavutatud süüdimõistev kohtuotsus, siis seal on jõutud tõeni. Kuigi vastaspool jääb tihtilugu vist eriarvamusele.

Mida tundsite, kui lugesite paari kuu eest Delfis ennustust, kus te nimi oli küll veidi valesti kirjutatud, aga sõnum selge: "Kristo Evestus muide on ilmselt esimene, kes märtsis 2019 Eestist ise peab paremaks lahkuda. Tark inimene, saab aru küll..." Märtsis 2019 toimuvad riigikogu valimised ja võimule võib tulla uus valitsus.

Tegelikult kuulsin sellest ennustusest praegu esimest korda.

Tallinna TV saatejuht ja Delfi kolumnist Jakko Väli on selle autoriks.

Okay, selge.

No jah... See ennustus isegi ei hirmuta mind, ei tekita ka võitlusvaimu, et jääks veel prokuratuuri edasi. Aga jaa, ees seisavad valimised ja võibolla muutused valitsuses, mis omakorda võib mõjutada mitmeid eluvaldkondi. Järgmisel aastal saame näha. Põnev.

Kui tugev on Eesti riik, et valimistest lähtuvatele muutustele vastu pidada, ka siis, kui need tahaksid mõjutada õigusemõistmise valdkonda?

Loodan, et õigusemõistmine jääb nendest mõjudest puutumata. Kuigi on ette võetud kohtud, prokuratuur ja näeme soovi meid kellegi pilli järgi tantsima panna.

Need EKRE hoovused tekitavad hirmu, aga loodan, et need ei realiseeru õigusriigis. Kõige hullem, kui mõned kõrged ametnikud ja asutuste juhid laseksid poliitilise võimuvõitluse ja võimu jagamise hirmus oma otsuseid mõjutada. Seni ei ole mina seda näinud.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

On kaastunne kahtlustatava või süüdistatava suhtes teile võõras?

Ei, minu jaoks ei ole see võõras. Loomulikult olen süüdistajana tehtud selliselt, et teen oma tööd ilma liigse emotsioonita, mis puudutab süüdistatava kurtmisi ja kaebusi. Kaitsja võitleb tema eest, mina ei saa sellega kaasa minna ning muudkui loobuda süüdistusest või lõpetada menetlusi. Aga kaastunne peab olema. Empaatiavõime ja kaastunne on mind palju aidanud, minu üleolevat suhtumist pole ükski kahtlustatav või süüdistatav pidanud taluma.

Kas olete vabandanud praeguse Lääne politseiprefekti Kaido Kõplase ees?

Ma ei ole seni vabandanud ühegi isiku ees, keda olen süüdistanud. Arvan, et süüdistused on nende esitamise ajal olnud põhjendatud. Aga jah, Kaido Kõplase asi on mul meeles. See oli minu esimene üldmenetluse asi.

13 aastat tagasi olite veel abiprokurör ja süüdistasite Kõplast võimuliialduses – toona narkopolitseinikuna tulistas ta põgenevat narkoärikat, oli pikalt kohtu all, aga lõpuks mõistis kohus politseiniku õigeks.

Aga milles on küsimus?

Ütlesite, et pole ühegi süüdistatava ees vabandanud. Aga kui ta lõpuks osutub süütuks? Kas prokurör võib öelda: "Vabandust, ma eksisin teid süüdistades."?

Leian, et see ei olnud lugu, kus tegemist olnuks valesüüdistusega. Ringkonnakohus tõlgendas asjaolusid teistmoodi kui süüdistaja.

Kuid minu sõnum ei ole kindlasti see, nagu ei peaks süüdistaja langema nii madalale, et kellegi ees vabandada. Ka mina võin teha vigu ja kui ma neid teen, pean suutma neid tunnistada ja pean suutma öelda ka "Vabandust." Aga kuna süüdistamise otsus on minul niivõrd läbi kaalutud ja põhjendatud, siis ei teki ka olukorda, kus pean kellegi ees vabandama.

Kõik asjad ei saagi laheneda süüdimõistva otsusega, mõned võivadki lõppeda õigeks mõistmisega.

Kas õigeksmõistev kohtuotsus on prokuröri ebaõnnestumine?

(Paus)

Prokurörile on see ebaõnnestumine, tema läheb kohtusse süüdistama ja tema võit on süüdimõistev otsus. Võit tähendab õnnestumist. Aga see ei saa tulla kindlasti ebaseaduslikul teel ega lubamatuid vahendeid kasutades. Prokuröri ametieetikal on siin suur tähtsus.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

Kuni pole lõplikku kohtuotsust, ei tohi ka avalikkus kedagi hukka mõista. Nii olete teiegi öelnud.

Ei tohiks kedagi hukka mõista. Seda tuleb aegajalt ühiskonnas meenutada, vastasel juhul muutume kalkideks ja vaenulikeks.

Täiesti nõus. Aga me ju mõlemad teame, et ainuüksi ametliku kahtlustuse järel lahkuvad inimesed oma töökohtadelt, erakondadest ja kui nad paari-kolme aasta pärast õigeks mõistetakse, et korva see kuidagi nende üleelamisi.

Jah, õigeksmõistetutega see risk jääb. Seepärast tulebki alati hoolega kaaluda inimeste ametist vabastamist enne, kui on kohtuotsus olemas. Nii palju kui võimalik, võiks inimeste elu samas rütmis jätkuda, menetlused peavad olema kiiremad ja ametist kõrvaldamine peab toimuma ainult teatud juhtudel. Korruptsioonikahtlustus on üks neist, aga siis lõpetavad inimesed töösuhte ka enda initsiatiivil.

Rohkem küll tööandja tungival "palvel".

Jah. Aga mõni saab kohe aru, et on eksinud, lahkub ametikohalt ja sõlmib [prokuratuuriga] kokkuleppe. Aga on ka neid, kes vaidlevad.

Minul on hinges november 2010, kui prokuratuur ja kaitsepolitsei tegid pressikonverentsi, kus teatasid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri Marika Priske kahtlustamisest riigihangete nõuete rikkumises, usalduse kuritarvitamises ja konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises. Kaks aastat läks edasi ja siis teatas prokuratuur, et kahtlustused kantsler Priske kohalt on maha võetud. Pressikonverentsi enam ei korraldatud.

Jah, mina võtsin selle menetluse hiljem üle ja mina selle menetluse [Marika Priske suhtes] lõpetasin. Need kaks aastat... Õnneks jätkas Marika Priske oma ametis ja tänagi on ta kantsler, küll teises ministeeriumis. Aga kõik muud kannatused, mida kriminaalmenetlus tekitab...

Ainult tänu sellele, et minister Juhan Parts ei nõudnud talt lahkumisavaldust, sest Parts usaldas oma kantslerit. Nõrgema ministri puhul me ei tea, mida Marika Priske praegu teeks, aga riiki ta ei teeniks.

Selline see lugu tookord oli. Eks tuleb ka [prokuratuuril] õppida. Me ei saa ära kustutada, et nii läks.

On teil riigiprokuratuuri süüdistusosakonna juhina ettekujutus, kuidas lõppeb Narva volikogu kaheksa liikme juba neli kuud kestev kahtlustamine korruptsioonitegudes, sest nad hääletasid volikogus linna äriühingute üle, mille nõukogudesse nad kuuluvad?

Ma ei saa rohkem öelda, kui seda, et olen [Narva] menetlustiimiga kohtunud, nendega seda teemat arutanud, andnud ka oma kogemusest soovitusi ja kuulanud nende seisukohti. Arvan, et nad toimetavad praegu ja loodan, et saavutavad positiivse menetlusliku tulemuse. Mina olen oma osa täitnud ja jään seda kõrvalt jälgima.

Mis on positiivne menetluslik tulemus?

Kui alustatud kriminaalasjas on selgitatud tegelikud asjaolud ja esitatud põhjendatud kahtlustus, süüdistus või tehtud kriminaalmenetluse lõpetamine. Et ka tagantjärgi oleks arusaadav ja põhjendatud, miks see menetlus alustati, miks kellelegi etteheide tehti ja kui see kellegi suhtes ära kukkus, siis miks. Et need oleksid läbimõeldud ja ka väljapoole avatud seisukohad. See on positiivne tulemus.

Esialgu päädis see suure segadusega, sest protestiks lahkus ligi 20 linnavolinikku Keskerakonnast ja enam ei saa üldse aru, kellele kuulub võim tundlikus piirilinnas.

Jah.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR

Mullu andsid kolleegid teile tiitli "Aasta prokurör 2017"...

... mille eest olen kolleegidele äärmiselt tänulik. See oli väga hea tunne.

... ja möödunud detsembris andsite ERR-i Joonas Hellermale intervjuu, kus arutlesite ka, et inimeseks olemise saladus on ilmselt oskus minna rollist rolli: "Ehk siis selline rollide võtmine ja maskide vahetamine on meie igapäevase elu pärisosa ja see määrab väga palju." Kui palju te selle intervjuu ajal rolli võtsite ja maski kandsite?

Ükskõik, kus sa ei esine, mingil kujul kannad ikka oma rolli. Üritan olla rohkem maskita ja vahetu, aga tööga seonduv on kindlasti roll, mis nõuab veel rohkem maske. On oht, et see saab harjumuseks ja ei pruugigi tajuda, millal sul maski ees ei ole või see ees on.

See omakorda ühtib minu mõttega vabadusest ja vabanemisest. Siin on ka selgitus, miks on mulle vajalik vahepaus – vaadata korraks endale otsa ja lasta teistel endale otsa vaadata, kus sa ei pea igapäevaselt maskis ringi liikuma ja maske vahetama. Kui ma hetkeks astun kõrvale, olen eemal, siis saan rahulikult mõelda, oma vana ja rikkumata näoga olla vanade allesjäänud semude seas. See annab võimaluse mask ära võtta.

Aasta tagasi ütlesite Joonas Hellermale ka seda, et "enese ärakaotamine on tänapäevases elus, mis kohati on selline küllalt näiline, üsna kerge tulema". Andke lõpetuseks nõu, kuidas end pärast ärakaotamist uuesti üles leida?

Kõigepealt tuleb nüüd öelda "eeh...". Ega keegi siin [prokuratuuris] neid küsimusi minult ei küsi. Aga Joonas [Hellerma] küsis, nüüd tulete teie ja küsite.

See sõltub, kui palju sa endaga tööd teed ja ennast väärtustad, sest selles lõputult kiires tempos on võimalik ennast täiesti ära kaotada ja on võimalik nimetada pseudoväärtused oma elu tähenduseks. Hea, kui enda ära kaotamist märkad. Mina olen märganud ja see sunnibki uutele otsustele. Keegi ei saa minu kohta öelda, et Evestus käis reisil, läks hulluks, tuli tagasi ja ütles: kõik on läbi. Andsin Joonasele aasta tagasi mõista, et miski võib muutuda.

Olen olnud prokurör 16 aastat, aga tunnen, et olen kaotanud palju aega pisiasjadele, et olen elanud palju teiste elu ja klaarinud palju teiste jamasid, kuid lisaks sellele olen piiranud enese vabadust.

Sa pead oskama väärtustada kolme asja – elu, vabadust ja aega. Need, mis on kordumatud ja samas nii raskesti kätte võidetavad.

Toomas Sildami intervjuu Steven-Hristo Evestusega Autor: Priit Mürk/ERR