Kes või mis on Eestis 2019. aasta loom, lind ja puu?

Hunt! Västrik, kindlasti. Eeldaksin, et tamm, aga pole kindel.

Kobras, öösorr ja kibuvits. Kas roheliste poliitik ei peaks seda teadma?

Ei. Need ei ole asjad, mida ma pean teadma. Nagu ma ei pea teadma, milliseid keemilisi komponente sisaldab see apelsini ja greibi mahl.

Mäletate 17. jaanuari, kui lõhkes pomm? "Bravuuritar Anu Saagim astub tagasi Õhtulehe loovjuhi ametikohalt ja kandideerib roheliste nimekirjas riigikokku." Mida poeg selle peale ütles?

Poeg ei öelnud mitte midagi, ta ei kommenteeri kunagi minu samme, ei positiivselt ega negatiivselt. Ütlesin talle küll koju minnes, et läksin poliitikasse ja lahkusin Õhtulehest. Ta ütles: "Vau! Äge!"

Te ise jäite kuidagi ebamääraseks, kui kirjutasite seepeale sotsiaalmeedias, et "...esimene samm on tehtud, kuigi partei ei ole just kõige perspektiivikam, aga alati jõuab ju ümber otsustada". Mida see tähendab?

Ma ei läinud poliitikasse selleks, et minna poliitikasse. Minu eesmärk peaks olema pürgida riigikokku...  

Miks te muidu valimistel kandideeriksite?

Just. Ja ma tahan ju midagi muuta, lõppude lõpuks.

Olen olnud hästi poliitikavõõras inimene, ei ole poliitikast kunagi palju pidanud, ei ole poliitikuid eriliselt austanud.

Foto: Priit Mürk/ERR

Nüüd olete ise nende hulgas.

Jaa. Aga miks ma sinna läksin? Tegin [roheliste erakonna esimehega] Zuzu Izmailovaga intervjuud "Hommikusöök staariga" rubriiki ja seal me siis vatrasime. Kurtsin talle, et tegin Kallasega intervjuu, Gräziniga, Yana Toomiga, järgmiseks võtan ette võibolla Tarandi, aga ausalt öeldes mitte keegi teist ei veena mind, poliitika on minu jaoks tühja õhku täis nagu õhupall, mis võib pisikese torke peale põmaki! ja suure pauguga katki minna.

Zuzu küsis, kas ma valima lähen. Tuleb vist minna, kuigi ega kedagi valida küll oska, vastasin. Tema seepeale, et kuule, kui sa kedagi valida ei oska, pane end kandidaadiks ja vali ise ennast. Mõtlesin, et great idea, kuidas ma ei ole selle peale varem tulnud, et võiksin ise enda poolt hääletada? Siis hääletab ju ka poeg, ema, õde, koer ja kass, lähipiir ka. Sealt läks mõte idanema, kuid alguses sinnapaika jäigi.

Aga Zuzu ei jätnud, küsis, et milline partei oleks kõige hingelähedasem. Tõesti, kui panen käe südamele, siis ainult rohelised. Maailm, mille suunas olen viimasel paaril aastal mõtlema hakanud, kaldub väga ja väga tugevalt roheliste poole.

Mina mõtlen hästi lihtsalt, mitte keerulisi käike mööda, kuidas nüüd pääseda püünele ja ajada sooja õhku suust välja. Ma ei lähe pastakaid jagama, või tikutoose, kalendreid, enda pildiga rinnamärke. Ma ei tee seda.

Millised siiski on Eesti perspektiivikad parteid?

Rohelised ongi, kuigi – mul on nii kahju – nende valimisprotsent on pisike ja perspektiiv pääseda otsustajaks imetilluke.

Aga kui teisi erakondi vaadata?

Me ju teame, kes üksteise võidu rabelevad, Keskerakond ja reformikad. Ma ei armasta neid, nad ei kõneta mind.

On nad teid kutsunud enda sekka?

Loomulikult.

Kes need kutsujad olid?
 
Ma ei saa teile loetleda. Kõik on mind kutsunud. EKRE ei ole, nende jaoks olen vist liiga rebel.

Ütlesite viisakalt ära?

Ja, hästi viisakalt. Käisin kohtumas, lõunatamas, hästi toredalt rääkisime, aga ütlesin: andke andeks, olen ajakirjanik, ei saa kuuluda erakonda ning teiseks, mind tõesti ei huvita. Ma ei tea, mis välk mulle lõpuks pähe lõi.

[Presidendil] Kersti Kaljulaiul on siin oma süü. Ühes oma kõnes ta ütles, et poliitikas peaks rohkem osalema ajakirjanikke ja see jäi ka kuklasse.

Foto: Priit Mürk/ERR

Poliitika ja poliitikud ei ole just kõige populaarsemad?

Ei ole, jah.

Miks see nii on?

Sest nad valetavad, lihtsalt valetavad päise päeva ajal. Nad räägivad üht, aga teevad teist.

Olete ju ka ise – ajakirja "Just!" ja Postimehe meelelahutusportaali Elu24 peatoimetajana – andnud oma panuse, et poliitikud paistaksid selliste... tiba naeruväärsetena.

Mina ei ole neid naeruvääristanud. Mina ei ole ühegi inimesega läinud intervjuud tegema, et teda kuidagi orki tõmmata, kedagi tanki või ebameeldivasse olukorda panna. Ja kui keegi on mingi küsimuse järel öelnud, et ta ei soovi sel teemal rääkida, siis lõikame selle jupi videost välja ja ei käsitle seda.

Jah, varasemalt, kui töötasin ajakirjas "Just!", olin pahatahtlik, möönan. Aga Elu24-s sai minust tasapisi... normaalne inimene. Tundes, mida mulle on tehtud, ei lähe ma teistele inimestele tegema seda, mida ma ei taha, et mulle tehakse. Ma väga-väga palju muutusin Postimehes. Kui sealt lõpuks ära tulin, siis võibolla oli üheks põhjuseks nende soov, et pigem oleksin verisem, mida ma ei tahtnud enam olla.

Kas te kuulsite või lugesite, kuidas kommenteeris reklaami ja imagoloogia õppejõud Linnar Priimägi Raadio 2 saates teie ja Mart Sanderi poliitikasse minekut?

Õnneks suplesin sel ajal [Bali saarel] ookeanis. Kusagilt midagi kuulsin...

Ta hüüatas dramaatiliselt: "Vabandage väga, aga Anu Saagim tahab Eesti riiki juhtida?! Mida nad lähevad sinna riigikokku tegema? Parasiteerima!" Valus?

Absoluutselt mitte. See on tema nägemus minust. Igaühel on oma tõde.

Ja teil ei ole valus, kui teid nähakse valesti?

Ei. Mind on elu jooksul nii palju valesti nähtud, mulle on nii palju halvasti öeldud, et see on veel väga pehmelt ja tagasihoidlikult öeldud.

Priimäe sõnad ei pruugi jääda viimaseks solvanguks, mis teid poliitikuna tabab.

Absoluutselt ei huvita. See on nagu hane selga vesi, mida teised inimesed arvavad. Ma ei oleks ju täna siin, kui kogu aeg sellega arvestaksin.

Arvate, et mulle pole tänaval või poes juurde tuldud, mõni kuri inimene, kes ütleb väga-väga halvasti? On. Ja arvate, et hakkan nutma, lähen minema või olen kogu maailma peale vihane? Ütlen, vabandust, ma ei tunne teid, tutvustage ennast ja siis räägime edasi. Selle peale on nad jalga lasknud, keegi ei taha hiljem kokku saada ja teemat arutada.

Need solvangud ei lähe mulle korda. Ma ei saa elada teiste inimeste ootuste ja nägemuse järgi, milline peab olema normaalne naisterahvas.

Ka siis, kui Lauri Hussar läks Postimehe peatoimetaja kabinetist Eesti 200 ridadesse, puhkes suur poleemika, et kas nii ikka tohib. Mida üldse arvata ajakirjanike minekust poliitikasse?

Ma kogesin sama oma töökohal, ehmatasin lausa ära. See oli väga tundlik teema, kui teatasin, et lähen nüüd poliitikasse. Mulle öeldi, et kui lähen poliitikasse, pean toimetusest lahkuma, sest mõlemat asja teha ei saa. Ma ei hoomanud [kolleegide] solvumist, aga ei olnud ka nii, et vau, yes, mine ja tee midagi ära, et meie Eestis oleks kihvtim ja parem elada. Oli nagu pettumus.

Pettumus mille tõttu?

Ei saanud aru. Pean üle küsima, et mis selles on halba, kui ajakirjanik läheb poliitikasse.

Pettumus, et lähete teisele poole rindejoont?

Tundub vist küll, jah. Võibolla on ka tunne, et ajakirjanduses olles sain teada, kuidas seal köögipoolel suppe, praade ja magustoite kokku segatakse. (Naerab) Et võibolla olen liiga tark seal teiselpool rindejoont.

Kahtlane värk, pean välja uurima, et miks see ei ole tervitatav.

Foto: Priit Mürk/ERR

Kuidas ajakirjandus teie arvates valimisi kajastab?

Liiga palju, liiga palju. Teen hommikul raadio lahti, krutin ja krutin, ikka jõutakse riigikogu valimiste ja poliitikani, kogu selle mäsuni.

Kuulake Elmarit, sealt saab ainult muusikat.

Ei tulnud selle peale. (Naerab)

Erakondade programmidesse me ju väga sügavalt ei vaata, otsime konflikti ja vastandust?

Absoluutselt. Loomulikult.

Milline on nende valimiste suurim vastandus?

Ma ei tea. (Naerab jälle)

Mis tunne teil praegu on?

Äge. Las ma nüüd vaatan, kuidas see käib. Las kogen selle ära, et ei mõtleks kunagi hiljem, et jäigi proovimata. Ükskord tahtnuks niikuinii teha sammu poliitika suunas. Esimest korda nägin, et on erakond, mis mõtleb nagu mina ja kõneleb nagu mina, enamuse asjadega olen ma nõus, mille eest rohelised võitlevad.

Seekord mulle meeldis, et igale poole on nii toredaid kloune läinud, erinevatesse erakondadesse.

Teie ei ole ju kloun?

Eks ma natuke ikka olen. Heas mõttes.

Mart Kadastik, Eesti Meedia juhatuse endine esimees, on öelnud, et olete värskendanud Eesti ajakirjandust ja et teieta oleks meie meediaruum vaesem, ühekülgsem, igavam. Kas nüüd viite kirkad toonid ka Eesti poliitikasse?

Loodan jah. Hakkab ka seal trill ja trall. (Naerab saagimlikult)

Oletame, et ma pääsengi riigikokku. Loodan, et ei muutu seal inimeseks, kes hakkab oma sõnu sööma. Pigem teen siis nii nagu tegi Mihkel Raud – lähen minema. Kui ma ei saa hakkama või tunnen, et lained laksavad üle pea ja see on ebaõiglane minu või lubaduste suhtes, mida olen välja käinud ja ma ei suuda sirge seljaga nende taga seista, siis lähen minema. Mõni arvab, et see oleks allaandmine, aga ma ei taha, et minuga juhtuks see, mida olen näinud.

Näiteks Maire Aunaste, särtsakas, tugev naisterahvas, keda kujutasin alati seismas oma sõnade taga. Vaatasin tema intervjuud Anu Välbale, ta rääkis täiesti ausalt, kui seotud ta käsist ja jalust [riigikogus] tegelikult oli, ei saanud mitte midagi teha. Ta pidi tegema nii, nagu erakond ütles ja käskis.

Foto: Priit Mürk/ERR

Te ei karda, et teiega võib sama juhtuda?

Ja kui hakkab juhtuma, võitlen viimase veretilgani. Aga ei anna alla. Ma ei kirjuta alla asjadele, millesse ma ei usu.

Teie kui poliitika kirkad toonid on juba näha olnud, kui pahandasite TV3 saates "Seitsmesed", et teid sunnitakse ostma Rimist, Maximast, Selverist toitu, mida nimetasite saastaks. Miks nii räigelt?

Toon näite. Lähen keset kirgast suve juurvilja-puuvilja leti juurde ja ei leia Eestimaa tomatit, Eestimaa õunu. Kui need ka ökoletis on, siis mitmeid kordi kallimad.

Ma ei saa aru, miks pean ostma Hispaania tomatit, millel ei ole tomati maitset, aga on täis pestitsiide ja keemiat. Ma ei taha seda mürki osta, ei taha osta poest sellist saasta. Lähen hoopis nurgapealsesse ökopoodi, kust ostan ökoloogiliselt puhtalt kasvatatud toitu ja maksan ennast veriseks, maksan nii, et pisarad purskuvad silmist, minu toidukorv on kordades kallim, sest mina tahan olla tervem. Ebanormaalne – sellepärast, et tahan olla tervem, pean maksma rohkem.

Kas te teate, kui palju maksavad Eesti tomatid?

Ei tea.

Võrreldes Hispaania tomatitega?
 
Hispaania tomat on kindlasti odavam, kordades.

Sellepärast paljud inimesed ei jõuagi Eesti tomatit osta.

Siis tuleb midagi välja mõelda. See pole ju normaalne, kui Tallinna tagant kasvuhoonest tuleb tomat, mille eest maksan rohkem kui Hispaania tomati eest, mida ma ei taha ja mille jätangi ostmata, sest ei söö saasta.

Pakkusite TV3-s lahenduseks supermarketite hävitamise ja lubasite: "Ma hävitan nad, sest need on saatanast." Kuidas kavatsete sulgeda Rimi, Maxima ja Selveri poed? See on ju teie kui poliitiku esimene lubadus.

Ma ei käi nendes poodides ja ärgitan ka teisi inimesi seda tegema. Ok, nad võivad seal muidugi käia, ma ei ole mingi radikaal, inimesed saavad teha, mida tahavad, aga palun, et nad ei ostaks mürgitatud toitu, vaid puhast toitu.

Et osta puhast toitu sama hinnaga või odavamalt kui Hispaaniast toodut, peame tõenäoliselt langetama makse kodumaistele ja puhtalt kasvatatud toiduainetele. Tuleb teha radikaalne otsus, maksusoodustused kodumaisele toodangule.

Kas see pole protektsionism?

Midagi pole teha, nii see on, kahjuks.

Euroopa Liit ei mõistaks meid.

Aga paljud muud riigid käituvad nii nagu neile meeldib. Meie oleme ühed vähestest, kes kogu aeg ajavad sõrmega järge ja üritavad Euroopa Liidu reeglite järgi elada. Ei maksa kõike nii mustvalgelt ja sõnasõnalt võtta, mis meile on ette kirjutatud.

Foto: Priit Mürk/ERR

Liha te üldse ei söö?

Haruharva. Ma ei taha süüa farmides piinatud loomade liha. Kui, siis söön Saarema väljadel kasvanud lammaste liha, õnnelike loomade liha.

Soovitan kõigil teha üks taimse toidu päev nädalas. Proovige, see ei ole üldse nii hull, mõjub väga hästi teie tervisele, kehale, meeleolule.

Lubasite ka hambaravi muuta tasuta teenuseks. Kui palju see aastas riigieelarvest raha võtaks?

See on palju laiem teema – kõik algab tervisest, meie ümber peab olema puhas loodus, siis oleme mentaalselt ja füüsiliselt paremad, ka meie hambad on terved, kui ümberringi on kõik puhtam ja hoitum. Ei ole siin midagi väga keerulist. Hambad muidugi on tähtsad, see on eestlaste üks suuremaid probleeme.

Rohelised lubavad teha tööpäevad 6-tunniseks.

Uuu-jee! (Rõõmustab)

Huvitav, mida tööandjad sellest mõtlevad?

Mina ei saa isegi kaheksa tunniga hakkama, ikka venib [tööpäev] kümne tunni kanti. Kuus tundi oleks jumala tore, mulle meeldiks, aga kas see reaalne oleks, ei oska öelda. Soomes on küll paljudes firmades reede lühendatud tööpäev, samuti Rootsis. Aga töökoormuse vähendamise suunas võiksime küll liikuda, sest ma ei ole näinud töökamat rahvast kui siin, Eestis.

Kui riigikogusse saate, on reedene päev istungitest vaba, et kohtuda valijatega.

Juu-uu... Meelsasti kohtun valijatega.

Roheliste puhul ma ühe nende punkti puhul küll veidi ehmatasin – et riigikogu puhvetist tuleks kaotada alkohol. See oleks küll hirmus, kui seal šampanjat limpsida ei saa, kui tööpäev venib pikaks või on vaja midagi tähistada ja šampanjat polegi, tuleb "salakuljetada" riigikokku. See oleks karm, sellele ma alla ei kirjuta.

Selge, alkohol riigikogu puhvetisse jääb. Aga roheliste lubadus lõpetada põlevkivile toetuv elektritootmine ning Eesti üleviimine taastuvenergiale? Kas tuule- ja hüdroenergia kataks meie riigi elektrivajaduse?

Südamest loodan, et kataks. Aga ärge esitage mulle nii spetsiifilisi küsimusi, nii tark ma ei ole.

Ehk peaksime ehitama tuumaelektrijaama?

Ei.

Miks?

Ei.

Karusloomafarmid tuleks sulgeda?

Absoluutselt. See on häbiasi.

Ja karusnahkseid kasukaid te enam ei kanna?

Ei kanna, jah.

Kui te sellest esimest korda teatasite, kirjutasid teile mitmed inimesed, kes küsisid nüüd kasutult kapis rippuvaid kasukaid endale. Annate need ära?

Ma ei anna neid ära, las olla mälestuseks. Need on mulle kingitud ja tähistavad erinevaid eluetappe.

Tegin just inventuuri, et kui palju on mul karusloomakasvatuste loomade nahku. Tuli välja, et mul on värvitud kährik, metsas jahimeeste lastud, köösner tegi kohapeal [kasuka] valmis. Mul on jänesenahast kasukaid, jänesed sigivad iseenesest, jänese liha on ära söödud ja nahad on järgi jäänud, läkiläki tehtud. Ega mul uhkeid hõberebase või tšintšilja kasukaid polegi olnud, mul on lihtsad kasukad.

Mida nüüd Eestimaa külmas talves kannate?

Vaata, kui uhke kasukas mul on. Nafta baasil, kunstkarusnahk.

On see ikka tervislik?

See on hea küsimus, jah. Aga ma kannan villast kampsunit all.

Foto: Priit Mürk/ERR

Räägime maksudest. Kas edukamad peaksid rohkem maksma?

Absoluutselt. Need, kes teenivad rohkem, võivad ka rohkem maksu maksta, et toetada neid, kes on hädas. Selles mõttes mulle Soome süsteem meeldib.

Milline on rohelise vastandlik värv?

Oeh, hea küsimus. Lilla?

Mis või kes on Eestis kõige ebarohelisem?

Vaat see on hea küsimus. Meie ärimehed, need ahnurid ja rikkurid, kes hävitavad Eesti metsa nii hoolimatult, ainult omakasu eesmärgil, mõtlemata absoluutselt, kas järeltulevatel põlvedel on siin veel värsket õhku, ilusat metsa ja puhast loodust. Meie suurärimehed, ahnurid, kes üritavad selle kõik rahakas konverteerida, nemad on murettekitav küll.

Kui radikaalselt olete valmis mõne metsatuka kaitsel seisma, et seda lageraiest päästa?

Jah, ma olen nõus ennast puu külge siduma, et seda puud päästa. Ükskord seda peaaegu tegingi. Elan Tallinna kesklinnas, Eesti-aegses majas, mille esimene omanik oli mõistlikult mõelnud, kuidas linnas rohelist tekitada – istutas kodu ümber vahtra, lepa, tamme, kastani, saarepuu, sirelid, lumemarjapõõsad.

Kui Eesti sai vabaks ja inimesed läksid autode parkimise pärast hulluks, võeti maja eest lepp maha, siis tuldi maja tagant minu lemmikkastani järele. Seisin risti ette, käed-jalad laiali, ja ütlesin, et siit mina ei liigu. Esimesel korral õnnestus. Aga ega ma saanud sinna valvesse jääda, lõpuks saeti kastan ikka maha.

See on mininäide mõtlematusest. Ilusoolikas peaks inimestel olema. See ei ole rumalus, inimesed on nagu pimedusega löödud, kui loodus on neile teisejärguline.

Ma ei tea, miks see kõik toimub, tahan selle teemaga süvitsi minna. Tahan, et meie riik oleks ilus ja meie oleksime kõik terved, et meie aju ei känguks meie suures ahnuses.

Tallinnasse ehitatakse Reidi tee ja mere äärest võeti palju puid maha. On see normaalne tehing – puud autotee vastu?

See on kohutav, ma vihkan seda. Need on mu lapsepõlve kõige armsamad puud – need vanad, käänulised ja krobelised puud. Mäletan, kuidas lapsena nende otsas turnisin, see on masendav, et nii läks.

Meenutan, et roheliste esimees Zuzu Izmailova on Tallinna abilinnapea.

Ta vähemalt üritas ja puid võetigi vähem maha, kui tegelikult taheti, sinna tehakse ikkagi kaunis roheala, mänguplatsid. Mingile kompromissile jõuti, tänu Zuzule kui abilinnapeale, muidu oleks see veel hullem olnud. Oleks lihtsalt kole tee olnud.

Aga Rail Baltic?

Kole. Mõttetu. Kes see tänapäeval enam raudteed ehitab, meil hakkavad autod varsti ise sõitma. Mina ei saagi raudtee ideest aru. Kõigepealt pannakse Lelle-Pärnu trass kinni ja siis hakatakse ehitama Rail Balticut. Miks?

Isegi soomlased ütlevad, et nad tulevad selle projektiga kaasa.

Tead, need soomlased on ka hullud inimesed. Nemad on ühed pahalased, kes kasvatavad Eestis oma karusloomi, naaritsaid. Karusnahad ja maksud viiakse kõik Soome.

Rail Balticu juurde korraks tagasi. Eesti peabki jääma tupikteeks?

Ei pea, aga raudtee ei päästa Eestit tupiksusest. Kas keegi arvab, et Rail Balticuga hakkab meie kaubandus õitsema, siis me õitseme ainult selle ehitamise ajal, punt inimesi saab tööd ja on mingi hetke õnnelikud, pärast seda ei muutu midagi.

Teie olete pere tõttu sõitnud aastakümned laevaga Soome vahet. Mida arvate Tallinna-Helsingi tunnelist?

Jah, see oleks suurepärane. See oleks tore. Ei taha nende laevadega sõita, ei ole mõtet seal tunde istuda, kui saaks pole tunniga läbi tunneli.

Loodate, et tunnelis sõidavad autod 200 km/h?

Autod autodeks, pealegi pole need ju loodussõbralikud. Tunnel ei saa kiiresti valmis, see võtab palju aega ning loodan, et siis tulevikus liigume kapslites ja oleme niuhti! teisel pool lahte. Muide, kapslisse saab ka auto panna.

Foto: Priit Mürk/ERR

Kas Eestimaa Rohelised ületavad valimiskünnise, saavad riigikogu valimistel üle viie protsendi häältest?

Peavad saama.

Oletame, et saavadki, pääsevad riigikogusse, aga jäävad opositsiooni ning kui teie jõuate oma erakonna Harju- ja Raplamaa number kahena parlamenti, tiksute samuti opositsiooni pingil. Kas teil seal igav ei hakka?

Kardan küll, jah. Aga kuna olen tegus tegelane, siis arvan, et küll ma seal midagi korraldan.

Aga kui Kesk- või Reformierakond kutsuksid teid koalitsiooni?

Siis ma arvan, et rohelised läheksid pigem Keskiga, mul on selline karvane tunne. Pole ju kõige hullem, sest Keskerakond on näidanud ennast viimasel ajal Jüri Ratasega eesotsas üsna... normaalsena või õigemini paremana, kui eales varem.

Jüri Ratas on teile sümpaatne peaminister?

Jah, on.

Keda võiks veel sellisesse valitsusse võtta, sest Keskerakonna ja roheliste hääled parlamendienamust küll kokku ei anna?

See oleks kohutav valik. Ma ei või kannatada Isamaad, sotse ega Reformi.

EKRE?

Ei, ei, ei-ei-ei. Nii radikaalsed inimesed mulle ei meeldi.

Kes siis oleksid roheliste ja keskpartei partnerid?

Sellele küsimusele jään ma vastuse võlgu.

Võtame otsad kokku. Kui saate riigikogusse, on nelja aasta pärast praegused supermarketid suletud, karusloomafarmid kinni pandud...

... raudteed [Rail Baltic] ei tule...

... põlevkivist elektrit enam ei tehta...

... ja me oleme muutunud roheliseks hipide kommuuniks, elame puhtast õhust ja armastusest, aeleme looduses ja oleme õnnelikud. (Naerab jälle saagimlikult) Seda me ju tahtsimegi, kas pole? Sellest me ju olemegi unistanud, et saaksime olla vabad hinged. (Naerab rõkkavalt)

Mulle küll meeldib, kui hommikul tuleb dušist sooja vett ja elektripliit käima läheb.

Saab ka selleta. Mina olen sündinud majapidamises, kus elekter oli küll majas, aga ahi oli puuküttega ja sooja vett keedeti suures katlas. Ma ei ütleks, et oleksin olnud õnnetu.

Sündisin samasuguses majas, aga praegu oleme harjunud kaasaja mugavustega.

Olgu, räägime nüüd tõsiselt. Ma ei ole radikaal, aga alati tuleks mõistlikult käituda. Mul on tekkinud tunne, et Eestist üritatakse kõik see mahl välja pigistada, et jumala pärast, järgnevatele põlvkondadele midagi ei jääks, tühja neist, peaasi, et meil on hästi, meil on nii palju asju, meie oleme õnnelikud.

Foto: Priit Mürk/ERR

Ma ei usu, et keegi poliitikutest mõtleb – pärast meid tulgu või veeuputus.

Mul on küll selline tunne. Miks meie metsi ja loodust hävitatakse nii vääramatu jõuga? Meil langetatakse puid täiesti mõttetult, topitakse ahju või viiakse välismaale.

Aga näe, Emajõe lähedale taheti ehitada puidurafineerimistehas...

... aga näe, ei läinud läbi. See oli äge. Isegi rohujuure tasandil võivad väikesed inimesed midagi otsustada. Inimestel peakski olema rohkem võimu, et nad saaksid kaasa rääkida: meile see ei meeldi sest, et... Kui on piisavad põhjendused, siis nii on.

Mis te Venemaast arvate?

Ma ei karda Venemaad.

Kas president Putin tuleks Eestisse külla kutsuda?

Aga miks ta ei võiks siia külla tulla? Alati võiks. Mis selles halba on? Ta on nagu on, teda ei muuda. [USA presidenti] Donald Trumpi ka keegi ei muuda, ta võiks ikka meile külla tulla. Ega see tähenda, et pean teda armastama. Sõbralikud suhted, arvan ma, on alati normaalsed ja toredamad kui vaenu ja viha õhutamine, et need on pahad ja nendega me ei räägi, sõdime vastu.

Eestlased on ikka kavalad olnud ja suutnud lõpuks libedalt vingerdada läbi ajaloo.

Soome on siiski libedam olnud?

Tõsi see on. Aga mina võrdlen nendega, kellega meid koos NSV Liidus kinni hoiti.

Kui aga rohelised jäävad riigikogust välja, mida te siis tegema hakkate?

Lähen tööle tagasi.

Leppisite Õhtulehe peatoimetajaga Martin Šmutoviga enne lahkumist kokku, et ta võtab teid loovjuhi kohale tagasi?

Ma isegi ei küsinud. Arvad, et jään töötuks? Ma ei ole selline ettemõtleja. Küll midagi leian.