Kui paljude inimeste elu olete päästnud?

Ei tea.

Arstid ei pea selle üle arvestust?

Ei pea, sest üksinda ei ole võimalik EMO-s kedagi päästa, see on meeskonna töö.

Hiljuti tuli küll lapse kooli juures üks bussijuht rääkima: "Kuule, sina päästsid mu elu. Mul oli südame infarkt ja ma ei tahtnud soonte läbipuhumisse minna, aga sina ütlesid, et marss, pead minema! Läksin, olen elus ja süda töötab. Aitäh sulle." Seda juhtub üliharva.

Inimesed kardavad. Haigus on kole, pealegi oled võõras keskkonnas ja hirmutavalt abitu, muidu teed ise otsuseid ja saad oma tahtmist, aga haiglas teevad arstid, mida nemad õigeks peavad ja kardad, et sulle ei anta sõnaõigust. Muidugi me küsime, kui patsient on teadvusel ja kui ta ei ole näiteks mõne uuringuga nõus, siis pole midagi teha.

Kui patsient ütleb, et ta pole nõus laskma end läbi kompuutertomograafist, mis võimaldab inimkehast saada kihilisi ja ruumilisi kujutisi?

Siis me ei tee seda ja kasutame teisi meetodeid, kuigi diagnoosi täpsus jätab soovida ja meie teadmised on oluliselt piiratumad.

Kuido Nõmm ja Toomas Sildam Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Kus teie punane padi on?

See on nii trafaretne küsimus. Pealegi oli padjal sinine, mesimummudega padjapüür. Võtsin lapse padja.

Sellega saite kolm aastat tagasi kuulsaks – riigikogu liige Igor Gräzin võttis parlamendi ööistungile kaasa padja ja teie korraldasite protestiaktsiooni "Padjaga tööle!", millega liitusid paljud arstid, õed, hooldustöötajad.

Mind ei ärritanud niivõrd Gräzini padi, vaid kõige rohkem sotsialist Mikko väljaütlemine, et riigikogulastel on ööistungitel raske, mis seal arstidel ja õdedel viga. Neil on kolm nuppu, mida vajutada, meil ravimikapis sadu rohte, mille vahel valida ja mida õigesti doseerida.

(Lihtsustatult oli sotsiaaldemokraat Marianne Mikko Õhtulehele antud kommentaari mõte, et riigikogulase öötööd meditsiinitöötaja öövalvega võrrelda ei saa, kuna seadusemuudatuse puhul peab tähelepanu täielikult fokuseeritud olema: "... see on valve, mille puhul sa ei pea olema kogu aeg valvel sellisel kombel, kui sa siin tegeled seaduse muudatustega. Eks su tähelepanu peab olema fokusseeritud sõna otseses mõttes – täielikult. /---/ Võrdlus saaks tulla vaid kõne alla, kui me räägiksime traumapunktist, kus tõepoolest kogu aeg midagi võib toimuda. Et nii me saame võrrelda küll. Arstide ja selle ööistungite tegevust.", toim)

Lisaks oli see protest töölepingu seaduse muutmise vastu, mis pikendanuks meedikute valveaega, lühendades nende puhkeaega ja kaotades ületundide ning riigipühal töötamise lisatasu.

Miks te nüüd teiste aktsioonide suhtes tõrjuv olete?

Milliste?

Pärast Eesti 200 segregatsiooniplakatite aktsiooni küsisite Facebookis nende kohta kurjalt: "Kas ainult mõjuagent või pärisagent ka?" Miks nii tigedalt?

See polnud ainult plakatite pärast. Nagu arvata oli, nii ka juhtus – selle võtsid üles Venemaa teleajakirjanikud, kes ei rääkinud plakatiaktsioonist, aga väitsid, et Eestis ongi bussipeatused jagatud eestlaste ja mitte-eestlaste aladeks.

Peame me elama muudkui mõeldes, kuidas see kajab vastu Venemaa meediakanalites?

Mitte seda. Meil töötab haiglas palju venelasi, kellega mul on suurepärane läbisaamine. Nendele oli Eesti 200 aktsioon täiesti arusaamatu. Nemad ei näe sellist segregatsiooni.

Eesti 200...

Teate, E200 on askorbiinhape, C-vitamiin, millega hapendatakse, aga mis on suuremas osas toiduainetes selleks, et need hapuks ei läheks.

E200 on positiivne toidu lisaaine?

Toidu lisaained on selleks, et toidu säilivust parandada, ent liiga palju neid on tervisele kahjulikud. Enamik inimesi üritab toidu lisaaineid vältida ja kasutada naturaalseid toite.

Kui vanaema moosi või mahla teeb, ei pane ta sinna C-vitamiini, et see hapuks ei läheks. Keedetakse korralikult läbi, pannakse korralikult kaane alla ja töötab.

Vabaerakonna valimisloosung on "Terve Eesti heaks!" Kas teie mõtlesite selle meditsiinilise lause välja?

Ei mõelnud. See on ju mitme mõttega lause. Kas inimesed oleksid terved või terve Eesti oleks hea?

Rohkem on see ikka sellest, et Eesti kaheks lüüa. Mitte eestlasteks ja venelasteks, vaid Tallinn koos ümbrusega oleks Euroopa Liidu toetusrahade kasutamiseks vajaliku omaosaluse suurusega üks piirkond ja ülejäänud Eesti teine, madalama omaosalusega. Elatustase ei ole ju meie riigis võrdne, selle keskmist tõstab pealinn ja Harjumaa, kuid ilmselt on Tallinna inimesed nõus, et ka ülejäänud Eesti peab elus püsima ja järgi jõudma.

Läkski valimispropagandaks.

Selleks me siin olemegi. (Naerab)

Kuido Nõmm ja Toomas Sildam Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Eesti tavaline mees ei räägi avalikult enda probleemidest. "Tunnistan, et olen läbipõlenud," ütlesite teie möödunud aasta lõpul ja läksite kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhataja kohalt tavaliseks arstiks. Julge samm.

Tükk aega küpsenud samm. Kevadel mängisime Kevadtormi raames suurõnnetust, selle ettevalmistamine ja läbiviimine võttis suure hulga energiat, aga oodatud abi palju ei olnud. Haigla ütles, tehke-tehke, aga lõpuks jäi selle vedamine paari-kolme inimese peale, mina – julgen öelda – olin kõige rohkem rakkes.

Pettusite, et nii üksi olite?

Ära väsitas. Kui õppus läbi sai, tundsin, et energia on otsas. Selleks, et osakonda juhatada, peaks olema energiline inimene, ideid täis. Aga minu mõtted hakkasid otsa saama, väsinud olin. See on üks läbipõlemise tunnus. Sügisel tundsin, et mina ei jõua enam seda buldooserit lükata ja ei tahtnud [osakonna juhataja] kohta kinni hoida.

Kui õppusel läbimängitud suure õnnetuse stsenaarium oleks tegelikult juhtunud, mis saanuks?

Väga raske oleks olnud. Nelja tunniga toodi meile ligi 80 patsienti. Enamus maailma haiglaid töötab igapäevaselt piiripealses olekus ja suur erakorraline juhtum lööb rutiini paigast ära.

On terve rida nõelasilmu, kust haige peab läbi mahtuma. Näiteks tuleb 80 rasket traumahaiget ja kõik nad tuleb kompuutertomograafist läbi lasta.

Küsimus pole ju selles, kas Eestis juhtub masskannatanutega intsident, vaid ikka selles, millal, kus ja milline. Milline oleks meid kõige enam põlvili suruv stsenaarium?

Kõige mustem stsenaarium on see, mis juba juhtus ja millest vähe räägitakse – epideemia. Näiteks gripp. Hispaania gripp on kõige rohkem inimesi tapnud haigus ajaloos, tappis ümmarguselt 100 miljonit inimest, käis kolm-neli tiiru ümber maakera ja võttis aega samuti kolm-neli aastat. Aga see oli 20. sajandi alguses. Kui praegu tuleks sama kergesti leviv ja tappev piisknakkus, aga inimesed liiguvad palju rohkem ja palju kiiremini, siis teeks see poolteist või kaks miljardit ohvrit.

Või võtame nakkuse, kus meil on 40 protsenti elanikkonnast haiged. Poemüüjad, tankijad, elektrijaamade töölised, päästjad, meedikud – kogu kupatus laguneb laiali. See on must stsenaarium.

Väga globaalne stsenaarium. Aga mingi kohalik õnnetus?

Siin peab vaatama raudtee poole. Näiteks rong, kus on palju inimesi, sõidab kokku teise rongiga või bussiga. Vanajumalad on seni Eestit hoidnud. Viimane suur õnnetus oli Estonia hukk. Pärast seda oleme õnnelikud olnud, aga see ei jää nii.

Peame valmistuma ja valmis olema, kuid praegu ei ole riik selleks valmistunud. Kõik politsei ja päästeameti õppused peaksid lõppema haiglas. Ükskõik, milline on õnnetus, kuhu need kannatanud lähevad? Nad tuuakse haiglasse. Aga riik ei ole katastroofimeditsiini panustanud samahea kui sentigi. Paar õppust, mis on olnud, tehti kaitseväe rahadega.

Kuido Nõmm ja Toomas Sildam Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Riigikontroll kirjeldas hiljuti, kuidas asjatute EMO-sse pöördumiste hulk aina kasvab ja üle poolte patsientide pidanuks minema hoopis pere- või eriarsti vastuvõtule. Teie tõite näite, et kui inimesel on puuk, siis igas apteegis on puugi eemaldamise vahendid ja selleks ei ole vaja kiirabi. Aga kui inimene tõesti ei oska endalt puuki välja tõmmata?

Siis ta võiks minna perearsti juurde...

Õhtul kell 20 või nädalavahetusel?

Tuleb siia, saame sellega hakkama, okay.

Ma ei olegi nii tugevalt EMO-sse tulemise vastu, küll aga kiirabi kutsumise vastu. Siin on sada tuhat maksev auto koos varustusega, kolm väljaõppinud inimest, kes saadetakse mitte vanemat inimest elustama, aga noore inimese juurde puuki tõmbama.

Noor inimene mõtleb, et ta sureb puugihammustusse?

Las ta siis mõtleb, meil on mõttevabadus. Aga ta paneb ohtu teised inimesed, kes tõepoolest kiirabi vajavad.

See on massiliseks muutunud suhtumine, mis tõmbab meie ressursid päris abivajajate juurest võltsabivajajate juurde. Praegu on kiirabi valdkonnas võltsturvalisus – inimene arvab, et kiirabi on tegeliku vajaduse korral olemas, aga... Kui keegi läheb mööda tänavat ja saab infarkti, siis Tallinnas ja Tartus on kiirabi olemas, kuid enamikes kohtades on suure piirkonna peale üks-kaks kiirabi. Ja kui nemad tõmbavad 30 km kaugusel puuki välja, siis see inimene surebki sinna. Nii on korduvalt juhtunud, seda on maha vaikitud.

Kui ma Värskas mööda tänavat lähen, ...

... siis on lähimad kiirabid Räpinas ja Põlvas. Tõmbab Räpina kiirabi samal ajal puuki, saadetakse auto Võrust ja kui tema kohale jõuab, on kõik läbi ja [infarkti saanu] juba vaikselt kangeks läinud.

Ehk on õigus neil, kelle arvates võiks hakata küsima tasu kiirabi põhjendamata väljakutsete eest?

Selle üle on palju vaieldud. Vastulause ütleb, et siis jätavad telefonile 112 helistamata ka need, kellel on abi tõesti vaja. Aga teisalt tunnen mina järjest rohkem, et senist elu ka jätkata ei saa.

Avatakse uus elektroonikapood, mis teeb kampaania "20 telerit poole hinnaga". Rahvas möllab ja tormab poole hinnaga ostma. Aga kiirabi – see on täiesti tasuta. Ja inimese omavastutus on kadunud, kui tal on puuk või nohu ja nina kinni ning ta arvab, et nüüd on õigus kutsuda kiirabi.

Vabaerakond tahab Eesti tervishoiu rahastamisel jõuda järgmise nelja aastaga Euroopa Liidu keskmise tasemeni SKT-st. Meil on see praegu 6,5, Euroopa Liidus keskmiselt aga 9,9 protsenti. Mille arvelt need sajad miljonid eurod lisaraha peaksid tulema?

Kindlasti ei ole seda võimalik kohe saavutada, siis on vaja aega. Vabaerakonna programmis on kapitalimaksud. Kui firma teeb investeeringuid, siis ta kapitalimaksu muidugi ei maksa, aga kui jätab kasumi seisma, siis seda maksustatakse. Meil on kümned ja kümned miljardid, mis seisavad pankades...

Paneme raha maksu alla?

Sisuliselt küll.

Kuido Nõmm Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Mida alkoaktsiisiga teha – tõsta või langetada või paigal hoida?

Peaks langetama.

Las inimesed joovad rohkem?

Nad joovad juba praegu rohkem. 2018 statistikat veel ei ole, kuid 2017 näitas, et aktsiiside tõstmisega alkoholi tarbimise pikaajaline langustrend ei jätkunud ega suurenenud, vaid jäi seisma, osades alkoholigruppides algas isegi väike tõus. Mina olen valmis Lätist toodud kuuspaki peale vedama kihla, et 2018 statistika näitab alkoholi tarbimise tõusule pöördumist. Lätist toodud kodused alkoholikogused on suuremad ja need juuakse ära.

Olete ise Lätis alkoholi järel käinud?

Ühe korra, aga mulle on sealt toodud saunaõlut ja naisele aastavahetuse šampust.

Kandideerite riigikogusse, sest soovite muuta tervishoiusüsteemi nii, et patsiendid saaksid vajalikul tasemel abi ja meedikutel poleks vaja minna piiri taha tööle. Selle saavutamiseks peaksite olema erakonnas, kes tõenäoliselt ka valitsusse pääseb.

Ka valitsusse mittepääsevatel erakondadel on programm, mida opositsioonistki saab suruda. Olen rääkinud paljude tänaste või eilsete valitsuserakondade inimestega Keskerakonnast, sotsidest, Reformierakonnast. Nemad ütlevad, et Vabaerakonna paljud mõtted on head.

Miks te näiteks Keskerakonnaga ei liitunud, oleksite võimule ja lahendustele lähemal?

Jah, aga inimestel on teatud poliitilised eelistused, mis ei puuduta ainult tervishoidu. Minu poliitilised tõekspidamised Keskerakonnaga ei kattu.

Aga Reformierakond? Ehk saavad nad valitsusse tagasi.

Juba möödunud parlamendivalimiste eel pöördusin mina Vabaerakonna usku, valisin neid. Nõus, et nad on nelja aastaga ka vigu teinud, nagu kõik inimesed...

Milliseid?

Vabaerakond pidanuks olema rohkem pildis. Alguses olid nad väga kriitilised, ise lahendusi pakkumata. Vahepeal oli vaikelu.

See ongi opositsiooni saatus.

Pildis saab olla ka ilma Postimehe, Delfi või rahvusringhäälinguta, sest on sotsiaalmeedia, kus oma sõnumeid levitada.

Mida abikaasa ütles, kui teatasite kodus, et kandideerite parlamendivalimistel ja võtsite pere-eelarvest 500 eurot kandidaadi kautsjoni maksmiseks?

Ma ei ole seda [raha] võtnud, seda ei ole minult keegi küsinud.

Vabaerakonnal on rahaline seis päris hea, tõsi.

(Naerab)

Olete vastu suurerakondadele, sest nemad seisvat "suurte inimeste huvide eest, aga enamus meist on väikesed ja lihtsad inimesed, kelle hääl jääbki kuulmata". Te ei karda, et need hääled lähevad raisku, kui väikeerakonnad riigikogusse ei pääse?

Natuke kardan ikka.

Aga tundsin, et mul on hääl, pean seda kasutama, ütlema välja oma arvamusi tervishoiu ja muude teemade kohta. Poliitikasse minek on mulle häält lisanud. Ka praegu ei istuks me siin intervjuud võttes ja andes, kui ma Vabaerakonnas ei kandideeriks.

Mõtlevad inimesed loodetavasti kuulevad ja loevad mu häält. Isegi kui meie või mina ei pääse riigikokku, rääkimata koalitsioonist, siis ometi usun, et nendest mõtetest midagi jääb kestma, neid kasutatakse ja kui ei kasutata, on võimalik küsida, miks praktikat tundva inimese ettepanekud lihtsalt kõrvale lükatakse.

Ilusasti räägite. Kas te teate, mis on küsitluste järgi Vabaerakonna toetusprotsent?

Möödunud nädalal oli üks protsent.

Teie kandideerite valimistel selleks, et riigikogusse pääseda?

Kui mind valitakse, siis ma lähen sinna.

Olete valmis arstitööle selja keerama?

Vaikselt loodan, et riigikogu kõrvalt õnnestuks käed – elukutse mõttes – soojas hoida ning teha mõned öö- ja nädalavahetuse valved, et nelja aasta pärast, kui parlamenditöö läbi saab, tulla arstitööle tagasi. Siin on siiski minu hing.

Kuido Nõmm ja Toomas Sildam Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

"Kui saadaksid ametnikud tootvale tööle, siis sobime hästi." See on Vabaerakonna üks valimiste eelseid lauseid. Kes siis ametnike tööd teeks?

Muidugi on ametnikke vaja. Aga nii mina kui ka Vabaerakond arvame: ametnikkond on liigselt kasvanud, ametnikkonnal on omadus ise endale tööd tekitada.

Haiglas on näha, kuidas haigekassa või sotsiaalministeeriumi ametnikud ise endale tööd toodavad, peab vastama mõttetutele järelepärimistele, täitma mõttetuid tabeleid, mis tegelikule elule midagi kaasa ei aita ja on vajalikud selleks, et ametnikul oleks tööd.

Te ei tee praegu ametnikele liiga?

Kõigile kindlasti mitte. Need, kes ei ole sellised, nende ees vabandan.

Riigil peavad ametnikud olema, absoluutselt. Aga ametnikkond ei tohi liiga suur olla, praegu on riik kasvatanud end liiga paksuks, samas mujalt jälle liiga õhukeseks viilinud, näiteks päästjaid ja politseinikke on ülivähe.

Kui me ei ole nõus oma rahvusriigi eest seisma, siis me väärimegi eestlaste ja eestluse kiiret kadu, hoiatasite Facebooki postituses. Aga me ju oleme nõus rahvusriigi eest seisma?

Väga hea. Mina olen ka. Aga aegajalt mulle tundub, et on erakondi ja inimesi, kes seda ei ole nõus tegema.

Öelge nimed! Millised erakonnad?

Keskerakond – sõber Ühtse Venemaaga, kes jätkuvalt ei ole koostöölepingut katkestanud, kes ajab mitme näoga poliitikat, räägib meie venekeelsetele kaasmaalastele sageli ühte juttu ja eestikeelsetele teist juttu.

Keskerakonna valitsus on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika hoidnud samal kursil, kus see oli Reformierakonna ajal, endiselt on olulised liitlassuhted, tugev Euroopa Liit.

Aga samas on Keskerakonna esindaja Euroopa Parlamendis Yana Toom väga selgelt öelnud seisukohti, mis minu arvates ei ole Eesti sise- ja välispoliitikaga kooskõlas, näiteks [Süüria presidendi] Assadi külastamine. See esindab selgelt Venemaa välispoliitilisi huve.

Ligi 20 arsti-aasta ajal olete näinud tervishoiu vapustavat arengut, aga samuti, kuidas meditsiin ja patsiendid on üksteisest lahku kasvanud. Mida see tähendab?

1990 astusin arstiteaduskonda ja kohe hakkasin tööle intensiivravi osakonnas sanitarina, koristasin ja vahetasin ... sitaseid linu, sest isegi mähkmeid sel ajal veel ei olnud. Ka kummikindaid ei olnud. Torkasid kilekinda patsiendi alla, olid paljakäsi sita sees. Aga kui oli inimesel näiteks clostridium difficile nakkus soolikasse, siis ta laseb samahea kui seest läbi... Kompuutertomograafe ei olnud, ühekordsed süstlad kord olid ja kord mitte.

Nüüd on meditsiini võimalused oluliselt suurenenud, patsientide ootused on teistpidi läinud.

Enne lõikasid porgandeid raiudes näpuotsa maha, vanaema sidus kinni, ei tulnud mõttelegi, et kiirabi kutsuda. Nüüd on väike marrastus, kassi kriimustus, kutsutakse kohe kiirabi. Isehakkamasaamise oskus on kohati täiesti devalveerunud.

Kuidas see näitab meditsiini ja patsientide lahku kasvamist?

On inimese ootus, et ta saab abi absoluutselt kõiges ja teises servas on meie soov pakkuda parimat, kaasaegseimat, sageli kallimat meditsiiniteenust. Siis näed, et inimeste vajadus on äärmiselt lihtsates asjades. Selleks, et puuki välja tõmmata, on vaja pintsette, mitte kümnete inimeste, triaaži- ja elustamistubade, parima aparatuuriga EMO-t.

Olgu, inimene ei oska, tõmbame välja, see ei ole nii suur probleem. Aga kui massiliselt tulevad kerged haiged, siis uputavad nad EMO ära. Möllad raske või üliraske haigega, suur meeskond teeb poolteist-kaks tundi tööd, see saab läbi ja selle ajaga on ootesaali tulnud 20 haiget. Sina pead endast välja raputama selle raske patsiendi, kes viidi edasi opituppa, intensiivravi osakonda või ta suri ja tegelema kerge asjaga, mis tegelikult ei ole erakorralise meditsiini juhtum. Ümberlülitumine on psühholoogiliselt päris raske, vajab aega ja ärrituda ei tohi.

Kuido Nõmm Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Läheme isiklikumaks. Paksud inimesed vajavad dieeti, aga haruharva alustavad nad seda vabatahtlikult, muretsesite kord. Kuidas neid muuta?

Jätsin kolm-neli aastat tagasi suitsetamise maha ja võtsin 10 kilo juurde.

Nüüd ei motiveerinud te ühtegi suitsetajat loobuma.

Aga see on põhjusel, et ma pole füüsiliselt piisavalt aktiivne, väljaspool tööaega. Olen liiga palju kulutanud aega töötamisele ja liiga vähe endale. Kui kiired ajad ehk riigikogu valimised mööda saavad, tahan rohkem panustada enda tervisesse ja kindlasti ka sporditegemisse.

Kas teie toetate, et inimene koostaks ja tõestaks notariaalselt nö elutestamendi ehk korralduse, et teda ei tohi elustada, sondiga toita, hoida hingamisaparaadi küljes, teha talle vereülekannet jne – et tal lubataks päriselt lahkuda, kuigi meditsiin suudaks teda elus hoida?

Absoluutselt. See on inimõigus, käsutada oma keha ja öelda, et ta ei taha elustamist, kunstlikku toitmist jne. Teoreetiliselt on inimesel see õigus olemas, aga arstina ei näe ma kusagilt tema vaba tahet. Ta kukkus tänaval kokku, elustati, tuuakse siia ning siin selgub, et tal on kaugele arenenud vähk ja ta on avaldanud soovi, et teda ei elustataks. Tagasi me midagi  pöörata ei saa.

Riik peaks tagama, et meil oleks teadmine inimese tahtest, kui ta on seda väljendanud ja vormistanud.

Peaks olema elutestamendi register?

Jah. Kui inimene on avaldanud oma teadlikku soovi midagi teha või midagi mitte teha, siis peaks see arvutiekraanil kohe silma kargama, kui tema nime sisse lööme: keeldun elustamisest, keeldun vereülekandest...

Kui teie läksite talvel 2013 sõjaväearstina meie kaitseväelastega Lõuna-Afganistani, siis kas mõtlesite, mis teiega juhtuda võib?

Natuke ikka mõtlesin. Võrreldes sõduritega, kes vastasega tegelikult ja vahetult vastamisi läksid, olid minu riskid tunduvalt väiksemad. Töötasin Camp Bastioni baasi haiglas, baasist väljas ei käinud. Mina olin arst, mitte püssimees. Kuigi ka laagrisse lasti rakette.

Sõda nägite?

Mida sõjaks pidada? Minu pihta ei tulistatud, mina ei tulistanud kellegi pihta. Aga veriseid, jalgadeta, käteta, läbilastud kõikvõimaliku kehaosadega inimesi nägin.

Sõja lõhna tundsite?

Kui sõja lõhn on veri, higi, sitt ja muda, siis väga palju. Kui see on püssirohi, siis vähem.

Miks te läksite Afganistani missioonile?

Meditsiinilist kogemust saama. Oli päevi, mil nägin seal rohkem raskeid traumahaigeid kui siin kahe aasta jooksul. Ma teadsin, et saan sealt kogemuse, mida saan kasutada nii siin haiglas kui ka õpetades arsti- ja õetudengeid kaitseväe ühendatud õppeasutustes.

Kas nutsite, kui raskelt pihta saanud noored mehed brittide välihaiglas siinpoolsusega hüvasti jätsid?

Päris ei nutnud, aga kohati oli väga kurb küll.

(Jääb pikalt vaikima)

Kas arstid üldse nutavad?

Jah... Ma olen nutnud raskelt haigestunud laste pärast.

Tuleb meelde väike poiss, verevalandus ajus. Oli terve laps, äkki haigestus, toodi siia. Sain kohe aru, et midagi on väga halvasti, läksime kompuutrisse, seal selgus, mis juhtus. Mul oli lapsest ja ta emast nii kahju, et tõesti pisarad jooksid. Õnneks see laps suures osas tervenes.

Kuido Nõmm Autor: Lauri Kulpsoo/ERR

Igal aastal sureb Eestis ca 700 inimest kellegi juuresolekul äkksurma. Ja pealtnägijad ei oska aidata. Kas elupäästmist peaks õpetama koolis nagu korrutustabelit?

Arvan küll, see on minu ettepanekul ka Vabaerakonna programmis. Õpetama peaks mitte ainult südamemassaaži, vaid ka lihtsamaid asju. Kui inimesele oleks koolis õpetatud, kuidas puuk välja tõmmata, siis ta ei helistaks kiirabisse, teeks selle ise ära.

Juba algkoolis saab rääkida, kuidas külma peale panna, kui ennast ära lööd, mis haigused üldse on. Ja alates keskkoolist saab elustamist õpetada. Me ju tahame, et kõigil inimestel, kes siin elavad ja toimetavad, oleks suuremad teadmised tervishoiust ja oma tervisest. Siis oleksid ka tervishoiu kulud väiksemad, vähem põhjendamatuid kiirabi kutseid, põhjendamatuid pöördumisi EMO-desse.

Ega õpetajad oska seda õpetada, nad ei tea isegi. Nii nagu riigikaitseõpetust õpetavad ohvitserid või reservohvitserid, peaksid ka meditsiini õpetama praktikud – meedikud, kes ise sellega tegelevad.

Kas Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonnad pidanuks alles jääma?

Kahjuks mitte.

Põhjendan. Selleks, et arst oleks pädev, peab ta piisavalt palju tegema mingeid protseduure, ka sünnitusi vastu võtma. Selleks, et näha ühte rasket sünnitust, peab vastu võtma näiteks 300 tavasünnitust. Aga kui aastas sünnib haiglas 100 last ehk iga kolme päeva tagant üks laps, siis arst, õed ja personal on seal... ühelt poolt jõude ja kui tuleb raske juhtum, siis nad ei saa hakkama, sest viimati nägid seda 15 aastat tagasi või on vaid raamatust lugenud. Tervishoiu kvaliteet tuleb sageli kvantiteedist, kogemustest.

Kas koolipuhvetites võib müüa magusaid saiu ja limonaadi?

Mina olen küll selle vastu. Koolipuhvetites võiksid olla tervisesõbralikud toidud, kas just ainult roheline salat, aga kindlasti mitte magustatud toiduained.

Kas Tartu on tore linn?

Kahtlemata. Minu lemmiklinn.

Olete rahul, et Emajõe-äärse tselluloositehase projekt läks allavett?

Jah, ma olen rahul sellega.

Mis inimesed joovad MMS-i ehk mürgist kloordioksiidi?

Eestlased on norralaste järel kõige vähem jumala-usku inimesed. Aga millessegi ju peab uskuma. Siis usutaksegi horoskoopi, MMS-i ja vandenõuteoreetikuid, igaühel meist on oma väike paranoia, näiteks, et meditsiinitööstuse salaafäärid tahavad panna inimesi oma mõju alla. Mina seda ei usu. Kuid osa inimesi usub ja loobuvad meditsiinitööstuse toodangust, arvavad, et MMS võib olla abiks, kuigi on tõestatud, et ei ole. Aga usk on kõva.

On olemas platseeboefekt: annan toimeaineta tableti ja ütlen, et see aitab valu vastu. Poole tunni pärast küsin, kas valu vähenes ja suur osa inimesi ütleb, et vähenes. Platseeboefekt töötab suurepäraselt ka MMS-i puhul.

Üks teie Facebooki sõber kirjutas MMS-i kirglise arutelu peale: "Maailm oleks palju ilusam koht, kui idioodid oleksid steriilsed." Mida arvate?

Eugeenika, sealhulgas inimeste vastutahteline soojätkamise piiramine on praegu keelatud.

Ma ei tahaks selle üle ironiseerida ega vaimutseda. Teate, kes viimase riigina eugeenikat ametlikult kasutas ja kes steriliseeris vaimse puudega inimesi? Rootsi, veel 1960-ndatel. Minu jaoks on küsimus, et kui teovõimetu vaimse puudega inimene ei suuda oma laste eest hoolt kanda, kas ta peaks lapsi saama. Jah? Ei? Diskussiooni koht. Keeruline teema.

Kuido Nõmm ja Toomas Sildam Autor: Lauri Kulpsoo/ERR