Oktoobris 2017, kohalike valimiste eel, kirjutasite Virumaa Teataja peatoimetajana, kuidas osa pealtnäha toredatest inimestest muutub ühtäkki veidrikeks: nad räägivad imelikult, muutuvad kergesti solvuvaks, aga see-eest solvavad ise, nad on kohati mesimagusad ja seejärel kohe hüsteerilised. Jutt oli valimistel kandideerijatest. Olete nüüd ise samasugune?

Praegu veel ei ole. Praegu olen vabakutseline ajakirjanik, kes üritab selles [valimiste] karussellis kaasa teha ja kandideerida, kasutades oma põhiseaduslikku õigust ja nautides seda mängu ilu.

On siis mäng ilus?

Mängu ilu selles mõttes, et näha, kuidas riiki tehakse. Kuna olen ka ajakirjanikuna olnud poliitikahuviline, siis usun, et sealt koorub mõndagi, mida hiljem ehk isegi kirja panna ja ausalt rahva ette laotada.

Hakkate mälestusi kirjutama?

Kas mälestusi või vahendan riigi aparaadi toimimist nii nagu see on.

Lugesin teie kirjutisi, mis seotud ajakirjandusest lahkumise ja poliitikasse minemisega ning noppisin sealt mõned tsitaadid. "Ma tean, et mu samm ühineda EKRE nimekirjaga toob kaasa osa inimeste distantseerumise. See on loomulik." Miks EKRE-ga liitumine võtab sõpru?

Igaüks on ju näinud, kuidas mõnitatakse rahvuslust ja naeruvääristatakse rahvuslasi, kui meenutada kasvõi kurikuulsat [EKRE korraldatud ÜRO ränderaamistiku vastast] Toompea meeleavaldust. Viimati tuli see välja Marju Lauristini poolt, kui ta nimetas EKRE toetajaid madala haridustasemega inimesteks. Sildistatakse kõiki, kes on EKRE-ga seotud, nad on kas matsid või natsid. Nii on EKRE justkui punane rätik...

Ise kirjutasite EKRE meeleavalduse kohta, et "müksust irvitava eurosaadiku tagumikku kirjutatakse pikki esseesid veel nädalaid hiljem, sellest saab lausa sümbol." Aga see ongi vägivalla sümbol?

Kui panite tähele ajakirjanduse pealkirju, siis need kõnelesid, et Indrek Tarand sai rämedalt peksa. Kõik, kes videot vaatasid, nägid: see oli klounaad, mõlemalt poolelt.

Jalgadega ju löödi?

Ühe korra.

Kas see on õige, et inimest lüüakse jalaga?

Mina ei kiida vägivalda heaks. Aga jalamüks tehakse kohe nii suureks... Võtame Strasbourgi, Pariisi, Brüsseli – seal on meeleavaldused, kus loobitakse kividega, autod põlevad. Peame olema õnnelikud, et meil seda ei ole.

Foto: Priit Mürk/ERR

Egas te ometi looda, et midagi sellist võiks ka Eestisse jõuda?

Muidugi mitte. Nii olemegi kinni väikestes asjades, mis tehakse suureks.

Aga see jalahoop Indrek Tarandi pihta oli nii iseloomustav.

Jah, sellest sai sümbol. Kas see on aga asi, mille seljas vastastel ratsutada mitu kuud...

Marju Lauristinile näitas Indrek Tarandi löömine EKRE meeleavaldusel, et käte ja jalgadega poliitikas asjade õiendamisele antakse roheline tuli, kuid sellist kommet ei ole Eestis kunagi olnud. Meie sisepoliitika on enne EKRE-t tõesti rahulikum olnud.

Kõigil on Eestis õigus oma arvamusele. Selle eest ma tahangi seista, et oleks arvamusvabadus. Igaüks võib arvata ja kirjutada, aga mitte sildistada ja palli ühte väravasse taguda. Sildistamine ei ole ilus. Toompeal oli [probleem] aga mõlemapoolne – üks haaras mikrofoni, oli ka vägivaldne, keegi andis talle jalaga, see anti politseile üle, las nemad nüüd tegelevad. Ega EKRE liikmed peksnud, see oli väike müks...

Kas te olete nüüd Venemaa presidendi Vladimir Putini sõber?

See on ka tore küsimus. Valisin EKRE, sest ta on kõige rahvuslikum erakond. Putini küsimus on tekitatud poliitiliste vastaste poolt, et valijaid segadusse ajada. Mina näen, et EKRE on rahvuslik erakond, kes soovib eestikeelset haridust, eesti keele ja kultuuri säilimist. Ja sellele ma kirjutan alla.

Seda soovivad kõik parlamendierakonnad.

Jah, aga mind kutsus liituma EKRE.

Väljend "Putini sõber" kuulub jälle Marju Lauristinile, kes ütles hiljuti EKRE kohta: "Kõik nad on Putini sõbrad, ka [Mart] Helme suur sõber [Ungari peaminister Viktor] Orbán on Putini suur sõber."

Aga me ei hakka ju Lauristini minevikus tuhnima, kes on kellegi vanemad ja kes on kellega käinud. Kuulsin, kuidas Varro Vooglaid vastas Postimehe stuudios Putini küsimustele ja küsis vastu: kui Putin ütleb, et 2+2=4, siis tema ei hakka vaidlema, et vastus on 3. Mina ei oska Putini kohta midagi lisada, kui et minu hinnangul on EKRE rahvuslik erakond.

Kes teid EKRE-sse kutsus?

Putin ei olnud see kindlasti. EKRE Lääne-Virumaa inimestega käime ühes mälumängu võistkonnas ja sealt hakkas see hargnema. Meie esinumber on Anti Poolamets, kellega oligi juttu. Kuna minu kolumnid ajakirjanduses tundusid neile lähedased, siis ta tegigi ettepaneku. Pealegi olin tööjõuturul alates oktoobrist vaba mees ja nägin võimalust kaasa rääkida teises rollis.

Mullu augusti alguses teatas EKRE-ga liitumisest Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik, kuid 20 päeva hiljem loobus sellest, sest tema poeg ja tütar pidid vastama küsimustele "Kas su isa on rassist?". On ka teilt juba nõnda küsitud?

Enne testisin valimistel kandideerimise mõtet sõprade ja perekonna peal. Üldiselt öeldi: "Anna tuld! Tegele asjaga!" Kiideti heaks. Üks osa sõpru ütles, et ise tead, mis teed, me ei keera sulle selga, aga sind [valimistel] ei vali. Facebooki vanad sõbrad on kõik alles jäänud ja uusi mõttekaaslasi päris palju juurde tulnud.

Rassist... Selliseid pagulasi või sisserändajaid, kes tulevad siia mugavust otsima ja paljud neist on kuritegelikud, neid oma loomulikult ei taha siin näha.

Aga neid, kes tulevad Eestisse õppima?

Loomulikult, selle vastu ma ei ole. Ei ole ka EKRE-s näinud, et keegi oleks vastu, kui välismaalased tulevad ja lähevad.

Aga ukrainlased, kes tulevad Eestisse tööle?

Ametlikult võiksid nad tööd teha. Aga siin on suur probleem peidus, mida ajakirjandus võiks uurida, et kuidas tööandjad neid haneks tõmbavad, ei maksa neile, ei vormista neid ametlikult tööle.

Rassist... Ja teiseks küsitakse alati, kuidas selle homoteemaga on.

Küsingi: kas kaks samasoolist inimest võivad oma peres last kasvatada?

Ajakirjanikuna küsiksin samamoodi, see on seksikas teema ja seda loetakse. Mind ei huvita, kellega ja mida teevad täiskasvanud inimesed magamistoas. Aga loomulikult olen ma vastu, kui koolides ja lasteaedades tehakse homopropagandat, seda ei saa lubada.

Aga kaks samasoolist võiksid koos last kasvatada?

See on nipiga küsimus, mille üle tuleb debatti edasi pidada.

Kas hääletaksite parlamendis kooseluseaduse poolt?

Hääletaksin nii, nagu fraktsioon kokku lepib. Olen aru saanud, et seal [riigikogus] käib asi nii.

Aga teie enda arvamus? Kas parlamendi liikmel enda arvamust ei olegi?

Isiklik arvamus on, aga seda seal parlamendis enam välja näidata ei saa. Olen aru saanud, et seal hääletatakse nii, nagu kokku lepitud. Kas ei ole nii? Ja kui küsimus on kooseluseaduses, siis ma hääletaksin selle vastu.

Miks, kui teid ei huvita, mida täiskasvanud inimesed magamistoas teevad?

Mina räägin propagandast. Ka teie ERR-is on näha... "Hommik Anuga" või õhtuti "Ringvaates" on sageli toodud välja inimesed, kes justkui propageerivad seda. Selline pealesurumine mulle ei meeldi. Sama on usuga, kui ette satub võitlev ateist. See ei ole viisakas.

Olete öelnud: "Valge keskealine heteroseksuaalne mees on tänases ühiskonnas out." Mina küll niimoodi ei tunne.

Teie käite võibolla teistes ringkondades.

Kui see lahti seletada, peaksin rääkima, kuidas pannakse inimesi ametisse, kuidas juhtpositsioonidele valitakse kvootide kaudu, et oleks naine ja teatud meelsusega. See on leviv ja süvenev tendents.

Arvate, et naistele tehakse eeliseid?

Arvan küll.

Mõni näide?

Ma ei saa seda siin avalikult rääkida, aga... mul on isiklikke kogemusi.

Milline mees on siis in?

Milline on moodne mees? Teate ise väga hästi, Tallinnas elades.

Näiteks meie fotograaf Priit Mürk?

(paus)

"Isegi ülekaalulisi ahistatakse," olete muretsenud. Kas ülekaaluline, nagu ka mina, ei peaks kurtma ahistamise üle, vaid võiks rohkem liikuda ja õigemini toituda?

Siin ma võin küll tuua enda näite, ei häbene. Läksime töökaaslastega lennukisse, nemad lõõpisid: kuule, sa peaksid ostma topeltpileti, lennuk võtab sinu pärast rohkem kütust. Võibolla teie solvute vähem kui mina, aga mulle ei ole okay, kui seda igal hetkel meelde tuletatakse.

Nimetasite kord enda eeliseks, et neutraalse vaatlejana olete näinud aastaid päris lähedalt, kuidas poliitikat tegelikult tehakse. Kuidas poliitikat tehakse?

Poliitikat tehakse... Te teate ju väga hästi. Teed nurga taga suitsu kellegagi ja pärast muutub valitsuse koosseis. Poliitikat tehaksegi tagatubades ja lepitakse mingeid asju kokku, riigikogu tuleb ja tõstab kätt või vajutab nuppu.

Või näide Rakvere volikogust, kus aastaid tagasi oli ühe saadiku mure, kas tema maja taga on asfalt pandud või kas tema teeots on lumest puhastatud. See ei ole normaalne, kui volikogu liikmed ajavad seal oma rida.

Ehk on see erandlik näide?

Riigikogus on ju samuti. Hiljuti avaldati tabelid, kus mõni saadik ei olnud [aasta jooksul] kordagi sõna võtnud.

Võib-olla on ta töötanud riigikogu komisjonis väga tublilt?

Kindlasti võtab ta siis seal palju sõna. (muigab) Ma ei usu seda.

Kas süvariik, millest EKRE muudkui räägib, on olemas?

See on, jah, huvitav termin, inglise keelest tulnud, et ametnikud valitsevad riiki. EKRE peab silmas, et mingid käsud tulevad Brüsselist nagu vanasti tulid Moskvast. Minu ja üldse paljude hinnangul ongi eestlased liiga usinad eeskirju ja nõudmisi täitma. Teised riigid ei tee seda nii tihti.

Ometi on Eestis toetus Euroopa Liidu liikmelisusele väga suur, Eurobaromeetri uuringu järgu 74 protsenti.

Seda hoitakse suveräänsuse pärast, Venemaa hirmust.

Arvate, et toetus Euroopa Liidule on Eestis nii kõrge ainult seepärast, et inimesed kardavad Venemaad?

Jah. Arvan seda ja teiseks on sealt mingeid toetusi saadud, mida nüüd hakkab vähemaks jääma.

On see õige, et Eesti kuulub Euroopa Liitu?

Olen olnud Euroopa Liidu poolt, aga ülepingutatud käsutäitmised ja pagulaskvoodid ohustavad küll meie suveräänsust ja isemõtlemist. Kui Euroopa Liit on võtnud sihiks suure konföderatsiooni, siis iseseisvad riigid kaovad justkui ära, see on oht.

Kus on Euroopa Liit öelnud, et tahab iseseisvate liikmesriikide kadumist?

Selliseid arutelusid on olnud, et iga riigi suveräänsust ja isemõtlemist vähendada. Ja nõudmised, et peate võtma nii palju pagulasi...

Kui palju võttis Eesti mullu Euroopa Liidus vastu pagulasi?

See oli kindlasti väike arv, ...

13 inimest.

... aga meie räägime tulevikust, mis siis võib juhtuda.

Kõik Eesti erakonnad on massimmigratsiooni vastu ja peavad migratsioonipoliitikat meie rahvuslikuks küsimuseks, mille üle otsustatakse Tallinnas.

Oleks hea, kui nii oleks, aga kunagi ei tea, mis on õige ja mis on ajupesu.

Kas ka teie tahate, et kohtunike pead veereksid, nagu soovib EKRE parlamendifraktsiooni esimees Martin Helme?

See on ebaõnnestunud väljend, et veereksid pead. Aga sisu ja mõte on seal ju teine, et kohtusüsteemi parandada, mitte et keegi hakkaks kedagi tapma.

Kas teie usaldate Eesti kohtuvõimu?

Mul endal pole kokkupuuteid [kohtuga] olnud, küll aga teame ju mõndagi. Võtame näiteks Edgar Savisaare kaasuse: inimene on haige, ta võib olla ükskõik mida teinud, aga pääseb, kui on hea advokaat või on see ühiskondlik surve, ma ei tea.

Riigikohus otsustas, et Edgar Savisaare üle ei ole võimalik tema tervise tõttu kohtupidamist jätkata.

Ja pärast seda läks ta Tondiraba jäähalli iluuisutamist vaatama.

Kas teie meelest tegi kohus vale otsuse?

Mina ei ole ütleja. Kohus tegi sellise otsuse, nagu pidi tegema.

Järelikult tegi õige otsuse?

Kohus tegi enda otsuse... Ma ei taha ainult Savisaare kaasusest rääkida, sest on päris palju väiksemaid asju, kus inimeste õiglustunnet on riivatud.

Savisaar rääkis teile mulluses intervjuus, et teda otsustati tappa ja teda mürgitati lihasööja bakteriga. Ma ei saanud küll aru, kes teda tappa tahtis ja kes teda mürgitas.

Nii ta ütles. Ju tal siis oli keegi vaenlane, ma ei oska öelda, keda ta silmas pidas.

Usute, et teda taheti tappa ja ta mürgitati?

Loomulikult mitte. Selliseid vandenõuteooriaid ma ei usu, lamedat maad ja muud taolist.

"On vaja säilitada ka mõtte- ja sõnavabadus, mida tahetakse igal sammul piirata." Teie tsitaat. Kes ja kuidas seda piirata tahab?

Võib tuua näiteks, et kui keegi midagi arvab või ütleb, saab ta kohe sildi, et see on vihakõne, rahva lõhestamine.

Ja veel. Mäletate ise, kui terav oli ajakirjandus 1990-ndatel aastatel, kogu aeg käis rock-n-roll, toimus midagi, ajakirjanikud kirjutasid ägedaid lugusid. Praegu on kõik nii ümar, sordiini all, keegi ei julge enda arvamust välja öelda.

Kuidas nii? Mul tuleb kohe meelde ühe päevalehe juhtkiri praeguse valitsuse pihta pealkirjaga "Istu, kaks!".

See on nüüd, jah, natuke aega. Aga muidu on mitu aastat... Ajakirjanikud ei teagi näiteks, milline oli meie laulev revolutsioon, iseseisvumine...

Osa ajakirjanikke on hiljem sündinud.

Nad ei tea mitte midagi ja kirjutavad pehmelt. Loen uudistest, et mingi muusik ei kuula Nublut. See on siis ajakirjandus?

Ajakirjandus on pehmoks muutunud?

Jah. Minu arvates, jah. Ise kirjutasin kolumne Postimehesse, täna see ajakirjanik, kes neid vastu võttis, seal enam ei tööta. Ma ei ütle, et see on seotud, kuid head ajakirjanikud lihtsalt lähevad ära.

Kurtsite kord, et "suur osa ajakirjanikke kirjutab kaldu ja see hoiak on nakkav". Kas toimetajaid enam ei ole, kes asjad sirgeks tõstavad?

Ajakirjanik ei julge... Tal on küll oma seisukoht, kuid püüab kirjutada nii nagu kolleegid ehk tsunftikaaslased arvavad. Miks mina tulin ajakirjandusest ära? Sest sellist ajakirjandust ma ei tahtnud teha ja teistsugust ma ei saanud teha.

Kes nõudis, et teeksite teistsugust ajakirjandust?

Keegi ei nõua, omanik ei tule nõudma, see on ajakirjanikes endis. Jõulude ajal ilmub Virumaa Teatajas kolumn pealkirjaga "Ma armastan moslemit". See on ju nagu kristlaste mõnitamine. Moslemitel ei ole jõuludega mingit pistmist.

Jõuludel on halastusega pistmist.

Jah, aga, mis samal ajal veel oli – Strasbourgis oli radikaliseerunud isik inimesi tapnud. Sel ei olnud halastusega midagi pistmist. See [kolumn] oli rahvale näkku sülitamine. Samal ajal ei ole avaldatud Anti Poolametsa arvamuslugu Strasbourgi mõjudest, mis neli nädalat toimetuses seisab.

Kas toimetusel on õigus ja vabadus otsustada, milliseid kaastöid avaldada?

Loomulikult, seda peabki toimetus tegema. Aga toimetus on kaldu, ei avalda erinevaid arvamusi, avaldab ainult ühte väravasse.

Aasta tagasi istusin kodus kümblustünnis, tähed paistsid, kergelt tuli lund ja siis ma mõtlesin, et nagu president Ilves ütles välisministrina Jan Uuspõllu Tartusse minemise filmis: jätaks kõik sinnapaika, teeks midagi oma kätega. Ajakirjandus nagu määrib sind, mõnikord. Nüüd olen pool aastat sellest eemal olnud.

Võib-olla on minu romantiline pool, võibolla olen naiivne, aga tahan tõesti näha, kas poliitikat saab teha valgete kinnastega. Ma ei usu väga sellesse, aga proovin vähemalt.

Kui kergelt või raskelt te pettumusi üle elate?

Väga raskelt.

Siis on mul teist kahju. Aga... Kas ka teie arvate, et kui mustanahalisele "vastu pead koputada, siis see on õõnespuit" nagu ütles EKRE esimees Mart Helme mullu mai lõpus kõnekoosolekul Lihula kõrtsis Särts?

Need on jälle väljarebitud sloganid. Olen ise ka hea kalambuurimeister, kui kirjutan, aga kindlasti ma ei ütleks seda.

Te ei ütleks ka "kui on must, näita ust"?

Ei. Kuid ehk nii nagu ajakirjanduses, tuleb ka poliitikas teravam olla, et asi jõuaks pärale. Mina ei ole selles nii kogenud.

Mis saab maakonnalehtedest?

Maakonnaleht kestab kõige kauem, aga seegi hääbub. Vanemad inimesed, kes lehte tellivad, lähevad manalateele, noored loevad mujalt ja maakonnalehele ei jätku lugejaid. Praegu on Virumaa Teataja tiraaž vist 5600, aga kui mina sinna tööle läksin, oli 15 000 või isegi 19 000.

Leidsin teilt tsitaadi: "Kas saaksin tagasi ajakirjandusse? Anvar Samost ja Toomas Sildam ju said. Muidugi, nemad ei olnud ka EKREs." Miks arvate, et EKRE-st on raskem ajakirjandusse tagasi saada kui Isamaast või sotside juurest?

See on sildistamise küsimus. EKRE-l on nagu märk küljes, et nad on pahad.

Nad on ise oma ütlemistega selle märgi endale joonistanud.

Ega mulle meeldi ka kõik ütlemised, aga miks me ei nopi siis välja teiste ütlemisi, kindlasti leiame igast parteist midagi.

Mulle endale meeldib vastuvoolu ujuda, see on põnev ja tekitab väljakutse tunde. EKRE tõus hirmutab teisi.

Olete Lääne-Virumaal EKRE nimekirjas kolmandal kohal. Loodate riigikogusse pääseda?

Eesmärk on küll selline. Arvestades EKRE tõusu, siis esinumber [Anti Poolamets] ilmselt saab riigikogusse. Edasi vaatame...

Pühade ajal piisas mul kodu lähedal poe juures seista ja poega oodata, kui inimesed tulid ligi, hakkasid rääkima: õige samm, valin sinu, avaldasid toetust ja poolehoidu.

Kas nad ütlesid, mis neil mureks?

Need kohtumised, kus sellest rääkida, mul alles tulevad. Aga eks mure ole see, et neid ei kuulata. Kitsam seltskond valgekraesid, kes on püünel, nende hääl kostab, aga neid, kes teevad rasket tööd, neid ei märgata. EKRE kuulab neid ja vahendab nende mõtteid.

Kui te riigikokku ei pääse, siis mida tegema hakkate?

Olen sellele palju mõelnud ja pakkumisi on erinevaid olnud. Aga ma ei ole sellele otseselt mõelnud.

Kuidas EKRE-l võiks valimistel minna?

Kui mingeid suuri fopaasid ei tule, siis – vaadates praegust 20-protsendilist toetust – võiksime saada sama suure numbri kohti riigikogus.

Samas on hirmutav veelahe EKRE ja teiste vahel, ebanormaalne, et tehakse mingit kambakat. Et on EKRE ja kõik ülejäänud tema vastu. EKRE on samamoodi seaduslik erakond, ei ole ju mingi kuritegelik organisatsioon.

Kas EKRE saab valitsusse?

See oleks eesmärk. Siis oleks ka minul asendusliikmena võimalus saada riigikokku. Kui aga keegi ei taha koostööd teha, siis on [valitsusse pääsemiseks] väike võimalus.

Keskerakonna, Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 liidrid ongi öelnud, et nemad EKRE-ga valitsust ei tee. See määrab EKRE opositsiooni.

Teinekord on opositsioonis palju tervislikum olla. (muigab) Siis saab edasi oma nõudmisi esitada, pildil rohkem olla, toimetada. Aga see pole see, millega riiki juhtida.

Aga siiski, kui EKRE saaks valitsusse, kas ta muutuks siis kartellierakonnaks? See on väljend, mida EKRE kasutab valitsusparteide ja Reformierakonna kohta.

See on intellektuaalselt huvitav küsimus. Mart ja Martin Helme on sõnaosavad erinevaid väljendeid välja mõtlema. Mulle sellised kalambuurid meeldivad. Aga öelda, et valitsuses on kartellierakonnad ja kui nüüd oled ise valitsuses – kes sa siis oled? Huvitav küsimus, millele mina ei oska vastust öelda.

Seni on jäänud mulje, et EKRE on muudkui millegi vastu. Aga milline on EKRE jah-programm?

Kuna nad on opositsioonis, siis on sisse kodeeritud, et nad peavad kõige vastu olema, mida valitsus teeb. Rändeleppe kaaperdas Isamaa justkui ära, aga EKRE sai sealt ka toetust juurde. Mina olen aru saanud, et EKRE on rahvusriigi säilitamise, eesti kultuuri ja eesti keele säilitamise poolt.

Veelkord, selle poolt on kõik erakonnad.

Jah, ka EKRE.

Riigijuhid ütlevad, et Eestil läheb hästi, paremini kui kunagi varem. Olete nõus?

Üldjoontes muidugi. Aga kui vaatame tädi Maalit, siis näeme, kuidas lapsed näljas, inimesed teevad näruste eurode eest tööd, tunamullu elas statistikaameti andmetel suhtelises vaesuses iga viies inimene... Tegelikult on meil olemas ka nn teine Eesti.

Kuidas halval elujärjel olevate inimeste elu paremaks muuta?

Eks maksud on üks võimalus – ühte tõsta, teist langetada. Mina ei ole majandusmees, aga olen aru saanud, et üks asi on ka võimaldada nendel tagasi tulla, kes on ära läinud, et nad siin väärtust looksid. Soomest juba tullakse tagasi.

Eesti Ekspressi üks uue aasta soov kõlas nii: "Et keegi kodanike viimasel ajal umbe läinud huumorisoolikatele survepesu teeks!" On see asjakohane soov?

Väga hea soov. Ma ise olen huumorihuviline, teinud ajalehes huumorikülge. Mulle tundub, et inimesed ei saagi enam naljast aru, solvuvad palju. Ka mina olen kergelt solvuja, isegi kui välja ei näita.

Aga needsamad küsimused või väljendid sellest intervjuust – neidki tuleks võtta huumoriga, need ei ole päris nii, et pea maha ja jalg taha. Rock-n-rolli tuleks teha poliitikas ja ajakirjanduses, ei ole vaja olla väga must-valge ja kuivik.

Mõni viimase aja nali, palun.

Ise panin ühe nalja hiljuti Facebooki. Kõik ei saanud aru, sest üks küsis vastu, et mis juhtus.

See nali kõlas nii: "Ma armastan iseennast, aga kahjuks see tunne on ühepoolne."

Tegu on ERR.ee intervjuude sarjaga "Uustulnukad", kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.