Uustulnuk Tanel Kiik: mõni partei on ühekordne väga edukas satiir ({{commentsTotal}})

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja
Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Parlamendivalimiste uustulnuk Tanel Kiik (29), peaministri büroo juhataja, on aastaid Jüri Ratase üks lähemaid kolleege. Mõistagi ennustab ta valimisvõitu Keskerakonnale. Aga kes meenutab talle Islandi komöödianäitleja Jón Gnarri asutatud erakonda Parim Partei, mis lubas valijatele kõigi laenude kustutamist ja sedagi, et nad ei täida ühtegi oma lubadust? Ajakirjanik Toomas Sildam sai vastuse.

Millal te magate? Öösel enne kella 1 saadate sõnumeid ja järgmised tulevad juba hommikul kell 7.

Mul on kujunenud rütm, kus üks kõige parem töö tegemise aeg on õhtul kell 23 kuni öösel kell 2. Sest siis ei tule enam ühtegi meili, telefonikõnesid, sõnumeid ja väike laps magab.

Kõik ülejäänud ka magavad.

Enamik inimesi tõesti magab. Siis saabki vastata vastamata jäänud e-kirjadele, WhatsApp'i või Facebooki sõnumitele, vaadata üle järgmise päeva kava ja kella 2 paiku lähen magama. Ärkan tõesti kella 7 kandis. Viis tundi jääb sinna vahele, täiesti piisav.

Kui kaua suudab sellise tempoga vastu pidada?

Kindlasti ei taha ma ülbelt kõlada, aga sarnast tempot olen kasutanud üle 10 aasta. Enne peaministri büroosse tulekut töötasin korraga kahel ametikohal – riigikogu aseesimehe nõunikuna ja ühtlasi olin osanik, juhatuse liige väikeses kinnisvaraettevõttes. Nende kõrval lõpetasin parasjagu ülikooli ettevõtluse ja projektijuhtimise erialal, cum laude. Ega ka siis neid öötunde oluliselt rohkem tulnud.Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Tegelikult saab teid uustulnukaks nimetada mööndusega, sest kandideerisite kohalikel valimistel juba kümme aastat tagasi, kuid kaks nädalat enne valimispäeva astusite Keskerakonnast välja. Miks?

Toona oli olukord poliitmaastikul teistsugune ja Keskerakond oli kardinaalselt erinev tänasest. Oli liigutud selgelt ühe juhi keskseks erakonnaks. Nägemus erakonna sisedemokraatiast ja poliitilistest teemadest, mida ja kuidas peaks tõstatama, oli minul ja erakonna toonasel esimehel [Edgar Savisaarel] võrdlemisi erinev.

Arusaadav, et erakonna esimees ei olnud kuskile minemas. Nii otsustasin mina noore inimesena töötada vahepeal ka erasektoris.

Jäite toona valimisnimekirja, sest see oli juba n-ö lukus ja lahkumisvõimalust ei olnud. Palju hääli saite?

30, kui ma ei eksi, kandideerisin [Tallinna] kesklinnas.

Millist saaki nüüd loodate?

Praegu on eesmärk saada Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkonnas piisavalt hääli, et osutuda valituks parlamenti.

Keskerakonna esimees Jüri Ratas on pidanud keskerakondlaste tugevuseks valimiskampaania ajal võimalikult paljude inimesteni jõudmist. Kuidas teie kampaania välja näeb? Käite ukselt uksele, jagate kalendreid, meepurke, šokolaadi?

Ilmselt ei üllata ma kedagi, kui ütlen, et isiklikuks kampaaniaks jääb mul vähe aega. Minu põhitöö on peaministri büroo juhtimine, kus on piisavalt palju kohtumisi, välisüritusi, ettekandeid, mida on vaja ette valmistada ja toetada. Samal ajal aitan kokku panna Keskerakonna valimisplatvormi, mis on lõpusirgel ja 12. jaanuaril saab loodetavasti vastu võetud.

Pärast seda, loodan, jääb õhtutundidel ja nädalavahetustel ehk natuke aega ka enda kampaaniaks. Tellisin esialgu 5000 [nimelist] pastapliiatsit, millest umbes 300 olen ära jaganud. Eks seda tööd teen edasi, tellin ka muid materjale, suhtlen aktiivselt sotsiaalmeedias, püüan olla pildis üleriigilises online-meedias ja jõuda võimalikult paljude valijateni.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kuidas iseloomustada valimiste-eelset õhustikku 2019?

Väga huvitav. Huvitav just sellepärast, et valimiste võitja küsimus on märgilisem kui mõnigi kord varem. Aastal 2011 või 2015 polnud väga palju vahet, kas Keskerakond saanuks Reformierakonnast ühe mandaadi rohkem või vähem, sest valitsus oleks kokku pandud ikka ilma Keskerakonnata.

Nüüd on meil põhimõtteliselt teistsugune olukord: valimiste võitja, kes saab presidendilt ettepaneku uus valitsus kokku panna, selle tõenäoliselt ka kokku paneb ja praeguste küsitluste järgi on selleks Keskerakond. Kas see õnnestub esimese katsega nagu Eestis pigem on juhtunud või läheb vaja teist ja kolmandat ringi, nagu mõnes naaberriigis [Lätis ja Rootsis] näeme, seda me täna ei tea.

Igatahes on valimiste võitmise küsimus märksa märgilisem kui varem.

Teiseks on väga huvitav jälgida, kui suur edu saadab EKRE-t, kes on korduvalt valimistel esinenud, kuid jäänud alla oma ootustele ja lootustele. Nüüd on nad aga selgelt ületanud seniseid hinnanguid, et see erakond ei saa kunagi üle 10 protsendi toetust, sest nende sõnum on liiga reljeefne ja radikaalne ning Eesti inimesed on selle jaoks liiga tasakaalukad.

Praegu näeme, vähemalt küsitluste pealt, et nende toetus võib küündida kohati Reformierakonnani, 20-protsendi piirimaile. Kas nad suudavad seda valimispäeval realiseerida, seda otsustab Eesti valija. Mina olen kahtlev.

Keskerakonnal on kogemus aastast 2003: parlamendivalimised võideti, aga valitsust ei hakatudki moodustama.

Täpselt nii.

Toonane võit oli väikeste mööndustega, sest sama palju parlamendikohti sai ka Res Publica, 28 kohta mõlemale. Toona oli Reformierakonna ja Rahvaliidu esimene eelistus teha koalitsioon just Res Publica kui uue tulijaga, kelle suhtes oli ühiskonnas suur ootus. Kaks aastat see võimuliit püsis, siis tuli Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon. Nüüdseks on [aastatel 2001-2006 erakonnana tegutsenud] Res Publicast saanud ajalugu.

Parlamendivalimiste võitmine on olnud head õnne toov tegur Keskerakonnale, kes võitis valimised 1999 ja 2003. Mõlemal korral saadi mõne aja pärast ka valitsusse – 2002 Siim Kallase valitsusse ja 2005 Andrus Ansipi valitsusse. Reeglina, kui Keskerakond on jäänud teiseks, 2007 ja 2011, ei ole me valitsusse jõudnud.

2015 valimiste järel suudeti see trend murda, aga siin oli paljude asjaolude kokkulangemine. Ka erakonna uus esimees [Jüri Ratas] ja uus suund olid meie partneritele ja Eesti rahva enamusele palju vastuvõetavamad.

Küsimus oli konkreetses kuupäevas, 5. novembris 2016. Siis valiti Keskerakonna kongressil Jüri Ratas partei esimeheks ja Edgar Savisaarest sai minevik. Kui seda poleks juhtunud, oleks Keskerakond jätkuvalt opositsioonis.

Siis oli just Jüri Ratas kõige suuremat osa erakonnast liitev. Teda toetas enamik Keskerakonna piirkondi ja kongressil 2/3 liikmetest.

Ma ütlesin, et ilma esimehe vahetuseta ja Edgar Savisaare kõrvale jätmiseta ei oleks Keskerakond valitsusse saanud.

Ilma esimehe vahetuseta ei oleks, jah.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kas aasta 2003 võib Keskerakonnale korduda või juhtub pigem nii, et nüüd on Reformierakonnal oht jääda opositsiooni, valimistulemusest sõltumata?

Valimistulemusest sõltub see igal juhul. Valimiste võitjal on suur tõenäosus teha ka valitsus. Sel põhjusel loodangi, et riigikogu valimised võidab Keskerakond ja täna julgen arvata, et järgmine erakond jääb meist maha rohkem kui ühe riigikogu kohaga.

Ja siis teevad uue valitsuse... Kes?

Sõltub valimistulemusest. Erinevate küsitluste järgi saavad parlamendi järgmisesse koosseisu kuus, aga võibolla viis või isegi neli erakonda. Just sellest sõltub, millised on võimalikud kombinatsioonid uue koalitsiooni moodustamiseks. 3. märtsi hilisõhtu või 4. märtsi varahommik on aeg, kus pilt on märksa selgem.

Eestis on olnud üks huvitav trend. Nimelt on riigikogu valimiste vahelisel ajal valitsus alati muutunud. Keskerakonna üks suuri eesmärke võiks olla moodustada kevadel 2019 selline valitsus, mis püsib neli aastat ametis.

Tõsine, et mitte öelda enneolematu ülesanne.

Kindlasti. Aga arvan, et Eesti ühiskond praegu, 100-aastase riigina, võiks olla piisavalt küps, et koalitsioon, mis kokku lepitakse, mis püstitab oma eesmärgid, koostab tegevuskava, suudab selle maksimaalses ulatuses ka nelja aasta jooksul ellu viia.

Mis puutub siia ühiskond, valitsuse püsimine on ju poliitikute otsustada?

Kui ühiskond annab piisava mandaadi kahe, kolme, võibolla isegi nelja erakonnaga valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, siis ühiskond usaldab neid neljaks aastaks seda mandaati kandma.

Poliitikute asi on mitte hakata müstilise värskuse otsingutel või sisemiste pingete ja vastuolude tagajärjel seda valitsust lõhkuma, et saavutada paremat tulemust näiteks järgmistel kohalikel valimistel. Sellised ajad võiksid olla möödas.

Valitsuste vahetumine on muidugi täiesti normaalne ja demokraatlik protsess, aga Eestis pole alates 1992. aastast suutnud ükski valitsus püsida parlamendivalimistest järgmisteni. Seekord võiks proovida ühe korra seda teha.

Ütlesite, et valitsuskoalitsioon võiks koosneda ka neljast erakonnast. Kas see poleks järgmisele peaministrile, olgu ta nimi kes tahes, õudusunenägu?

Sõltub erakondade koostöötahtest. Eestis on nelja erakonnaga valitsusi vähe olnud, Euroopas on neid aga nähtud küll. Kui me näeme olukorda, kus kolme erakonnaga tuleb 52 parlamendikohta [101-st], siis, jah, selline valitsus oleks võimalik teha, aga 52 saadikuga neljaks aastaks on see ikka päris keeruline. Siis ongi küsimus, kas kaasatakse neljas partner, et mandaati tugevdada või proovitakse kolmekesi.

Sellisel juhul peaks valitsus keelustama avaliku arvamuse uuringud, mis mõõdavad erakondade populaarsust.

Sellist otsust ükski valitsus kunagi teha ei saa ega soovigi.

Ma tean. Aga kaks aastat pärast valimisi vaatavad mõned võimuerakonnad, et nende reitingud kukuvad ja hakkavadki tegema liigutusi uue koalitsiooni loomise kasuks.

Reitingute kõikumine on hästi tavaline, millest ei tasu liigselt eufooriasse sattuda ega ka liigselt end häirida lasta. Loomulikult tuleb sellega arvestada, sest see on rahva arvamus ja tihtipeale peab oma tegevust sellest tulenevalt korrigeerima.

Aga mõelda, et lõhun tänase valitsuse, teen uue ja saan rahvalt vastu suurema armastuse, siis tekib küsimus, kas selline teguviis on üldse eetiline. Teiseks tekib küsimus: miks peaks arvama, et rahvas toetab erakonda, kes konjunkturistlikel kaalutlustel lõhub koalitsiooni. Ukse paugutamised võivad lõppeda ka vastupidise tulemusega.

Pigem on mõistlik, nähes arvamusreitingutes oma toetuse langust, korrigeerida enda poliitikat, sõnumeid ning vähem keskenduda valitsuskoalitsiooni sisemisele kriitikale ja valitsuse lõhkumisele.

Seega olnuks teie soovitus sotsiaaldemokraatidele ja tollase IRL-ile mitte lõhkuda sügisel 2016 Reformierakonna valitsust?

Toona polnud koalitsiooni muutumise küsimus reitingutes. See, kui koalitsioonis saab läbi sisemine usaldus, inimestevahelised suhted muutuvad liiga keeruliseks, poliitilised erimeelsused liiga suureks – see on arusaadav põhjus koalitsioonist lahkumiseks, uute partnerite otsimiseks, koalitsiooni vahetamiseks. Aga kui seda teha ainult reitingu muutumise põhjusel, siis omistatakse endale tuulelipu maine.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Meenutades kirjanik Andrus Kivirähki, tuleks muidugi küsida, kas ilma Edgar Savisaareta saab Reformierakonna juhtida tagasi peaministriparteiks?

Neil tuleb kohaneda. Täna on teine olukord. Kui vehid loosungiga, et Keskerakond müüb Eestimaa maha, toob majanduskriisi ja Putini vaate... Kõik see jutt, mis tuli novembris 2016, oli kohutavalt piinlik, see vasakpöörde ja Kremli-meelse erakonna võimule pääsemise jutt, mis ei tulnud rahvusvahelistest meediakanalitest, vaid kohalike poliitikute solvumisest, nende küünilisest ja enesekesksest käitumisest. Sellega kahjustati Eesti mainet.

Rohkem kui kaks aastat on aga näidanud, et nendel juttudel ei olnud mingit alust. Hiljuti kuulasin [endist Reformierakonna peaministrit] Andrus Ansipit "Olukorrast riigis" erisaates, kus ka tema tunnistas, et välis- ja julgeolekupoliitika on olnud kindlal kursil ja siin temal etteheiteid ei ole. Aus hinnang.

Vaadates Reformierakonna võimalikku edu või edutust märtsikuistel riigikogu valimistel, siis need tegurid on mujal kui Edgar Savisaare isikus.

Poolteist kuud tagasi kirjutas Reformierakonna auesimees Siim Kallas: "Tänane Keskerakond on ikka seesama erakond, ainult ilma Savisaare sära ja andeta." Miks ei ole teile tulnud uut sära ja uut annet?

See oli üks kummaline arvamuslugu.

Kuni Edgar Savisaar oli erakonna esimees, jagus Reformierakonnal tema pihta ainult kriitikat. Nüüd aga on hakatud temast rääkima väljenditega sära ja anne, vanameister. See on päris koomiline.

Sel Siim Kallase artiklil oli ju ainult üks eesmärk – kõigutada valitsust lootuses, et saab vahetada peaministri parteid veel enne valimisi. Aga see osutus ekslikuks hinnanguks ja konkreetne arvamuslugu, kogu austuses Siim Kallase vastu, sisaldas ohtralt üliemotsionaalseid, kohati nostalgilisi, ka faktiliselt absurdselt näiteid.

Üks neist oli väide, et varsti on viidud miljard eurot meie raha Lätti. Õlleaktsiisi laekub Eesti riigieelarvesse 60-70 miljonit eurot aastas, kogu alkoholi aktsiisi tulu on 200 ja 250 miljoni vahel. Seletada, et õlleaktsiisi tõstmisega saab miljard eurot Lätti viia, on pehmelt öeldes absurdne. Aga see ei takistanud endist pea- ja rahandusministrit just taolist numbrit oma artiklisse panemast. Paras pudru ja kapsad.

Kuidas on Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus üldse kokku jäänud? Te olete nagu haug, luik ja vähk.

Tore võrdlus. Aga ennekõike on valitsus püsinud seetõttu, et partnerite vahel on olnud usaldus. On teadmine, et kui midagi kokku lepitakse, kas koalitsiooni programmis, valitsuskabineti nõupidamisel või valitsuse tegevusprogrammis, siis sellest peetakse kinni. Ükski osapool ei lähe teise kohta meediasse spinni keerutama, ei lähe kummalisi ja kontekstist väljarebitud lauseid õhku viskama.

Kindlasti on olnud ka isikute vaheline hea kontakt ja mis seal salata, peaministri tugev pühendumus seda koalitsiooni hoida.

Kuidas need kokkulepped peavad? Kui Isamaa esimees vahetus, siis lepiti paljud juba kokkulepitud asjad ümber ja oli üksjagu sisemist pinget.

Loomulikult. Kui erakonna esimees vahetub, on tal õigus teha korrektuure meeskonnas ehk vahetada oma ministreid ning taotleda ka täiendusi valitsuse tegevusprogrammis. Need kokkulepped tehtigi, samade erakondade vahel. Isamaa esimees käitus korrektselt, teatud maksumuudatused jäeti ära ja üht-teist muudeti veel, koalitsiooni tegevusprogramm jäi põhiosas aga paika.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on avalikult öelnud, et talle ei ole valitsus koos Keskerakonna ja sotsidega just kõige mugavam. Kuidas juhtida ebamugavat valitsust?

On tõsiasi, millest ka Keskerakonnas nüüdseks hästi aru saadakse: opositsioonis olla on alati mugavam ja lihtsam. Saad 100 protsenti enda sõnumit rääkida, jagada lubadusi, et meie ei tõstaks ühtegi maksu ja langetaks kõiki aktsiise, tõstaksime kohe pensione ja alampalka, taevamanna lubaks kokku, olles vaba oma arvamustes ja mitte vastutades. Koalitsioonis on automaatselt selle võrra ebamugavam, aga on ka palju plusse – kui soovid, et mõni sinu lausetest, mõtetest ja ettepanekutest ellu viidaks, siis selleks pead kuuluma valitsusse.

Ka Isamaal on põhjust olla rahul, sest nendegi lubadused on meie valitsusprogrammis, millest üle 90 protsendi on õigeaegselt täidetud.

Miks juhitakse valitsust vagunist? Just seda heidab Reformierakond ette peaminister Ratasele.

Valitsust juhitakse Stenbocki majast ja 14 ministri poolt. Tänase peaministri populaarsus ületab Reformierakonna peaministrikandidaati mäekõrguselt, sest Jüri Ratasel ja praegusel valitsusel on tulemused ette näidata, olgu see maksuvaba tulu reform, tervishoid, kohalikud omavalitsused, maaelu, õpetajad, päästjad, pensionisüsteemi muutmine – kõigi nende teemadega on tegeletud.

Olen kindel, et Eesti inimene vaatab märtsis valimistel kahte asja: mida on seni tehtud ja mida erakonnad lubavad teha järgmise nelja aasta jooksul.

Vagunist riigi juhtimise väljend tuli naljakast videost, kuidas mullu novembris, valitsuskriisi nädalal, sõitis Ratas linnalähirongiga ja jagas kaasreisijatele valimisšokolaadi.

Jüri Ratas ei jaganud siis ühtegi šokolaadi. See on [reformierakondlase] Kristen Michali oskuslik spinn...

Oot-oot, video on ju Facebookis üleval.

See konkreetne video, mida Kristen Michal postitas Facebookis, pärineb 2017. aasta sõbrapäevast. Siis jagas peaminister tõepoolest varahommikul rongis kaasreisijatele šokolaadi ja soovis ilusat sõbrapäeva. Siis ei olnud valitsuskriisi, ei olnud  valimisi.

Nüüd pani Kristen Michal selle video Facebooki valitsuskriisi haripunktis, püüdes tahtlikult luua libauudist ja see õnnestus tal, jättes mulje, nagu jagaks peaminister ja erakonna esimees keset raskeid ränderaamistiku arutelusid rongis šokolaadi. Aga see ei vastanud tõele. Mitte ühtegi šokolaadi neil päevil ei jagatud.

Aga rongiga sõideti?

Rongiga sõideti ühel esmaspäeva hommikul varakult Keilasse, esitlemaks seal Keskerakonna Harju- ja Raplamaa kandidaate [riigikogu valimistel]. Sõideti üks ots Tallinnast Keilasse, ilma ühegi šokolaadita.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kas Isamaa ülestõstetud ÜRO ränderaamistiku poleemikast tekkinud valitsuskriisi ajal, kui sotside juht Jevgeni Ossinovski nõudis justiitsministri Urmas Reinsalu tagandamist, külastas ka teid mõte, et nüüd see koalitsioon laguneb?

Päris alguses ei tõstnud seda teemat Isamaa. Kas poliitikutest polnud esimene või üks esimesi Reformierakonna riigikogu fraktsiooni esimees [Jürgen Ligi], kes esines väga vulgaarse Facebooki postitusega, kus rääkis robotseksist ja millest veel, pannes selle ränderaamistiku konteksti? Rääkis surmaohust ja massimmigratsioonist, ehk mõistetest, millel pole ÜRO ränderaamistikuga mingit seost. Isamaa tuli hiljem...

Mis puudutab võimalikku ohtu, et valitsus ei püsi, siis olin alati pigem seda meelt, et püsib. Aga tõesti, oli hetki, kui ma ei välistanud, et kompromissini ei jõuta ja erimeelsus võib lõpuks osutuda liiga suureks.

Surve oli päris suur?

Surve oli mitmelt poolt. EKRE eesmärk oli ÜRO ränderaamistiku vastasusega rõhutada enda positsiooni massimmigratsiooni ja pagulaskvootide vastase erakonnana, kuid Eestis pole tegelikult ühtegi erakonda, kes massimmigratsiooni või kohustuslikke kvoote toetaks. Üle 150 riigi nägi ränderaamistikus võimalust pidurdada illegaalset immigratsiooni, tugevdada rahvusvahelist koostööd ja nägi seda osana suure probleemi lahendusest, aga EKRE nägi seda – vähemalt sõnades – probleemina. Sama teed läks ka pool Reformierakonda.

Isamaa argumendid puudutasid rohkem tavaõiguse küsimust, teksti tulevikus tõlgendamist ning nemad ei püüdnudki avalikkusele väita, et kui liitume ÜRO ränderaamistikuga, tuleb Eestisse kohe seitse miljonit pagulast.

Selliseid absurdsusi lubas endale üks erakond, EKRE, ja selline valehirmutamine on osutunud nende poliitiliseks käekirjaks.

Kuidas valitsus toona kokku jäi?

Valitsus jäi kokku, sest eesmärk oli ühine. Keegi ei tahtnud siia illegaalseid immigrante, kohustuslikus korras pagulaste horde, piiride lõdvendamist. Erinev oli vaade, kas ränderaamistik aitab seda eesmärki täita või ei. Selle eriarvamuse pealt hakata koalitsiooni lõhkuma ja uut kokku panema tundus nii meile kui ka teistele ennatlik ning oli õige, et seda ei tehtud.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Olete Keskerakonna valimisplatvormi töörühma esimees. Kui teil valimistel hästi läheb, kas sellest programmist leiab uue koalitsioonilepingu vundamendi mitmeid kive?

Kindlasti. Nii nagu neid leiab ka meie tulevaste koalitsioonipartnerite valimisplatvormidest.

Miks Keskerakond pöördub paremale ja rikkamate valijate poole? Ajakirjanik Andrus Karnau kujundi järgi saab ninasarvikust orav.

Keskerakond on suhteliselt keskel. Tänaste parlamendierakondade seas oleme vasakult teine või paremalt viies, vasaktsentristlik erakond.

Aga te ju soovite sotsiaalmaksu lage, mis oleks neljakordne keskmine palk, ehk praegu ca 5300 eurot. Sellest võidavadki kõrgepalgalised?

Selle ettepaneku eesmärk on, et võidaks kogu ühiskond. Ehk et kui suudame tuua siia uusi töökohti, näiteks rahvusvahelise suurfirma peakontori või teadus-arendusosakonna, kus ongi väga kõrged palgad ja töötajad maksavad Eestis tulu-, sotsiaal-, käibemaksu, elavad siin, siis saame ühiskonda ja riigieelarvesse tagasi raha, mis annaksime ära sotsiaalmaksu lae kehtestamisega. Need arutelud tuleb ära pidada, meie oleme debatiks valmis.

Ja pensionäride hääled loodate saada 100-eurose pensionitõusu lubadusega?

Loodan, et see ei ole ainult lubadus. Keskerakond on varem valitsuses, kümmekond aastat tagasi, korduvalt tõstnud erakorraliselt pensione, mida ükski erakond ei nimeta nüüd veaks. Ka ükski ajakirjanik ei ütle, et Eesti penisonid on liiga kõrged. Alampalk on praegu 540 eurot, suhtelise vaesuse piir üle 500 euro, keskmine vanaduspension tänavu 481 eurot – see näitab, et tänane vanaduspension ei ole piisav, tagamaks inimestele väärikat ja õiglast toimetulekut.

Kui Keskerakond tuli välja vanaduspensioni erakorralise tõusu lubadusega, siis alguses kuulsime teistelt erakondadelt kommentaariks, et see on halb mõte, mida ei saa toetada. Natuke hiljem lubas ka Reformierakond pensionitõusu. Ja nemad ei jäänud ainsaks. Ilma erakorralise pensionitõusuta on aga kõik lubadused suurest pensionitõusust tegeliku katteta.

Kui palju peaks laenu võtma, et ehitada neljarealisteks maanteed Tallinnast Tartusse, Pärnusse ja Narva?

Tänastes hindades 1,3-1,4 miljardit eurot, et ehitada puuduolevad 330 km neljarealist maanteed, kus iga kilomeeter maksab neli miljonit. Kas seda laenu tuleks võtta ühekorraga? Kindlasti mitte. Eesti riigil puudub ka võimekus, et ehitada ühe aastaga need teed valmis. Siin on maadeostu küsimus, projekteerimine, hanked, tööjõud...

See on pikaajaline projekt, võibolla 10 aastat, mistõttu ka laenusumma tuleks jagada kümnele aastale. Kui räägime ca 100 miljoni euro laenamisest aastas, siis arvestades riigieelarve mahtu, mis järgmisel aastal on 11 miljardit, ei ole see midagi ületamatut. See on üks protsent riigieelarvest.

Kas peaminister Ratas on nüüd sama meelt rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi, Eesti 200 ja Andres Sutiga Reformierakonnast, kes kõik tahavad nn null-riigieelarvet? Ratas ju rääkis riigieelarvele laiapõhjalise revisjoni korraldamisest, et vaadata üle meie kõik tulu- ja kuluallikad, kaaluda läbi kogu riigieelarve.

Sellise ettepaneku Jüri Ratas tõesti tegi. Arutasime seda korduvalt ka erakonna valimisplatvormi töörühmas ning peaministri ja meie ministritega. Praegu on nii: kui toimuvad iga-aastased riigieelarve läbirääkimised, siis üle 95 protsendi eelarvest jääb juba eos nö lukku ning valitsuskabinetis hakatakse arutama põhjalikult ülejäänud viie protsendi kasutamist.

See on see, mis juurde tuleb?

Jah, see, mis juurde tuleb ja mis pole juba ette ära lubatud palkadeks, tegevuskuludeks, toetusteks, pensionitõusuks, lastetoetuste kasvuks jne. Ehk et alati vaieldakse mõnesaja miljoni euro üle olukorras, kus 10 miljardit liigub aastast-aastasse muutmatul ja puutumatul kujul.

Tuleks korra eelarvesse sisse vaadata. Võibolla avastame põhjaliku revisjoni käigus, et Eesti riigieelarve ongi pandud ideaalselt kokku, kõik väljaminekud ongi põhjendatud. Aga võibolla leiame näiteks viis protsenti, mis on ca 550 miljonit eurot, mida oleks võimalik suunata mujale. Sellega saaks ära teha nii erakorralise pensionitõusu, panna lisaraha õpetajate ja päästjate palkadesse, lastetoetuste tõstmisse...

Kindlasti ei arva me, et 11 miljardist võiksime pool ümber tõsta, see pole realistlik. Me räägime mõnest protsendist. Kõige õigem aeg seda nn null-eelarvet teha on selle aasta valimiste järel, kuna järgmiste kohalike valimisteni on aega üle kahe aasta, mis annab rahuliku võimaluse vaadata põhjalikult meie riigi tulevikku. Seda tuleb teha seoses Euroopa Liidu toetuste vähenemisega niikuinii.

Loodan, et sõltumata sellest, kes valimised võidab, riigieelarve korraks ka lahti võetakse ja uuesti kokku pannakse.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kuidas te oma venekeelseid valijaid hoiate?

Keskerakond hoiab venekeelseid valijaid samade lubaduste ja samade teemadega nagu eestikeelseid valijaid. Erakorraline pensionitõus, peretoetused, siseturvalisus, kättesaadav arstiabi, haridus jne.

Põhimõtteline vahe peamiste konkurentidega on, et meie ei kasuta venekeelset kogukonda hirmutamisvahendina, et eestikeelseid valijaid juurde võita. Meie ei sildista kedagi rängalt solvavate väljenditega nagu "viies kolonn" või "Kremli loodud vähkkasvaja" ega vastanda siinset eesti ja vene kogukonda muul viisil.

Mida tundsite, kui Riigikohus lõpetas kohtupidamise Savisaare üle?

Ausalt öeldes, väga palju tundeid see minus ei tekitanud. Kohtu roll ongi hinnata kõiki asjaolusid ja teha siis otsus.

Kui  Savisaar tahtnuks sügisel 2017 kandideerida kohalikel valimistel Keskerakonna nimekirjas, olnuks see võimalik?

Keeruline ette kujutada, kuidas ta saanuks oma tervise ja kohtuprotsessi kõrvalt tõsiselt tegeleda ka valimistega. Ei tundunud mõistlik plaan, kuigi ta osales ühes valimisliidus, mis valimiskünnist ei ületanud, ta ise üksinda küll pääses volikogusse.

Sellest saanuks ju Savisaare suurim kättemaks talt partei võtnud Jüri Ratasele, kes ei saanuks enam väita, et tegu on uue Keskerakonnaga.

Ma ei ületähtsustaks ühte inimest. Kuigi olen nõus, oponentide võimalik ründenurk olnuks oluliselt teravam, et näete, kõik on endine, kõik on vanaviisi.

Kahe kuu eest kirjutasite üllatava postituse Facebookis: "Poliitikas pole kombeks konkurentidele kaasa elada, kuid loodan siiski, et Eesti 200 jõuab ka kevadel parlamenti." Mis poliitiline flirt see nüüd on?

Eesti 200 puhul meeldib mulle päris palju asju. Mulle meeldib, et seal on inimesi, kellest isiklikult lugu pean, näiteks nende esinaine Kristina Kallas ning varasem Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juhataja Kristiina Tõnnisson. Õpin ka ise samas Johan Skytte instituudis, mul on seal veel magistritöö lõpetamata, mille teen sel aastal ära. Ja seal on veel mitmeid inimesi, kelle puhul näen nende selget rolli parlamendis, sest neil on teemad, mida nad on suutnud varasemalt väljendada poliitika väliselt.

Üleüldse kaldun pigem olema seda usku, et parlamendi erakondade vaheldumine – uute tulek ja mõne vana minek – ei ole katastroof, vaid tagab vereringluse. See on normaalne, kui rahvas valib riigikogusse ka uusi erakondi ning mõni senine enam sinna ei pääse. Konkurentide kurikuulsat väljendit laenates – nii ei saa tekkida kartellierakondi, kes jääksidki omaette Toompeale toimetama. On poliitiline muutumine, kus ühed erakonnad tulevad, teised lähevad...

Kes seekord lähevad?

Ma ei tee suurt sensatsioonilist uudist, kui ütlen, et Vabaerakonna tõenäosus saada valitud uude parlamenti on alla viie protsendi.

Samamoodi tervitas Keskerakond neli aastat tagasi EKRE tulemist riigikogusse ja vaat mis lõpuks juhtus.

Mina ei tea, kas tervitas.

Keskerakonna tugi EKRE-le oli nähtav ja tuntav, sellest said aru needki, kes vaid Tallinna Televisiooni vaatasid.

Neli aastat tagasi mina Keskerakonda ei kuulunud ja erakonna esimees oli teine.

EKRE tulek... See ei olnud päris uus erakond, vist oli 2012, kui Rahvaliidust sai äkki EKRE. Kui nende toetus on nüüd 20 protsendi ümber, siis järelikult nad kõnetavad suurt osa ühiskonnast. Aga rahva enamuse jaoks on nad näidanud end mitte kõige sobivama jõuna, viimases uuringus välistab nende toetamise 48 protsenti. Tugev sõnum EKRE juhtkonnale – püüdes oma sihtrühmas enda sõnumit ja toetust maksimeerida on nad minimeerinud enda võimaluse saada järgmise valitsuskoalitsiooni üheks osapooleks.

Mullu oktoobris arvasite EKRE kohta, et mõne erakonna välistamine enne valimisi oleks lühinägelik tee. Kaks kuud hiljem tegite kannapöörde, kui nimetasite vägivaldseks muutunud marurahvuslust suurimaks ohuks Eesti tasakaalukale ja rahumeelsele ühiskonnale. Keskerakonna ja EKRE teed on nüüd lõplikult lahku läinud?

EKRE juhtivad poliitikud on asunud korraldama ja õigustama vägivaldseid meeleavaldusi. Mind häiris kõige enam, kui pärast Indrek Tarandi maha tõmbamist ja löömist EKRE meeleavaldusel astus rahva ette Jaak Madison ja selle asemel, et näiteks öelda, Tarand küll provotseeris, aga siin läksime ka meie liiale, säilitame nüüd rahu ja tasakaalu, selle asemel ütles ta lavalt: "Kui poleks olnud Ivari Padarit, kes teda oma kehaga kaitses, siis oleks ta siit ära läinud mitte valge inimese näoga."

EKRE aseesimees suutis ühte lausesse panna nii rassistliku solvangu kui ka üleskutse – kahju, et Tarand rohkem viga ei saanud.

See ei ole Eesti, mida mina tahan näha ja mida Eesti rahva enamus tahab näha. Numbrid näitavad, et EKRE Eesti rahva enamust ei esinda, kuigi neile meeldib vastupidist väita.

Tanel Kiik, peaministri büroo juhataja Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Sõnaga – kui Keskerakond teeb kevadel 2019 valitsuse, siis EKRE-t seal ei ole?

Kui EKRE jätkab tänasel kursil, seniste väljaütlemistega, mõnitava suhtumisega kõikidesse vähemustesse, naistesse, lasteta peredesse, kultuuriinimestesse, kohtunikesse, siis on tõesti väga raske ette kujutada, kuidas peaks meie esimene, teine või ka kolmas eelistus olema koalitsioon EKRE-ga.

See oli nüüd küllalt leebe ja ümmargune vastus. Te EKRE valimisprogrammi ikka lugesite?

Lugesin. EKRE valimisprogramm meenutab mulle Islandi komöödianäitleja Jón Gnarri poolt 2009. aastal asutatud erakonda Parim Partei, mis lubas valijatele tasuta rätikuid, jääkaru, Disneylandi, kõigi laenude kustutamist ning läbipaistvat korruptsiooni. Ja ka seda, et nad ei täida ühtegi oma lubadust. Parim Partei oli ühekordne ja väga edukas satiir, mis läks erakonnana 2014. aastal laiali.

Miks toetab EKRE-t viiendik valijaid, kaks korda rohkem kui sotsiaaldemokraate või kolm korda rohkem kui Isamaad?

Tegelikkuses ei ole nad seni valimistel üle seitsme-kaheksa protsendi toetust saanud. Kas nad nüüd saavad 20 protsenti, seda ma ei usu. Aga nende toetus on kõrge põhjusel, et nad mängivad hirmudel, näitavad lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele, näiteks pagulasküsimus...

Kas tõesti on võimalik saada 20 protsenti toetust ainult pagulashirmu ja kooseluseadusega?

Ma ei näe neil muid teemasid.

Nad üritasid tulla ka majandusteemadega, aga võimalik eestkõneleja [Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik] otsustas siiski mitte kandideerida. Püüdsid tulla keskkonnateemaga, aga Siiri Sisask loobus samuti. Loobumiste põhjuseks oli, et nõuti justkui verevande andmist – kui tuled meie erakonda, siis need ja need seisukohad on nagu aamen kirikus ja nendest ei tohi kõrvale kalduda.

Kui vaatame väljendeid, "kui on must, näita ust" või "27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element" või väljaütlemisi nende meeleavaldustel, siis mulle tundub küll, et need ongi EKRE põhiteemad. 

Võibolla on nende vundament hoopis paljude suhtumises, et Eestil võib küll hästi minna, aga kõigil siinsetel inimestel ei lähe hästi?

Kahtlemata on majanduslik ebavõrdsus ja ka piirkondlik ebavõrdsus väga suured probleemid. Sellega on aastakümned liiga vähe tegeletud. Püüdes Keskerakonna valitsust mitte liigselt kiita, oleme siiski astunud konkreetseid samme – on see omavalitsuste tulubaasi küsimus, tulumaksuvaba miinimumi reform, millest võidavad rohkem madalapalgalised ning pigem Tallinnast kaugemal elavad inimesed, lisaks veel Ida-Viru ja Kagu-Eesti programmid...

Opositsiooni on jäänud sisuliselt kaks erakonda – Reformierakond seisab kõrgema sissetulekuga inimeste eest ja kui madalamat palka teeniv inimene tunneb, et riik ei ole temaga õiglaselt käitunud, siis võimalik, et tema valibki EKRE. Aga ta saab tüssata, sest EKRE ei ole seni olnud pärisprobleemide lahendaja ega saa see olema ka vähemalt nähtavas tulevikus.

Kui teid valitakse parlamenti, siis kes saab peaministri büroo uueks juhatajaks?

See saab olema tulevase peaministri otsus, on tema nimi Jüri Ratas või keegi teine.

Teie olete valmis riigikogusse minema?

Ma ei kandideeriks parlamenti, kui mul ei oleks soovi sinna valituks saada.

Kas teid võib näha järgmises valitsuses?

Ma ei tea. Ütlen ausalt, täna on piisavalt tööd peaministri büroo juhtimisega, milleks kulub vähemalt 60 tundi nädalas, samuti erakonna valimisplatvormi koostamise, enda valimiskampaaniaga ja muidugi oma pereelu korraldamisega. Seega tõsiselt – riigikogu valimistest kaugemale mõelnud ma ei ole. Pärast valimisi on pilt selgem, et kellel on põhjust arutada valitsuse kokkupanemist ja kellel seda põhjust pole.

 

Tegu on ERR.ee intervjuude sarjaga "Uustulnukad", kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: