Uustulnuk Andrus Vaarik: "Mis Jaak Madisonist saab? Mul on siiras mure." ({{commentsTotal}})

Andrus Vaarik
Andrus Vaarik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Näitleja Andrus Vaarik liitus suvel sotsiaaldemokraatidega ja kandideerib riigikogusse. Radikaalne humanist, ütleb ta enda kohta. Räägib ka sellest, kuidas sai ime läbi lauda tagant Räniorgu ja et see võimalus peaks kõigil olema. Aga sots Vaarik pihib ajakirjanik Toomas Sildamile sedagi, miks ta muretseb EKRE-mehe Jaak Madisoni pärast.

Alustuseks küsin poliitikakaugelt – kas Linnateatriga on kõik korras?

Jaa, Linnateatriga on kõik korras. Oleme elanud suure saali ja uue maja ootuses – vahel aktiivsemalt, vahel letargilisemalt – aastakümneid ja nüüd on jälle lootus kasvanud. Tänu sellele seisavad ees segased ajad, peame kohanema ajutiste pagulaslaagritega, peame Salme kultuuripaleesse üle kolima, juttude järgi kaheks, aga tegelikult ilmselt kolmeks aastaks.

Sulgemisohtu teie teatril ei ole?

Mina ei ole kuulnud ühtegi erakonda seda nõudvat.

Miks NO99 uksed kinni pani?

NO99 väsis ise endast, nad väsisid üksteisest ära. Iga organism sünnib, kasvab, areneb, pakub meile rõõmu ja siis sureb. See on täiesti loomulik. Muidugi loodeti, kui see laps sündis, et ta elab 100-aastaseks, aga elas 70-aastaseks. Hea tulemus.

Mis tunne teid valdas, kui NO-teatri lõpust kuulsite?

Ei ole olnud nende loometee andnud jälgija, olen väga pisteliselt seal teatris käinud, käin üldse harva teatris. Aga – ma ei saanud aru. Minuni ei olnud jõudnud mingeid kuulujutte surmavast tõvest, mis oleks seda organismi tabanud.

Alguses arvasin, et see on Tiidu (Ojasoo) ja Ene-Liisi (Semperi) kriis, näitlejatest oli kahju, et mis neist nüüd saab, alles läksid sinna noored näitlejad, väga suurte ootustega ja nüüd on nad töötud. Aga siis sain aru, et see oli väga homogeenne otsus, tõeliselt revolutsiooniline situatsioon, kus ülemkihid ei taha ja alamkihid ei saa.

Väga hea, et see nii vaikselt ja valutult läks, ei olnud pikka vindumist. Teater on võrdlemisi temperamentne organism, sealsed lahkhelid ja rahulolematused võivad muutuda millekski piinlikuks. 

Andrus Vaarik ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Ega teie teatrist tüdinenud ole?

Ma ei ole teatri tegemisest tüdinenud. Paratamatult, kui saad vanemaks, hakkavad su uudishimu ja vaimustusvõime atrofeeruma. See on väga humaanne, et sa surivoodil ei kisendaks "Oo, kui palju on mul energiat, kui palju on mul plaane, küll ma tõestaks ennast veel." Vaatasin, kuidas mu ema 85. eluaastal ilma valudeta suri, süda väsis ära, naeratus huulil. "Tahad midagi?" "Ei, mis sa lollike, ei taha ma enam midagi." Nii peabki olema.

Aga mina olen alles 60. Hakkasin ükspäev Ita Everile oma vanusest rääkima, et vana inimene peab jälle apteeki lippama, tema vaatas mulle pikalt otsa: "Kus sa trügid, kurat!"

Enne füüsilist surma ei tasu ära surra, vaimustumisvõimet peaks hoidma ka tahtejõuga. Ma teen seda. Küll mulle meeldib, kui mulle meeldib midagi. Poolteist aastat tagasi suutsin isegi veel korra kõrvuni armuda. Uskumatu. Imeline õnn!

Kui mind vahest teatris miski üllatab või liigutab, siis olen erakordselt tänulik. Vaatasin [Draamateatris] noore Hendrik Toompere lavastatud Marius Ivaškevičiuse "Väljaheitmist", olin nii liigutatud, nii jahmunud, et midagi võib mulle veel nii korda minna. Käisin Hendrikul sabas, kiitsin teda kõrtsis ja kirikus.

Teatrit teha mulle meeldib, väga meeldib. Olen ise ka seesmise rahu saavutanud, enesekindluse näitlejana. Mul on vedanud materjali ja lavastajatega. Ma muud ei oska ka.

60-aastase mehe puhul eeldame, et ta hakkab lapselapsega jalutama, varsti lilli kasvatama või mälestusi kirjutama...

Ma teen seda kõike ka.

... igatahes ei lähe ta poliitikasse.

Ja eriti veel sotsiaaldemokraadiks.

Mis teiega juhtus, kust tuli teil see hull mõte?

See oli nii loomulik. Vaatasin, millisteks me eestlased oleme omavahel muutunud. Kui palju on... sallimatust, vihkamist, käskivas kõneviisis rahvuskaaslastele selgitamist, milline on õige elu ja õige eestlane...

Sotsid ju õpetavadki – konkurentide arvates – kõiki teisi, kuidas peab õigesti elama?

Sotsid? Õpetavad?

Sotsid seletavad – teiste etteheidete kohaselt – dotseerivalt, palju sa juua võid, mida süüa võid, koolis keelatakse moosisaiad ja limonaad, õlut tuleb vähem juua...

Väga hea.

Ega nad saa kellelegi midagi keelata, kuid tõmbavad kapitalismile paratamatult omasele baroksele sundostmisele natuke suukorvi pähe. Ohjeldavad seda, et pead tarbima kiiresti, palju, odavaid mõnuaineid, sööma ennast selliseks nagu meie siin kahekesi oleme, et saaks jälle trennis käia, et töötaksid üha rohkem, tuleks rohkem raha, et maksaksid korralikult makse.

Maksud on muidugi väga vajalikud. Aga mõttetule tarbimisele peab leidma keskkoha, seda veidi pidurdama.

Mina ei olnud nõukogude ajal dissident, olin poliitiliselt täiesti infantiilne, nagu laps, mina ei uskunud, et Eesti Vabariik taastatakse. Mitte mingil juhul. Olin kindel, et suren Viktor Kingissepa nimelise Akadeemilise Draamateatri laval ammu enne 60. eluaastat Brežnevit mängides ja Eesti NSV teenelise kunstnikuna.

Nüüd ma ilmselt maksan oma nooruse võlgu – olen kapitalismi suhtes äärmiselt umbusklik, ma ei lähe kaasa tarbimisdiktaadiga, selle kasumiusuga, sellega, et hommikust õhtuni sisendatakse, et sa oled õnnetu, et su õnn on kuskil kaugel, rüga, torma, tööta, hambad ristis, küünarnukid verised, edasi, edasi, edasi. Ei ole nii.

Õnn on tegelikult siinsamas...

Paljud inimesed meie ümber ei ole seda õnne puudutust tundnud.

Jah, 23 protsenti, kes elavad [suhtelises vaesuses] allpool piiri, mis lahutab neid endaga toimetulevatest inimestest. Nad tuleb kiiresti, kiiresti järele aidata. Et eestlased armastaksid oma riiki, et nad ei oleks riigi peale vihased.

Saan väga hästi aru neist inimestest, keda nii meedia kui ka tavateadvus vastandab sotsiaaldemokraatidele. Aga ma tahan, et Eesti riik oleks selline, et EKRE-laadsel korporatsioonil ei oleks võimalust neid lollitada.

Kuidas seda teha?

Haridus!

Suurem osa neist inimestest on kõik oma koolid juba lõpetanud.

Ja millise hariduse on nad saanud? Mis hariduse meie saime? Taevane arm, see ei olnud ju mingi haridus.

Mina olen käinud kutsekoolis, sest lavakunstikateeder ongi tõeliselt kutsekool, üldhumanitaarset tööriistakomplekti enda eluga hakkama saamiseks, analüüsimiseks ja veel vähem teiste õpetamiseks sealt kaasa ei saa.

Aga milline haridus meil praegu on? Fantastiline, üks maailma parimaid. Ja sellesse tuleb investeerida veel ja veel ja veel. See peaks olema rahvuslik või poliitiline kokkulepe, et õpetajate palgad oleksid fikseeritud samasuguse protsendiga SKT-st nagu on kaitsekulutused või nagu nüüd rahastatakse teadus- ja arendustegevust. Või siis võiksid õpetajate palgad olla seotud riigikogulase töötasuga. Tõsiselt. Koolidesse peavad minema targematest targemad, et kooli ukse taga oleks järjekord neist, kes saavad aru: meis kõigis on mingi talent. Oleks vaid õpetajal aega see üles otsida.

Minul on lihtne rääkida, sest olen väga õnnelik inimene. Mul oli suur õnn, mille eest olen alandlikult tänulik, et mul õnnestus oma ainsast hobist teha elukutse. Aga ma tahan, et õnnelik olemine ei oleks õnne asi, et see ei sõltuks juhusest.

Iga inimene on millegi peale andekas. Otsige üles, lapsed, oma kõige kirglikum hobi ja tehke sellest oma elukutse. See ei tähenda, et kõik peaksid olema kunstnikud, see võib ka poliitika olla, see võib olla filosoofia, tuumafüüsika, puulusikate nikerdamine või vineeri saagimine – mis sul silmad särama paneb.

 Andrus Vaarik Autor: Siim Lõvi /ERR

Väga armas. Aga miks te liitusite kaotajatega? Sotsiaaldemokraatide toetus on nagu norgus roos.

Liitusin nendega täpselt siis, kui nende reiting oli kuus [protsenti], kui erakordselt akuutne oli see aktsiisi asi. See näitabki, et olen sotsdem. Ma kaitsen väiksemaid, kaitsen nõrgemaid.

Andsin kogu oma tuntuse sotside teenistusse: võta, Jevgeni, kui sa seda kasutada oskad. Ma ei jõudnud enam vastu olla, tahtsin olla millegi poolt. See on põhimõtteline vahe. Vastu olemine hävitab sind. Kes see ütles, et pead olema ettevaatlik oma vaenlaste valimisel, sa muutud nende sarnaseks?

Mu enda retoorika muutus ka juba väga võikaks. Ja äkki, kui selle otsuse tegin, sain ma olla poolt.

Läksite ise sotside peakontorisse või helistas teile nende esimees Jevgeni Ossinovski?

Ei. Ühes juubeliintervjuus võtsin end ihualasti, mingi hetkeimpulsi ajel, ja ütlesin, et nüüd olen aru saanud, mina olen sotsiaaldemokraat. Kodus pärast mõtlesin, et kindlasti keegi sotsiaaldemokraatidest, kellel on otsustamisõigus, paneb seda tähele ja küll nad tulevad mulle kosja. Ei tulnd keegi. Tükk aega oli vaikus.

Siis ükskord helistas Marianne Mikko. Aa, Marianne, vana sõbranna saadeti mind ära rääkima, mõtlesin. Ei, küsis hoopis teatripileteid.

Lõpuks selgus, et keegi oli ikka märganud minu ülestunnistust. Siis juhatati mind Jevgeniga kokku ja küsisin, kuidas neid aidata saan. Astu erakonda, ütles tema. Astun, heameelega, vastasin. Aga mida ma ei teadvustanud, et tuleb ka kandideerimine riigikogusse.

Nüüd olen selle mõttega harjunud. Minna riigikogusse pole mingi unistus ja minu puhul oleks see ka sügavalt  ebatõenäoline, sest Eesti riik on juba nii küps, Maire Aunastete, Erki Noolte ja Andrus Vaarikute aeg riigikogus on läbi. Lõplikult. Aitab.

Miks te siis kandideerite?

Selleks, et anda sotside käsutusse kogu oma... et avaldada kandideerides solidaarsust. Olen Haaberstis ja Kristiines valimisnimekirjas 10. kohal [ja üldnimekirjas kohal 102.], see ei ole loogiline, et juhtuks midagi nii absurdset ja saaksin hääled kokku.

Kui see ime juhtub... Kui palju on vaja neid hääli, et saaksin isikumandaadi?

5600 ringis.

Poolteist korda sama palju kui Edgar Savisaar viimasel korral, kohalikel valimistel [2017]. Valimiste järel otsustan,  mis minust saab.

Linnateater läheb kolmeks aastaks remonti niikuinii... Olen kolme kuuga Richard III ära õppinud, kurat, õpin ära ka riigikogulase retoorika. Ei, mitte retoorika, vaid loogika. See on minu eas juba raske, olen üldiselt arengu lõpetanud inimene. Nii kardinaalse arenguhüppe jaoks olen liiga vana, aga... ma mõtlen selle peale siis, kui see kätte jõuab. Seni kiidan lihtsalt sotsiaaldemokraate, kõrtsis ja kirikus, teen kõik, et neil hästi läheks.

Tegelikult loodan, et sinna [parlamenti] satub sotsiaaldemokraat, kelle talent ja anne on tõesti poliitika.

Ja teie olete – part?

Part? Ei ole... See on mulle nii hirmuäratav.

Ma ei ole kurb, kui [riigikogusse] sisse ei saa. Aga, mida päev edasi, seda rohkem tunnen, et olen valmis omandama seda kompetentsi. Otsuse võtame vastu siis, kui see ime juhtub.

Mida ütlesid sõbrad-tuttavad, kui lugesid või kuulsid teie poliitikasse minemisest?

Pere toetab mind täielikult. Ma poleks seda uskunud. Kui mina olen helepunane sots, siis vanem tütar on tumepunane sots, ta võiks mu ideoloogiasekretär olla. Noorem tütar toetab, samuti eksabikaasa, laste ema...

Üks naabrinaine maal, intelligentne ja rikas naine küsis: kus sa kandideerid, kirjutan ennast kohe sinna Tallinna piirkonda sisse.

Kolleegid... Poliitika on eriti nüüd, juba mõnda aastat kestval paremäärmuslaste ballil, omandanud hirmuäratava maine. Kõige valdavam [reaktsioon] oli see, et ei juletud sellest juttu teha. Kolleegid ei julenud küsida, et äkki on Vaarik lolliks läinud, äkki on tal vähi viimane staadium, ilmselt on ta näitlejana täiesti läbi, läheb sinna [poliitikasse], tahab riiklikke matuseid saada... (Naerab)

Kolleegide hulgas oli ka põlevate silmadega vaimustunud vähemus, kes tänas mind selle julguse eest. Inimesed mõtlesid, kas ma olen enesetapja või aferist. Mina ei tundnud, et see oli julgustükk. Eesti elu meenutab lahinguvälja, kuhu minemine vajaks julgust, aga inimeseks olemine – seda ei saa karta. Ma võõrastan igasugust radikalismi, välja arvatud üks – ma olen radikaalne humanist.

Kultuurirahvas ongi ju rohkem vasakpoolne?

Muidugi. Linnateatris on minu palk alla Eesti keskmise. Aga meile ei pea palka juurde panema, õpetajatel tuleb palka tõsta. Meie võime kõrvalt teenida.

Justnimelt, palk on alla Eesti keskmise, aga sissetulek on üle Eesti keskmise?

Sissetulek on üle Eesti keskmise, sest käin Ivan Oravat tegemas.

 Andrus Vaarik Autor: Siim Lõvi /ERR

EPL-ile ütlesite, et olete kõlupea, kes on 60. eluaastaks muutunud sotsiks. Te ikka teate klassikat: kes pole noorena vasakpoolne, sel pole südant ja kes pole vanemas eas parempoolne, sel pole mõistust?

Ma ei pea ennast eriti targaks, võibolla mul tõesti pole mõistust, olen üldse aeglase arenguga. (Naerab) Ja kui mu süda ärkas 60. eluaastaks, siis Jumal tänatud, et ärkas.

Mina olen elult nii palju saanud ja ma olen õnnelik inimene.

Üks Skype'i loojatest andis Postimehele intervjuu, millest jäi meelde lause nagu pealkiri: kui oled sündinud lauda taga, siis sinust saab tõenäoliselt lüpsja, aga kui oled sündinud Räniorus, saab sinust tõenäoliselt programmeerija.

Mina olen sündinud lauda taga, sõnnikuhunnikus. Talupoegade poeg, kodus polnud ühtegi raamatut. Olen seal lauda taga olnd ja mingi ime läbi saanud siia, Räniorgu. Vahel, kui mul on halvem tuju, siis kardan, et mind paljastatakse ja aetakse minema.

Mina ei taha sinna tagasi. Ja ma tahan, et igal inimesel oleks võimalus sealt, lauda tagant, jõuda Räniorgu. Ma ei saa olla nõus poliitilise liikumisega, mis toitub sellest, et lubab enda toetajate nimel kogu Eesti rahva sinna sõnnikuhunnikusse tagasi rebida.

Ei, tulge kõik sealt lauda tagant välja, tulge Räniorgu, siin on ruumi küll.

Minu loosung ütlebki: "Igaühel peab olema võimalus jõuda lauda tagant Räniorgu!" Ruttu, ruttu, võimalikult ruttu. Siis ei ole inimesed enam rahulolematud. Kapitalism võimendab seda, et võrdlema peab end Urmas Sõõrumaa ja Paris Hiltoniga. Tulge mõistusele, inimesed. Võrrelge ennast Süüria pagulasega, see on palju tervislikum.

Mis kana on teil kitkuda konservatiividega, kellele on – teie arvates – kõige püham koht surnuaed, samas kui sotsidele on selleks lasteaed?

Aga nii on. Mina ei taha sinna minevikku tagasi. Tammsaare, kes vist avalikult ei olnud sotsiaaldemokraat, on öelnud, et meil ei ole kohustusi oma vanemate ees, meil on kohustused ainult oma laste ees. Kõlab julmalt, aga see viib elu edasi.

Andrus Vaarik Autor: Siim Lõvi /ERR

EKRE aseesimees Jaak Madison põrutas teie kalambuuride peale, et "sotsid on tegelenud ühiskonna lõhestamisega" ja sellega paistab tegelevat ka Andrus Vaarik. Mis teil on enda kaitseks öelda?

Ma ei saa kuidagi tunnistada, et tahan ühiskonda lõhestada. Ma tahan ühiskonda, mida ei oleks võimalik lõhestada. Et ei oleks ebavõrdsust, et inimesed ei tunneks end halvasti.

Ma ei süüdista neid inimesi, kes EKRE-t valivad, vaid süüdistan Eesti riiki, et inimestel on põhjust seda mitte armastada, et nad tunnevad end Eesti riigis halvasti. Nad ei meeldi iseendale, aga inimene ei saa pikalt süüdistada ennast, ta otsib vaenlast, kellele rahulolematus delegeerida.

Ma olen vana alkohoolik, ma tean seda tunnet. Kui oled omadega päris läbi, sul on alkoholineuroos, sa ei saa joomist jätta, see kõik närib sind, siis hakkad ümbritsevasse suhtuma paranoiliselt, hakkad otsima süüdlasi, tahad kiskuda teised enda juurde porri.

Madisonil oli ka üks märgilisem lause. Ja nimelt: "Minu arvates võiks iga näitleja oma etenduse juurde jääda ja mitte tegeleda küsimustega, kus kompetentsist vajaka jääb." Kuis tundub?

(Paus)

Mulle meenus ühe poliitiku kunagine ütlemine kultuuriinimestele, et jäägu nad oma liistude juurde.

Ja-jah... See oli endine võimupartei, vist.

See oli EKRE eelkäija, Rahvaliidu esimees Villu Reiljan. "... nad on päris head kunstnikud ja nende liistude juurde jäämine teeks kõvasti au," ütles ta sügisel 2006 vastuseks 80 kultuuritegelasele, kes kutsusid valijamehi valima Eesti järgmiseks presidendiks Toomas Hendrik Ilvest, aga mitte Arnold Rüütlit, praegust EKRE auesimeest.

Muidugi on minu koht teatris. Ja Madisonil on sügavalt õigus, et olen professionaal ja mul on väga spetsiifiline spetsialisti elukutse. Ja ma olen arengu lõpetanud inimene, sest minu stambid on isikupäraks saanud, töötan enamjaolt reflekside peal ja mul jääb aega üle.

Mis see Madisoni eelmine ametikoht oli? Talle võiks öelda, kui tahaks õel olla, et tema võiks jääda sinna Tallinki kajutite vahele. Ta on noor veel, võibolla otsibki oma kohta elus. Aga minu koht elus on käes, selle olen ma tsementeerinud, seda ei võta mult keegi ära.

Kui ükskord, näiteks 15 aasta pärast, Eesti elu paraneb veel, elatustase tõuseb, lapsed saavad korraliku hariduse ja EKRE-l ei ole enam tarbijaid – mis Madisonist saab? Mis Madisonist saab? Mul on siiras mure. Mõelgu selle peale.

Enda sõnul olite 60. eluaastaks kasvanud demokraadiks ja ühel hetkel leidsite, et tulete kapist välja. Kellena te end enne tundsite, vanuses 1-59 aastat?

Kui mõtlete poliitilisel skaalal, siis olen ma valinud Isamaad ja sotse, viimasel ajal sotse.

Mul ei olnud patriootilist lastetuba. Olen sotsiaalselt küllalt infantiilne, sellepärast läksingi elu eest teatrisse peitu, seal saab elada karistamatult nii intensiivselt, mida ma elus ei julge. Näitleja parim materjal on madala enesehinnanguga inimesed, sest nad on nii tänulikud, et neil võimaldatakse kõike seda teha.

Kas madala enesehinnanguga inimesed julgevad astuda üksinda lava keskele ja vaadata saali?

See on nagu tunnis vastama minek, klassi ette, mille me kõik oleme läbi elanud. Kergelt õpitav. Vabaduse lavale minna õpib ruttu ära.

Üheksa aastat olen mänginud George'i, etenduses "Kes kardab Virginia Woolfi?". Selle autor Edward Albee on ise padudemokraat ja tema George, kelles on palju Albee'd ennast, on selle ekstrakt, tõmmis. Üheksa aastat on mul olnud au mängida selles maailma ühes paremas näidendis nii kirglikku demokraati.

Minu kapist välja tulek sai teoks võibolla ka tänu sellele, et George on mind väga palju õpetanud. See on õnnelik lavastus, kus esimest korda sain sügavalt aru "Stanislavski meetodist" – kuidas võõraste mõtete peale vallanduvad enda emotsioonid, mis on selle [näitleja] elukutse kõrgem pilotaaž.

Jah, George on mind palju õpetanud, et minust on demokraat saanud.

Andrus Vaarik ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Poliitikasse minejaid hoiatatakse, et poliitika on räpane. Teie ei karda end määrida?

Ei. Kui ütlesin Jevgenile, et minu elu unistus ei ole riigikogusse saada ja mina valetada ei taha, siis ütles Jevgeni: valetada ei tohi.

Ei tohi valetada.

Ja kuigi sotside turundusosakond ehk veidi ehmatas ja püüdis seda lihtsat, loomulikku ja iseenesestmõistetavat tõde veidi... pehmendada, siis mina olen selle õiguse saanud. Mina ei kavatse valetada. Olen nii vana, et olen endaga ära leppinud. Valetada selleks, et olla keegi teine, ei. Võtke või jätke mind sellisena nagu ma olen.

Arvasite suurepärases intervjuus EPL-i Otti Eylandtile, et vaikimine võib olla valetamine. Selgitage, palun.

Kes seda ütles? Et kurjuse võiduks pole vaja muud, kui et head inimesed ei tee mitte midagi. (Tsitaadi autor on 18. sajandi Iiri päritolu riigimees, filosoof ja poliitikateoreetik Edmund Burke, toim) Sellepärast mulle tundubki, et vaikimine võib olla valetamine.

Eesti 200 ütleb, et nemad ei tahtnud vaikida ja riputasid 7. jaanuaril Tallinnas Hobujaama trammipeatusesse plakatid "Siin ainult eestlased" ja "Siin ainult venelased", et näidata kahte paralleelmaailma ühes Eestis. Mida arvate?

Poliittehnoloogiliselt – müts maha! Meelelahutusmaailmas töötades ma tean, milline kullakaal on geniaalsel reklaamil. Muidugi see probleem on olemas, aga see ei ole enam nii suur. Vanema põlvkonna puhul küll, aga mitte noorte puhul.

Noored käivad eraldi lasteaedades, eraldi koolides, eraldi huvialaringides ja trennides, lähevad eraldi töökohtadesse, isegi elavad eraldi piirkondades...

Sotsid teevad kõik, mis võimalik, et alates lasteaiast leida pedagoogiline kompromiss, kus nii eestlased kui ka venelased tunnevad ennast koos hästi.

Aga asi ei ole enam nii, nagu rääkis mu sõbranna, imeline inimene Tanja Mihhailova, kes on sündinud ja kasvanud Kohtla-Järvel. Ta oli 13-aastane, kui sai teada, et Eestis elavad ka eestlased. Neile kolis trepikotta imelik perekond, kes kõneles omavahel imelikus keeles ja nende kaks toredat poissi purssisid vene keelt nii, et Tanjal oli neist väga kahju: kuidas nad küll räägivad vene keelt nii halvasti ja kuidas nad elus hakkama saavad? (Naerab) Vaesed poisid, nii toredad poisid, aga kuidas nad elus hakkama saavad...

Kuulge, see aeg on nüüd ikka läbi. Me elame 21. sajandil.

Nimetate teatris rõkkavat naeru publiku kõige primitiivsemaks tagasisideks ja hindate hoopis haudvaikust saalis. Kuidas mõõta poliitiku tagasisidet? See ei saa ju olla vaikus.

Poliitik on ilmselt sama tänamatu amet nagu õpetaja. Mõtlen alati tohutu aukartusega ja imetlusega õpetajatele, sest see on üks isetumaid elukutseid. Mina saan igal õhtul oma aplausi kätte, tagasiside ja tänu. Õpetaja aga saab oma töö tulemused teada alles 20 või 15 aasta pärast. Et näed sa, see kõige ilusam ja lõbusam tüdruk ei läinudki litsiks. Või seda korrarikkujast mürakaru ei pandudki vangi, temast sai hoopis korralik pangadirektor.

See [õpetaja amet] nõuab suurt missioonitunnet, kannatlikkust. Poliitiku elukutse on samasugune. Mulle meeldib Ossinovski puhul, et ta tõstab alkoholi aktsiisi ja püüab piirata alkoholi reklaami enda ministrikoha ja erakonna reitingu hinnaga. Et ta ei mõte sellest päevapoliitiliselt, poliittehnoloogiliselt. Kas ta ei teadnud ette? Olgu, ta ei mõelnud ehk, et see nii hullult maksma läheb ja sotside toetus langeb kuue protsendini.

Üks mõte veel. Olen juba öelnud, et astusin sotsiaaldemokraadiks seepärast, et mu lastel ja lastelastel ei oleks kunagi minu pärast häbi. See ongi see tasu. Kui ma näen, kuidas lapsed häbenevad oma vanemaid, kes on astunud mõnda erakonda või teisele erakonnale solidaarsust avaldanud, siis minu lapsed ja lapselapsed on uhked minu otsuse üle.

Andrus Vaarik Autor: Siim Lõvi /ERR 

Öelge nüüd ära, mis on radikaalne humanism, mida te ainsa radikaalsuse vormina tunnistate ja kes on radikaalne humanist, kelleks te ise end peate?

Minu vaimustus inimesest kui kõige uhkemast loomaliigist ei hääbu. Ja ma usun temasse. Kus me olime ja kuhu oleme jõudnud Eestis – see on üks pisike samm. Aga paar miljonit aastat tagasi olime üldse mõttetud kalad kusagil ookeanis.

Ja nüüd ütlen mina, kes ma olen pärit sõnnikuhunnikust, et [Sergei] Rahmaninov meeldib mulle palju rohkem kui [Igor] Stravinski, sest romantiline meloodilisus on nii hea. Me suudame nautida teatrit, meil on demokraatia, me saame hakkama, ka omavahel. Ei tasu seda ära lõhkuda. Aitame need 20 protsenti [EKRE toetajaid] siia meie juurde.

Kõnelete juba nagu päris sots. Aga kui defineerite ühiskonda vähemuste ühendusena, kus iga vähemus on vägev, siis te ju möönate, et need vähemused on erinevad ja erinevate huvidega ning emotsionaalsed klassivahed on paratamatud?

Ei ole. Igal inimesel on õigus olla omamoodi õnnelik. Õnn ei ole seaduses sõnastatav lõplik vormel. Iga inimese õnn on unikaalne. Aga anda inimesele võimalus otsida üles see, mis teda õnnelikuks teeb...

Aga miks te tahate võtta EKRE toetajatelt võimaluse olla õnnelik, kui Eestisse ei tule ühtegi pagulast ja kui Eestis tühistatakse kooseluseadus?

Aga ma arvan, et haridus on see, mis avab inimestele ka muud võimalused, palju rafineeritumad õnne allikad, kui see, et kõik inimesed tema ümber on lumivalged. Kas see teeb teda õnnelikuks?

Kas sa Toomas ikka mõtled, mida sa praegu küsisid? Või kas inimest teeb õnnelikuks, et kõik homod on õnnetud? Kas inimest teeb õnnelikuks ainult see, et ta ootab igal suvel, kas saab Lihulas ühe kuju püsti panna?

Olgu, ma läksin ülemeelikuks ja õelaks, nendesuguseks.

Marcus Aureliusele kuulub ütlemine "Parim kättemaks on mitte muutuda nende sarnaseks".

Justnimelt. Nemad ei ole süüdi selles, et neil on Eesti riigis halb olla. Me peame tegema kõik selleks, et neil oleks siin hea olla, et Eesti riiki armastaksid kõik, kes siin elavad. Siis ei elataks välja rahulolematust iseenda ja oma eluga, nii et nad hakkavad nõudma – kõigil peab olema sama halb kui neil. Sest kui meie tahame, et kõik oleksid sama õnnelikud kui meie, siis nemad tahavad, et kõik oleksid sama õnnetud kui nemad. Siin ongi meie [sotsiaaldemokraatide] ja rahvuskonservatiivide põhimõtteline vahe.

Andrus Vaarik Autor: Siim Lõvi /ERR

Miks te seda alkoholi teemat nii isiklikult võtate?

Kuna ma olen joodik, emeriitalkohoolik, nagu ise enda kohta ütlen. Kui ma poleks sealt lauda tagant välja saanud, Räniorgu, oleksin end ammu surnuks joonud. Noorem vend jõi end surnuks juba enne 45. eluaastat.

Praegu ei võta te tilkagi?

Ma pole üle kümne aasta joonud. Ja mul pole midagi puudu. Muidugi oleks tore peol veel üks keerd eufooriale juurde panna. Oleks tore küll. Aga pohmellid läksid nii õudsaks, et... Ei saanud enam.

Kui palju loodate parlamendivalimistel hääli saada?

Mida mul loota, olen ju uustulnuk, nagu teie rubriigi pealkirigi.

Aga teeme selle selgeks: kui hääled kokku tulevad, siis lähetegi parlamenti?

Kui hääled kokku tulevad... Jätan selle otsustamise sinna, kui hääled on kokku loetud.

Olen keskmisest õnnelikum inimene ka tänu sellele, et olen andetu unistaja. Ma poleks iial arvanud, et mu elu kujuneb nii fantastiliseks. Kui mõtlen keskkooliaegsetele ulmadele, siis need on täitunud 60 000-protsendiliselt. Oleksin ka palju vähemaga õnnelik olnud.

Ma ei unista kunagi, aga olen päris hea kohaneja. Olen kiire reageerija, tänu sellele on mul kiired lülitused. See ongi võibolla ainus võimalus näitleja annet kindlaks määrata – kui kiired on tema reaktsioonid: mõte, emotsioon, selle väljendus. Ja ka otsustamisvõime.

Küll ma otsustamisega hakkama saan. Ja saan hakkama ka selle rolliga, kui saatus nii on. Aga unistada mina ei oska. Ja soovitan kõigile, kuigi kapitalism sunnib meid unistama: jätke järele! See on üks stressi tekitavamaid tegevusi – unistamine, eriti mõõdutundetu unistamine. Ära ulu sinna kuu poole, tee korralik plaan ja püüa seda teostada, olemasolevate vahendite ulatuses.

Kui teie saaksite riigikokku, siis mille võrra saaks riigikogu paremaks?

Paremaks? Ta saaks rõõmsamaks. Tõstaksin natuke õnne koefitsienti ja kindlasti vähendaks kurjuse koefitsienti. Kui mina saan riigikokku, on mu ülesanne täidetud juba sellega, et mõni kuri ja õel inimene jäi oma kohast ilma.

Olete te rääkinud Ain Lutsepaga Vabaerakonnast, et kuidas tunneb näitleja end riigikogus?

Ei ole julenud rääkida. Küll olen püüdnud tabada Aini kui poliitiku sõnavõte. See on mul õnnestunud korra, seoses kadunud Hispaania raketiga. (Naerab) Ta on arukas inimene, tal on süda õigel kohal, täidab sama funktsiooni: poleks tema läinud, oleks mõni kuri sinna sattunud.

Andrus Vaarik ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas Ivan Orav mõistaks praegu teid ja teie valikuid?

Absoluutselt mitte. Ma lähen tibla parteisse! (Naerab ja teeb Ivan Orava lavahäält) Kas sa saad olla toas, kui see on tibla haisu täis? Tal on ju mingid järeltulijad ka, oktoobrilapsed ja pioneerid jooksevad jalus, nad tuleb kepiga välja lüüa. (Naerab ohjeldamatult)

Kuidas te Ivan Oravaga rahu teete?

Ta on ju sügavalt irooniline tegelane. Mul on suur rõõm teda mängida.

Lõpetuseks palun paar soovitust, mida inimesed võiksid selle poliitpalava aasta alguses teatris vaadata?

(Mõtleb pikalt) Väga vaimukat ja ootamatut poliitikakujutust näeb meie Linnateatris, see on Antti Mikkola lavastatud William Shakespeare'i "Macbeth". Soovitan väga. Vaadake, vaadake, mismoodi poliitikat tehakse. Öeldakse, et poliitika ja vorsti tegemine on kaks asja, mille suhtes ei tasu huvi tunda, kuidas neid valmistatakse. Aga Antti Mikkola näitab vaimukalt ja halastamatult, mis toimub poliitikute peas, kui poliitika muutub eesmärgiks, mitte vahendiks.

Kuidas see nii kergesti ära ununeb, et poliitika, ka riigikogusse saamine ei ole ju eesmärk omaette. Minust võib küll jääda pardi mulje, kui ütlesin, et mul ei ole kirglikku soovi saada riigikogusse. Aga ma tahan, et sotsidel läheks hästi ja et poliitika oleks inimpärasem.

Tegu on ERR.ee intervjuude sarjaga "Uustulnukad", kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: