Uustulnuk Ruslan Trochynskyi: kui jätame valimata, võime ärgata Põhja-Koreas
Lavalaudadelt astub poliitilise uustulnukana valimisvaibale vabakutseline muusik, ansambli Svjata Vatra juht Ruslan Trochynskyi (42). Kui ta Eesti 200-ga liitus, soovitasid mitmed Facebooki tuttavad: mees, sõida oma Ukrainasse tagasi.
Ruslan, kes te olete?
Ukrainlane. Eesti kodanik. Abikaasa, kolme lapse isa. Muusik.
Kust te eesti keelt oskate?
[Abikaasa] Terje õpetas, kui 14 aastat tagasi tema juurde Eestisse tulin. Tema on eesti filoloog. Lastelt õppisin ja sõpradelt saunas, siis ansambli poistelt. Õpin nagu regilaulu, et kuulen lauset ja kordan järgi.
Miks te Eestis elate?
Armusin Viljandi Folgil, suvel 2003, Eesti naisesse. Aasta pärast istusin Kiievi-Tallinna bussile, tulin 18. oktoobril 2004 Imavere ristmikul maha. Ühes käes oli tromboon ja teises kott, milles suguvõsa kingitus meie pulmadeks – kitsevilla tekk. Terje sõitis mulle autoga vastu ja me läksime koju. Viljandisse. Kolme nädala pärast pidasime pulmad.
Kui kergesti teid Eestis omaks võeti?
Mind võeti Viljandis kohe omaks. Ei olnud probleeme. Tänu Terjele. Siis tänu [Viljandi kultuuriakadeemia endisele juhile] Anzori Barkalajale, tema õpetas mulle palju ja ütles, et mina olen nagu jäämurdja folgi maailmas.
Minu selgroog on tugev, ma tean, et olen teretulnud. Need, kes mind toetasid enne, toetavad mind ka praegu.
Barkalaja läks ka hiljuti poliitikasse, aga astus sealt kiiresti välja.
Aga ta ei olnud erakonnas Eesti 200. (Naerab)
Milline erinevus on Ukraina ja Eesti folgil?
Eestlased laulavad rohkem nii, et alustavad üksinda ja siis tulevad teised korrates järele, ukrainlased võtavad kohe kõik laulu üles, on samuti nostalgilised, aga tempokamad. Nagu Karpaadid, et pead ühe mäe otsast jõudma teise otsa, ei saa väga venitada. Ka Donetski kasakad, kust mina olen pärit, on hoogsad rändurid, kellel on kaks olulist teemat – sõda ja armastus.
Kas ukrainlane Eestis on lihtne olla?
Ma ei ole üheski külas või linnas kuulnud, et ukrainlane ei ole teretulnud. Need, kes tulid enne mind, leidsid oma koha, nendest said head kodanikud ja head inimesed. Kui lahked te olete, kui head töötajad, imestavad eestlased alati.
See laine, mis nüüd ukrainlasi Eestisse tuli, on päris suur. Olen neist mitmetega suhelnud. Kuhu läheb 3. klassi laps kooli, kes ei tea eesti keelest mitte muhvigi? Nad valivad venekeelse kooli. Poole aasta pärast avastavad, et on Nõukogude Liidus. Vene kool elab ikka täiesti teises maailmas. Kui viime läbi ühtse kooli loomise, siis selliseid küsimusi enam ei tule, ei kasvata enam inimesi mineviku vaimus.
Näiteks EKRE hoiatab meid ukraina tööliste eest.
Poolasse läks kaks miljonit ukrainlast, aga Poola on [Ukrainale] naaber ja ukrainlane võib poola keele ära õppida kolme päevaga. Miks meie peame kartma, kui Eestisse tulevad oma valdkonna spetsialistid, kes teevad väga hästi tööd? Muidugi peame tooma tagasi ka oma eestlased Soomest või teistest riikidest, et neil oleks siin tööd ja hea olla.
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Kas teie lapsed räägivad ukraina keelt?
Minu lapsed oskavad kolme keelt – mina räägin nendega vahel ukraina keeles, minu ema vene ja ukraina keeles, meie kodune keel on muidugi eesti keel.
Kui algas sõda Ukrainas ja lapsed küsisid, kes nemad on, vastasin: "Vaata, kui mina tulen Eestisse elama, kas pean siis olema 50 protsenti ukrainlane ja 50 protsenti eestlane? Ei. Tahan olla 100 protsenti ukrainlane ja 100 protsenti eestlane. Mina ei ole siin sündinud, aga sina oled ja sinus on minu verd. Kui õpid ukraina ja eesti keelt, tead mõlema rahva traditsioone, siis oledki 100 protsenti ukrainlane ja 100 protsenti eestlane."
See ongi Eesti 200. (Naerab)
Räägite nagu poliitik.
Mina ei valeta oma südamele, jään endale ausaks. Ma räägin nagu muusik. Kes seda loevad ja mind teavad, saavad aru, et ma ei ütle midagi teistmoodi sellest, mida olen enne rääkinud.
Kas te ei karda poliitikat?
Minult küsivad seda kõik sõbrad ja mõned vaenlased ka. Sest nüüd näen sedagi, kes on vaenlased. Facebooki sõbralistist kustutasin palju inimesi, aga palju tuli ka juurde.
Miks kustutasite?
Mulle ei meeldi vaadata, kui inimesed ei näe probleemi sisu, aga elavad välja oma viha. Kui te minuga arvestasite enne, siis mis on muutunud praegu, pärast minu poliitikasse minekut? Mina olen ikka endine ja räägin ikka endist juttu, ka parlamendis, kui mind sinna valitakse. Kui ma näen, et Eestis peab olema üks, eestikeelne kool, siis ma räägingi sellest.
Siiski, miks kustutasite osa Facebooki sõpru?
Nad hakkasid mind ründama ja solvama. Ei ole mõtet rääkida hundiga sel hetkel, kui tema tahab sind ära süüa.
Kas nad tahtsid teid ära süüa?
Sellel hetkel, jah, kui ma Eesti 200-ga liitusin. Nad kirjutasid, et miks mina üldse võtan sõna, mingu ma tagasi oma Ukrainasse... Mis mõttes? Mina elan siin. Õppisin selgeks [eesti] keele, sain [Eesti] kodakondsuse, ei loobu oma juurtest, aga armastan Eestit. Miks ma ei või võtta sõna, kui hoolin sellest, kus ja kuidas kasvavad minu lapsed?
Miks teil, muusikul, oli vaja minna poliitikasse?
Poliitikasse ei pannud mind minema see, et olen muusik, vaid see, et olen Eesti kodanik. Olen 15 aasta jooksul läbi teinud integratsiooni nullist kuni kodakondsuse saamiseni ja mis olulisem, mind on omaks võetud nii eesti- kui ka muukeelses kogukonnas. Muusikuna avaldasin ikka lavalt oma seisukohti meie elu kohta siin, Ukrainas, kogu maailmas... Aga nüüd on mul jagada reaalne kogemus, mis võiks Eesti elu korraldamisel kasulik olla.
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Oli teil ka mingi konkreetne ajend?
Kurjus, mida ma näen Eestis. Need postitused Facebookis, kus mingid inimesed ütlevad, et ainult nemad on õiged eestlased. Mina selle kurjusega nõus ei ole.
Samuti mõjutas Eesti 200 oma olemasoluga, kus ei ole poliitikuid, vaid oma ala professionaalid.
Aga [IRL-i endine esimees] Margus Tsahkna?
Tema on ainult üks. (Naerab)
Miks te just Eesti 200 juurde sattusite – kas nemad kutsusid või läksite ise?
[Eesti 200 juht] Kristina Kallas helistas, oleme temaga ammu tuttavad, tegelenud koos integratsiooni küsimustega, käisin esinemas Tartu Ülikooli Narva kolledžis, kui Kristina oli seal direktor.
Mida Kristina Kallas ütles, kui helistas?
Et kas ma tahan astuda erakonda. Nende "Pikk plaan" meeldis mulle ja veenis mind. Kristina küsis, kas tahan integratsiooni teema üheks vedajaks saada. Loomulikult tahan. Ma ei taha, et kurjus võidab.
Aga kui helistanud oleks mõne teise erakonna esimees ja pakkunud valimistel kandideerimist?
Minule on oluline, et saan olla poliitikas nii nagu ma olen. Eesti 200 suudab seda pakkuda ja ma usaldan neid. See on otsekui ansambel, et valid, kellega koos tahad muusikat teha. Kuigi muidugi, ka kõik teised [erakonnad] tahavad Eestit paremaks teha.
Rääkisite enne kurjusest, mis teid häiris. Aga mida Eesti 200 ise tegi? Poolitas 7. jaanuaril Tallinna ühe trammipeatuse plakatitega "Siin ainult eestlased" ja "Siin ainult venelased". Väga kuri.
Kas kuri on see, et meie seda tegime või kuri on see, et 28 aastat on Eestis selline olukord?
Väga kuri, et Eesti 200 seda tegi.
Ei, väga kuri oli reaktsioon. Mina sellest aktsioonist ette ei teadnud, aga olen nõus, et küsimuse tõstsime.
See ei olnud Eesti 200-le mugav tee debati sisse minemiseks, aga see oli uks, mida avades avas erakond integratsiooni kitsaskohad kõigile teistele.
Te ei saagi Eesti 200 inimesena midagi muud öelda?
Oota, see ei ole minu kui poliitiku sõna. See on minu kui ukrainlase sõna, kes elab siin Eestis. Mina kui hea kodanik ei tundnud ennast puudutatuna. Mina ennast sealt plakatitelt ära ei tundnud, sest olen integreerunud, aga paljud ei ole. Ja kõigil on võimalus muutuda nii, et see neid ei puudutaks.
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
"Siin ainult eestlased" ja "Siin ainult venelased". Kummale poole teie sellises trammipeatuses astuksite?
Kui ma olen ukrainlasena sündinud, siis ukrainlaseks ma jään. Kui ma olen Eesti kodanik ja siin on minu kodu, siis see ongi minu pool.
Põhiasi, et inimesed märkasid seda ja hakkasid sellest rääkima. See probleem – kaks paralleelmaailma ühes Eestis – on nagu mädapaise, mis tuleb lahti lõigata. Jah, siis on korraks palju vastikut haisu, aga ilma selleta terveks ei saa. Tuleb lahti lõigata ja nüüd – head paranemist.
Aga veelkord, mina ennast nendel plakatitel ei näinud, mina olen integreerunud või kuidas see uus sõna on – lõimunud.
Mis mind üllatas, kui eestlastest tuttavad hakkasid mulle kirjutama, et neid plakateid ei ole vaja, sest Venemaa ei mõista ja võib neid oma propagandas ära kasutada. Eestis ei saa elada Venemaa propaganda eeskirjade järgi.
Mida siis teha, et kaks paralleelmaailma ühes Eestis kokku saaksid?
Ma ei tea, kuidas vanemaid inimesi aidata, aga lastele on see ühine kool, kus nad koos õpiksid.
Et Eesti- ja venekeelsed lapsed õpiksid alates lasteaiast koos ja siis edasi ühes koolis?
Just. See olekski avatud uks.
Mida arvab perekond teie poliitikuteele asumisest?
Lapsed on väga huvitatud. Terje oli alguses vastu, arvas, et ma võin haiget saada. Aga nüüd toetab ta mind maksimaalselt. Tal on nii suur süda, tema tegi minust hea inimese ja on tugi, mis viib mind edasi.
Kas te olite enne halb inimene?
Ma olen muusik ja kõik, mis selle valdkonna juurde kuulus, kuulus mulle ka. See ei olnud halb, selline oli elu. (Naerab)
Kujutage ette, et oletegi riigikogus, teil on ühel õhtul kontsert ja samal õhtul ka oluline hääletus parlamendis. Kuhu lähete, kas jätate pika ninaga publiku või kolleegid?
(Paus) Ma teen selle valiku sellel õhtul.
Eesti 200 parlamendifraktsiooni esinaine või esimees kattub seda lugedes juba ette külma higiga, sest mõtleb: pagan seda teab, kas meil on üks hääl vähem?
Ei. Tuleb [fraktsioonist] nii palju hääli, kui on vaja.
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Mida suudab muusik teha parlamendi liikmena?
Eesti riigikogus on 101 liiget ja kaitseväest ühte loosungit võttes – iga okas loeb. Ma suudan seal olla nagu laval, olla siiras ja süttida, teha seda, mida valijad loodavad, et teeksin. Tahan ühendada, nagu me suudame ansamblis Svjata Vatra, mis on otsekui lõke, see ühendab ja annab valgust neile, kes tahavad koos elada meie ühes riigis.
Olete Eesti 200 esinumber Järva- ja Viljandimaal. Teil on päris krõbedad vastased – Isamaa Helir-Valdor Seeder, Keskerakonna Jaak Aab, Reformierakonna Jürgen Ligi, sotsiaaldemokraatide Helmen Kütt...
Väga väärikas seltskond ja mina tunnen end väärikas seltskonnas alati hästi. See mulle sobib.
Mida ennustate, kuidas teil valimistel läheb?
Ikka loodan ja usun, et mina võidan. (Naerab) Nii nagu Eestisse tulles, kui lootsin ja uskusin, et kõik läheb hästi.
Siis oli tegu muusika ja armastusega, nüüd aga poliitikaga.
Jah, aga ma tahan, et need esimesed kaks kestaksid, et ükski kurjus ei ohustaks neid. Seda ma lähengi kaitsma. Muidugi sõltub kõik minu valijatest, millise saatuse nad mulle toovad. Loodan, et nad valivad mind.
Tahan, et iga inimene Eestis, ka need, kes enne valimistesse ei uskunud, saaksid aru: kui sina ei tule [hääletama], siis pärast ärkad Põhja-Koreas või sinu lapsed küsivad, mida sa tegid, isa või ema, miks sa valima ei läinud... Mida sa siis oma lapsele vastad? Sellepärast tahangi kõigile öelda: minge valima!
Selle üleskutsega võin ma nõustuda, kuid Põhja-Koreas ei ärka 4. märtsi hommikul meist küll mitte keegi.
(Naerab) Siis on hea. Siis on hea, et nii kiiresti see ei toimu.
Vabandust, ühe teie konkurendi unustasin. Kas te Jaak Madisoni teate?
Ei tea. Kes ta on?
Ta on EKRE esinumber Järva- ja Viljandimaal, teie valimisringkonnas.
Oi-oi-oi, siis ei ole ta minu konkurent. (Naerab laginal)
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Kui sageli te oma kodukohta, Donetski oblasti Biletskoje linnakesse juhtute?
Kui Ukrainas algas [2014] sõda, käisime oma ansambliga Kiievis, Harkivis, Dnepropetrovskis, Biletskojes ja vabastatud Slovjanskis, aitäh [president] Toomas Hendrik Ilvesele, kes meid siis toetas. Viisime kohale sõnumi, et eestlased mõtlevad ukrainlastele ja toetavad neid. Saatsime [sinna] laste joonistused, eesti parmupillid ja noodid, inimesed kudusid kindaid... Külastasime viit linna ja ansambli Svjata Vatra ajaloo kõige erilisem kontsert, nagu Woodstocki rock-energiaga, toimuski [äsja separatistidest vabastatud] Slovjanskis.
See oli niisugune energia, et kui praegu räägin, tuleb kananahk kätele. Inimesed ootasid meid viis tundi, sel päeval novembris tuli maha esimene lumi, tankidest rikutud maanteel oli jää, sõitsime suverehvidega 30 km/h, aga rahvas istus ja ootas meid. Laulsime eesti ja ukraina lugusid, regilaule. Nüüd nad kirjutavad, et millal me tagasi läheme. Olime esimene ansambel, kes siis julges Slovjanskisse minna.
Biletskoje kultuurimajas oli terve minu isapoolne perekond ja muusikakooli õpilased, saalitäis inimesi, pärast kontserti korraldati suur vastuvõtt. Linn on väga uhke, et olen sealt pärit... ja nad panid mind linnaraamatusse linna aukodanikuna kirja. (Naerab)
Kas suudaksite ette kujutada, et võiksite kandideerida Ukraina parlamendi liikmeks?
Praegu ma saan kandideerida meie riigikogusse, sest Ukraina kodakondsusest loobusin, kui sain Eesti oma.
Mis Ukrainast saab?
Kui praegu vaadata, et ukrainlased said oma kiriku tagasi, siis see on suur asi. Ehitasid uuesti üles armee, palju uusi tehaseid ja majandus hakkab kasvama. Tuleb veel okupeeritud alad tagasi saada, see on Ukraina maa. Krimm, Donetski ja Luganski piirkonnad. Ja hoida ühtsust ja demokraatiat.
Usute, et Ukraina saab kunagi Krimmi tagasi?
Usun, sellesse usub iga ukrainlane. Mul seisab kodus pudel Krimmi Massandra vabriku väga head portveini ja selle avan ainult siis, kui Krimm tuleb Ukrainale tagasi.
Te ei kahetse, et ei saa osaleda Ukraina presidendi valimistel, sest ei ole enam Ukraina kodanik?
Kõik minu sõbrad teavad, keda ma toetan. Sama presidenti, kes on praegu Ukrainas. Ei usu, et keegi teine saaks temast paremini teha. Loodan, et ukrainlased on valimistel aktiivsed ja teevad õige valiku.
Korruptsiooni pole ta suutnud ohjeldada?
Sellel ajal, kui käib sõda, on seda raske teha. Aga ta on ka seda teinud. Ja tema suur saavutus oli kirik.
Ennustatakse, et Petro Porošenko siiski ei saa uuesti presidendiks.
Loodan, et [komöödiastaar] Volodõmõr Zelinski ja [endine peaminister] Julija Tõmošenko ka ei saa, et neid ei vali ükski ukrainlane, kes Ukrainat armastab.
Ruslan Trochynskyi Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Tegu on ERR.ee intervjuude sarjaga "Uustulnukad", kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.
Toimetaja: Urmet Kook