Uustulnuk Üllar Saaremäe: meil on liiga palju uksekaarte, andke rohkem vabadust sisse- või väljapääsemiseks
Isamaa mees Üllar Saaremäe, Rakvere Teatri kauane peanäitejuht ja nüüdne vabakutseline näitleja, valmistub oma esimesteks riigikogu valimisteks. Kooseluseadust tema ei tühistaks, aga Rail Balticu raudtee jätaks ehitamata, ütleb ta kodulähedases Viitna kõrtsitoas kohvi juues. Küsis ajakirjanik Toomas Sildam.
Miks sulle pannkoogid ei meeldi?
Oh taevas, mis küsimusega sa alustad. Ma isegi ei tea, et ei meeldi. Võibolla lapsepõlves sai neid nii palju vitsutatud.
Ise kinnitasid hiljuti, et sina valimiskampaaniat teha ei taha ja sulle ei meeldi kaubanduskeskuste juures pannkooke küpsetada nagu erakonnad teevad.
Nüüd sain vihjest aru. Minule on alati natuke naeruväärne kogu see valimisnänni jagamine. Kahjuks ei pääse minagi, sest härra Pomerants tõi mulle suure isamaalise kotitäie asju, mida peaksin valijatele andma.
Mis seal on?
Traditsioonilised pastakad minu nimega, šokolaad, miskid kommid ja käepaelad. Kõik kohustuslik kraam.
Hakkad käima ja jagama?
Vaatame, vaatame. Kahjuks ei saa neid [Rakvere] teatri riidehoidu panna, oleks liiga avalik propaganda. Aga on natuke naeruväärne, jah, kui tõsiselt võetavad inimesed kuskil Selveri ukse ees, põlled sõlmes ja [erakonna] lipud pea kohal küpsetavad pannkooke. Loodan, et see läheb minust mööda.
Oled nõutud peig – Põhjarannik teab, et Isamaa kaalus sinu Ida-Virumaale kandideerima toomist, kuid Lääne-Virumaa esinumber Marko Pomerants oli vastu, sest pidas vajalikuks, et aitaksid Isamaal saada seal vähemalt ühe mandaadi. Tunned enda kaalukust?
Korraks oli Ida-Virumaast juttu küll, minu sünnikant ju. Olen küll juba 30 aastat sealt ära, aga see maakond – kuigi pean Virumaad ühtseks – läheb endiselt korda. Eriti praegu, kui minu kooli, [Kohtla-Järve] Järve gümnaasiumi tahetakse ära kaotada ja teha sellest nii eesti- kui ka venekeelne segagümnaasium. Seesama kool, mille trepi ees ma tihti olen lõuga saanud, vennasrahva spaleerist läbi minnes.
Pärast koolipidu?
Jaa, nad otsisid tihtilugu neid hetki, kui õpetajaid näha ei olnud.
Õppisid Kohtla-Järvel kaklema?
Tuli õppida. Kas just päris kaklema, aga vastu lööma küll.
Mida sa eelistasid – lööd vastu või jooksed minema?
Annan esimesena ära. Nad ei tulnud kunagi üks ühele, ikka kambakesi. Ja siis oli valik, kas minna selg sirge esimesena vastu või... Ära joosta? Jah, ega see argus ole, kui oli võimalus. Tihtilugu nad ei andnud võimalust.
Ivo Rull oli näitlejate ja sportlaste kandideerimise kohta väga irooniline, kui kirjutas, et lihtsameelsetelt tuleb nende hääled kätte saada ning maailmavaatega pole selles mängus erilist kokkupuudet.
Kohati ma nõustun. Aastakümnetega on olnud näiteid, et läheb keegi kandideerima teadmata, miks ta seda teeb, toob enda tuntuse pealt mingi koguse hääli ja pärast seda – palun väga. Ongi kõik. Üldse mitte liiga tehes arvan, et omal ajal valis rahvas riigikogusse [teleseriaali Õnne 13] kingsepp Johannese, mitte [reformierakondlase] Kaljo Kiisa.
Teistpidi ei ole ma [Ivo Rulliga] nõus, sest ei arva, et kultuuriinimesed oleksid ajukääbikud ja neil riigikogusse asja ei oleks. Iseasi muidugi, kuidas seal vastu suudetakse pidada. Loominguline inimene on paratamatult emotsionaalsem, tahab tulemust kohe näha, ei ole valmis pikalt ootama, ei ole võibolla valmis ka kompromissideks ja jookseb kinni, läheb ära.
Inimesed on muidugi erinevad, me ei saa kõiki ühe vitsaga lüüa.
Näitleja Andrus Vaarik, sotsiaaldemokraat, ei teinud saladust, et kandideerib valimistel vaid selleks, et toetada oma erakonda. Sina teed samuti?
Jah. Mõtlesin pikalt, et see üks hääl, mille mina saan valijana Isamaale anda, on ainult üks hääl. Aga kui keegi otsustab minu jaoks väga sümpaatset seltskonda toetada, sest mina seal nimekirjas kandideerin, siis olen valimisi juba plussi poole kallutanud.
Andrus [Vaarik] ütles intervjuus [ERR-ile] veel tarku ja täpseid asju, millega nõustun, hoolimata meie erakondade erinevatest nimedest. Väga palju on kurjust hakanud tekkima ja iga mõtleva, südametunnistusega kodaniku kohus on püüda seda ära kallutada.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Kus sa kurjust näed?
Me ei saa ju salata, et teatud tegelased tegelevad jõuliselt ühiskonna lõhestamisega.
Kes?
Seesama sotside ja EKRE kaklus.
Aga kui see ongi maailmavaateline vastasseis?
Arvata võib, et ongi. Aga maailmavaadet saab ka edastada mitte niivõrd madalatele kaartidele mängides, nagu tehakse.
Kuidas see siis peaks olema? Viisakalt, valgetes kinnistas: "Lubage palun, härra, teiega mitte nõustuda..."
Oo, see kõlaks ju väga ilusti. Aga oleme näinud ka britilikku käitumist, kui alamkojas antakse vastastikku täie rauaga või kuskil lõunapoolsetes riikides minnakse suisa parlamendi saalis üksteisele kätega kallale. Järelikult on inimesed emotsionaalsed ja oma tõe eest väljas.
Aga millise kuvandi see jätab, mida mina kui lihtne kodanik pean sellest kõigest arvama? Näen ennast õigustavate ja kriiskavate poliitikute rääkivaid päid.
Mis juhtub, kui sind valitaksegi riigikokku? Mida siis teed?
Kui see on valija tahe, siis ma loomulikult lähen. Aga see ei ole minu esimene eesmärk.
Kui matemaatiliselt mõtleme – Lääne-Viru piirkond on äärmiselt keeruline, mängu läheb viis mandaati, millest kolm on juba jagatud, sest need võtavad Reform, Kesk ja EKRE. Jäävad kaks mandaati, mille peale madin käima hakkab. Eeldan, et Marko Pomerants on inimene, kes riigikokku läheb.
Kes on Lääne-Virumaal Isamaa põhikonkurent?
Arvan, et kuna konservatiivsed rahvuslased on nii EKRE kui ka Isamaa, siis põhikonkurent on ikkagi EKRE.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Aga uued tulijad, usud sa nendesse?
Raske ette öelda... Elurikkuse erakond on mulle sümpaatse ja lähedase maailmavaatega, Artur Talvik helistas mitmeid-mitmeid kordi, arvatavasti selleks, et mind sinna kutsuda, aga me ei saanudki kokku. Mis tulemuse nad teevad? Talvik on ennast ise natuke maha mänginud Vabaerakonnast ära tulekuga, bändi vahetamine ei ole õige. Mina olen olnud Isamaa valija alates hetkest, kui käed kandma hakkasid. Loomulikult annan aru, et aegade jooksul on erakond muutunud, aga see selleks.
Kui Eesti 200-st rääkida, siis nende väga pilkutõmmanud reklaamikampaania jätab veidi teistsuguse mulje, kui alguses arvasin.
Kohtla-Järve poisina peaksid möönma, et nii ongi, nagu Eesti 200 plakatitel Tallinna Hobujaama trammipeatuses välja paistis – eestlased on siin ja venelased seal.
Ega ma öelnudki, et midagi oli laest võetud. Aga käik oli julge. Ju nad ei saanud ise ka aru, et võib sellist mõju avaldada. Nad vist lootsid, et pildile tulek läheb lihtsamalt. Päris lõbus.
Kas Isamaa ostis su ära?
Ei ole seda kaupa minuga tehtud, et midagi oleks lubatud.
2017. aasta lõpus tegi just Isamaa riigikogus nn katuserahade ehk piirkondlike investeeringute jagamisel ettepaneku eraldada 4000 eurot sinu MTÜ-le Punk Laulupidu Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks.
Suurepärane. See sai ka toimuma ja kogu raha kulus ürituse korraldamiseks, oli vaid pisku kõigist kuludest. Olen väga tänulik, et nad toetasid. Kojamees küsis, mis plaanid mul pungiga on ja ütlesin, et tahaksin punklaulupeo 10. sünnipäeva puhul teha väikese kontserdi, mis toimuski esimese üldluulepeo afterparty'na sealsamas [Rakvere] linnuses.
Mind ei ole võimalik ära osta. Esiteks ei ole ma ärimees. Kõlab võibolla suureliselt, aga ma liitusin [Isamaaga] tõesti aatelisusest. Arvan, et see sõna on veel tänapäeval käibel. Ja kui ei ole, tuleks uuesti ausse tõsta.
Intervjuus Rein Sikule selgitasid, et punk on üks väljapoole elamise viise, mille nimi on "Kas keegi, kurat, kuulab ka mind?" ning lisasid: "Kõige aluseks on sõnum." Mis on sinu sõnum?
Kui öelda ühe lausega? Hoiame Eestit ja eestimaalasi.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Oled muretsenud, et enne valimisi ja tegelikult üleüldse on "üks seltskond, kes otsustab, mis on õige, mis mitte, ja teine seltskond, kes püüab väita vastupidist". See ongi ju normaalne demokraatia?
Aga demokraatia on ka see, kui võetakse kuulda, mida on öelda neil, kes otsustajad paika valisid. Kui on saadud mandaat juhtida ja otsustada, siis millalgi unustatakse, kust see tuli. Ei ole pärimuslikult tulnud ja keegi meist ei ole sinivereline ega jätka kuningate liini. Aga kui mandaat on käes, siis unustatakse, kes selle sulle andis ja hakatakse tegutsema suunas, mis tundub endale kasulik, mitte niivõrd üldiselt vajalik. Nii palju olen ma kõrvalt näinud.
Aga tunned sa usaldust riigikogu vastu?
Muidugi tunnen. Ja kohtusüsteemi vastu ka. Aga igas organismis on vaja verevahetust, inimese organism vahetab seitsme aastaga välja kõik rakud, olen ma kuulnud. Samamoodi on ettevõttes – tegelegu ta siis äri või kultuuriga – mingil hetkel jooksed juhina paratamatult kinni, hakkad ennast kordama ja võibolla alateadlikult ei tahagi oma pinki ära anda.
Kui räägime riigikogust ja poliitikutest, siis pole see teistmoodi. Demokraatia osa on seegi, et ühel hetkel astub senine otsustaja kõrvale ja annab õiguse teha teistele.
Nagu sina tegid Rakvere Teatris?
Ma olin seal 21 aastat. Takkajärgi mõtlen, et see oli ikka pöörane. Eks ma ise jäin ka lõpuks natuke ühte ringi kinni ja ei saanud enam rattast välja, kuni hakkasin vaimselt ja füüsiliselt kõigest väsima. Siis tuli pidurit tõmmata.
Paljud on küsinud, et miks ma nii tegin, olin ju tipus ja teatris olid asjad korras. Aga kui sa kogu aeg välja tulistad, siis saabub hetk, kui ilma laadimata see püss enam ei tulista.
Kohe näha, et oled kaitseliitlane. Lugesin meediast, et Isamaas pidavat olema sadu kriminaalselt karistatud inimesi. Ei tunne kõhedust, et mis seltskonda oled sattunud?
See on mulle ka uudis. Ja siin ei ole õigustust, et vaadake, teistel on ka.
Kas karistatud isikutel on kohta erakondades ja kuidas suhtuda nende kandideerimisse parlamenti?
Siin peaks vaatama iga juhtumist eraldi. Sarimõrvar loomulikult ei saaks, aga kunagi kiiruseületamisega mitmeid kordi vahele jäänud ja selle eest ka kinni pandud inimene võiks küll minu meelest riiki juhtida.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Milline on ebaintelligentne rahvuslus?
Ma eeldan, et sa püüad tõugata mind lahti seletama pressiteadet Isamaa nimekirjas kandideerimisest, kui ütlesin, et mulle meeldib intelligentne rahvuslus ja olen alati seda pooldanud.
Jah, seepärast küsingi – milline on ebaintelligentne rahvuslus?
Kui ei nähta mitte midagi peale iseenda või oma rahvuse. Võime seda nimetada marurahvusluseks või isegi... veidi natsionaalsotsialistlikuks maailmavaateks, kui teise nahavärviga inimesed on meile vastuvõetamatud ja kui eelkõige maksab rusikas, mitte sõna.
Ja nüüd kirjelda, palun, milline on sulle sümpaatne intelligentne rahvuslus.
Ma kehastan seda siin, sinu vastas istudes. (Naerab)
Aga Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütleb, et rahvuslus on rahvuslus, ei avatud ega suletud, ei ole mingeid epiteete sõna "rahvuslus" ees.
Jah, aga tuletan talle meelde, et maikuus kasutas ta [Isamaa] suurkogul täpselt sama väljendit, mida mina – intelligentne rahvuslus. See kõlas väga hästi, millele alla kirjutan. Ju ta siis unustas ära, et on nii öelnud.
Isamaa on vist üks väheseid, kes ei ole välistanud EKRE-ga ühte valitsusse minemist...
Maailmavaated on ju suhteliselt sarnased, meetodid enda kuuldavaks tegemisel on erinevad. EKRE ajab mitmel juhul asju, millele peaks tõsiselt mõtlema. Kuigi, kas me ikka tahaksime elada selles riigis, sellises Eestis, kus sõnasõnalt juhtuks nii nagu nemad pakuvad? Kas me ikka tahame? Siin peaksid nad päris mitmeid kompromisse tegema, aga arvan, et sõites nii uhkel populaarsuse lainel, nad isegi ei mõtle sellele.
Kujutad sa Isamaad ja EKRE-t ühes valitsuses?
Peaksin olema enne seestpoolt näinud, mismoodi riigiaparaat üldse töötab. Võin ju ette kujutada, kuidas koalitsioonilepingud tekitatakse.
Ainult suurte kompromissidega.
Just. Aga kui palju neid kompromisse tegema peaks?
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Milline oleks sinule kõige sümpaatsem koalitsioon, kuhu ka Isamaa kuuluks?
Ega mul ole praegusele koalitsioonile otseselt midagi ette heita. Välja arvatud muidugi kogu maksupoliitika, mille peale rahvas on hakanud keskmist sõrme näitama. Siinsamas seisis bensiinijaamas auto, millel ühel pool Eesti ja teisel pool Läti lipp, keskel kiri "Maksud sõidavad". Aga kui mõtlen oma kunagise hea kolleegi Indrek Saare tööd, siis vähemasti kultuurimaastikul on küll asjad kenasti toiminud.
Huvitav oleks ka selline kombinatsioon – Isamaa, Reform ja sotsid. Ma ei tea, kas see on võimalik.
Kõik oleneb valimistulemusest.
Jah, kõik oleneb sinust, lugupeetud valija.
Maksud sõidavad Lätti – kas sinul pole tekkinud kordagi kiusatust küsida sellelt autojuhilt, et kui ta Lätist tagasi tulles Häädemeeste kandis õnnetusse satub, kas ta helistab Eesti või Läti politseisse ja tahab, et ta viidaks Eesti või Läti haiglasse?
Õigustatud küsimus, et kellele helistad, kui maksud sinna viid. Aga ei ole ma sedasi küsinud. Kuid ma saan aru neist inimestest, ei ole ka ise patust puhas. Käisin lastega Jurmalas ja tagasi sõites külastasin ühte neist piiripoodidest. Loomulikult ei ostnud ma pagasnikut täis ega autorattaid vastu maad, aga lihtsalt vaatasin, mis seal siis on. Hästi huvitav – kui nägin tuttavaid, lõid nad kõik pilgud maha ja tegid täpselt sellise näo: ma olen kogemata siin. Tegemist oli tuntud inimestega, kellel ei peaks rahamuret olema.
Kui ütlen, et saan neist aru, siis see on nagu vastureaktsioon, see on punk, et hakkan vastu, ei kavatse nii meeletus koguses aktsiisi kinni plekkida, kui saan odavama hinna eest õllekasti piiri tagant.
Aga vastupidiselt sellele, mida sotsid on rääkinud, et see kõik on rahva tervise huvides, siis minu tuttavad, kes sealt [Lätist] liitrite viisi alkoholi toovad, selle Eestis ka liitrite viisi ära joovad. Kui on ikka kast odavat džinni nurgas, vabad päevad terendavad ees, ongi põhi püsti. Milline rahva tervise hoidmine see siis on?
Oli vist nii, et sina kasvasid suureks Juhan Viidingut lugedes?
Tema on nagu minu teine isa, vaimses mõttes. Juhan Viidingu looming, tema luule oli see, mis avas mulle täiesti teised uksed, näitas, et ka selline maailm on olemas. Ta lahkus kahjuks liiga vara, usun, et tänaseks oleksime päris mitmeid asju koos teinud.
Siis pole mõtet sinult küsida, kes on kirjutanud rea "Mind vabadus on huvitanud väga."
"Sind huvitanud on kultuuri kulg. / Mind vabadus on huvitanud väga."
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Juhan Viiding. Mind vabadus on huvitanud väga... Kas sa veenad Isamaa ümber ja paned nad kooseluseadust toetama?
See ei ole minu põhipunkt, millega peaksin nelja lapse isana lehvitama. Aga, kui katoliiklik Iirimaa on sellega hakkama saanud, siis mida meie, paganad, enam põtkime. Kõigil inimestel on õigus elada nii nagu nad õigeks peavad või nagu nende süda kutsub, miks peaks seda säädustega keelama ja piirama.
Toetan, et kõigil inimestel oleks õigus õnnele ja seaduslikult reguleeritud vara jagamisele.
Kooseluseadust sina tühistama ei kipuks?
Ei.
Eili Neuhaus lavastas Rakveres "Lendas üle käopesa", sina mängid peaosalist McMurphy't. Ja oled selle kohta öelnud, et see on lugu vabadusest ja vabaduse puudumisest: " ...küsimus võib olla vabaduses inimese sees – kes võtab õiguse otsustada normaalsuse üle." Selgita, palun.
Kui räägime selle näitemängu kontekstis, siis on väga lihtne selgitada. Indiviid contra süsteem, teisiti käituja tembeldatakse hulluks ja lisaks sellele võetakse talt õigus vabadusele või elule, ta elimineeritakse.
Kui me seda laiendame, siis liiga palju on meid piiravaid säädusi ja norme, neid mõeldakse aina rohkem juurde. Mulle tundub, et riigiaparaat ei usalda inimest või arvab, et tegemist on karjaga, kellele tulebki aedikud ümber ehitada.
Too mõni näide.
Kui tuli "kümnest kümneni" seadus, siis see puudutas mind. Miks riik arvab, et panen igal vabal hetkel tina? Et mulle on vaja keelde ja käske peale panna?
Milline on sinu suhtumine Euroopa Liitu – positiivne, negatiivne, ettevaatlik?
Loomulikult positiivne suhtumine. Olen väga õnnelik, et me selles süsteemis oleme. Aga truude talupoegadena võtame kõik kohustused ja reeglid endale kohe peale, arutamata ja kaalumata, tihtilugu on selle pärast piinlik olnud.
Kas sina kardad pagulasi või võõrtöölisi?
Sõltub. Kui hakkavad toimuma vägivallalained nagu Rootsis või Saksamaal, siis, arvan, ma hakkan vastu ja lähen oma riigi seadustega pahuksisse.
Kui inimesed tulevad siia meie maad ja kultuuri austades, mitte pomme paugutama... Nii vähe või palju kui olen nendega kokku puutunud, ei ole otseses mõttes vaja hirmu tunda. Kui tuleb massiliselt, kes meist seda soovib.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Ettevõtjad ütlevad, et Eestis on töökäsi puudu ja julgustavad valitsust võõrtöölisi sisse lubama.
Aga tulgu meie kalevipojad koju tagasi, siis on jälle kõik korras. Loomulikult ei saa me võrrelda Soome ja Eesti elatustaset, aga tegelikult peaks oma kodumaal tööd tegema.
Mida arvad raudteest Rail Baltic?
Olen üks nendest, kes on selle raudtee vastu allkirja andnud. Kuna olen selle teemaga mingil perioodil tõsiselt tegelenud, siis on päris öövastav, mida see endaga kaasa toob, pean silmas lihashaava keset Eesti kaarti.
Siim Kallas ütleb, et neljarealine aedadega Tallinna-Tartu maantee on laiem kui Rail Baltic.
Sellepärast Siim Kallas ongi Reformierakonnas. (Naerab)
Helir-Valdor Seeder ütles oktoobri alguses, et Isamaa tahab pensioni teise samba muuta esmalt vabatahtlikuks ja seejärel selle kaotada. Oled sama meelt?
Jah, olen küll. Vähemasti selles mõttes, et kui inimene on veel teguvõimas ja vormis, on tal rahaga palju rohkem teha kui siis, mil ta enam mitte midagi teha ei suuda.
Siis tal ei olegi raha.
Tuleb targalt elada, ma arvan.
Kõigil seda tarkust ei ole.
Siin on sama teema – vabadust peab inimesele rohkem andma, riik ei pea kõike tema eest otsustama, riik ei pea täiskasvanud inimest kasvatama. Inimesed, keda on vaja kasvatada või karistada – selleks on teised asutused. Just sellest vabadusest ma räägin.
Miks sa lavastasid Vene Teatris Andrus Kivirähu "Eesti matuse"?
Vene Teatri uus kunstiline juht Filipp Loss helistas ja küsis, kas tahaksin tulla tegema midagi Eesti klassikast. Andrus Kivirähk on Eesti klassik, soovib ta seda või mitte.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Kas venekeelne publik saab Kivirähu kui eestlase eneseirooniast aru?
Nägin kahte läbimängu, kontroll- ja esietendust. Pärast esimest mõtlesin, et vist ei saa, nad oleksid vaadanud justkui Tšehhovi tundmatut näidendit, mille mina olen kuskilt välja kaevanud. Kaasaelamisega, hinge kinni hoides ja kohati isegi pisarates, aga mitte luksuvalt ja aplodeerivalt naerdes. Kuid esietenduse publik jagas ikka väga matsu. Lõpuks tõusti püsti ja aplodeeriti, nii nagu eesti teatris.
Hiljem mulle seletati, et kontrolletendust käivad vaatamas oma inimesed, kolleegid, kes ei vaatagi niivõrd seda lugu, vaid kuidas kolleeg mängib. Esietendusele tuli aga teatripublik ja nende ovatsioonid kõlavad mul siiani kõrvus. Loodan sellele loole pikka iga seal teatris.
See on eesti teatrist erinev. Seal oleks aeg kohati nagu seisma jäänud, mis iseenesest on tore. Et ei ole kaardisüsteemi, vähemasti lava taga. Mõnes eesti teatris, kui unustad kaardi kostüümi taskusse panemata, võid sa lavale mitte jõuda, kui oled enne sattunud kohvikusse, sest uksekaart jäi maha.
Siit võiks laiendada seda kogu Eesti poliitikale – liiga palju on uksekaarte, andke rohkem vabadust sisse- või väljapääsemiseks. Liiga palju pannakse meid koodikaartidega liikuma. Kui ühte ruumi oled saanud, siis järgmisesse minemiseks on sul vaja juba uut kaarti.
Kuidas Vene Teatris kohanesid?
Vene Teatris, ja üldse mitte solvates, tundus mulle, nagu oleksin sattunud 1983. aasta noorsooteatrisse (praegune Linnateater, toim). Inimestel oli aega, inimesed olid majas, nad ei kihutanud ühelt seriaali võttelt teisele või reklaami lugema. Küll aga oli detsembrikuu ja paljud näitlejad käisid jõuluvana habemed kotist väljas, see oli nende leib.
Seal jäädakse pärast etendusi istuma, arutatakse proovi või etenduse üle. Tuntakse siirast huvi, kuidas läheb väljaspool teatrimaailma, erinevalt nii mõnestki suurest teatrist, kus Eestis töötanud olen, et kui kell kukub, siis üldiselt on maja tühi ja uksed lukus. Ja peaasi, et sa uksekaarti garderoobi ei unustaks.
Kuidas leida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust ja pakkuda hukkamõistu asemel armastust, nagu soovitab Rakvere Teatris "Lendas üle käopesa" lavastanud Eili Neuhaus?
Väga ilus soovitus, ja väga naiselik. Ega siin mingit muud kunsti ole, kui et pead selle enda sees üles leidma. Siis nii ongi. Kui peaksin hakkama retsepte andma, võiksin rajada ühe teise Lilleoru (jätkusuutliku eluviisi keskus, toim), kuhu jüngrid saaksid guru juurde tulla. (Naerab)
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
On küll ebaõiglane, aga paljud teavad sind kas Seenelkäigu filmi rumala maamehena või "Viimase võmmi" telesarja peategelase Mikk Kotkasena. Tema oli 20 aastat koomas, ärkas aastal 2014 ja läks tagasi oma vanale töökohale – politseisse uurijaks. Kuidas sinu jaoks on Eesti viimase veerand sajandiga muutunud?
Väga uhkelt on muutunud. Kui kerime pilti tagasi, meie sinuga suudame seda teha, 1988. aastasse, kui see kõik minu jaoks algas, olin keskkooli lõpetanud ja sini-must-valged lehvisid. Mis seisud siis olid, vahepealsed ärakukkumised, talongiaeg, kauboikapitalism 1990-ndatel, edasi juba põhjamaastumine, kuhu meid üritatakse kangesti lükata. Nüüd on täiesti uus ajastu, kihistumine on küll päris suur, ilmselt kahjuks aina suureneb, aga üldiselt käib elu nagu filmis. Nagu Läänes.
Juba on uus põlvkond peale tulnud, kes ei teagi eelnevast ajast. Minugi poeg sündis vabas Eestis, viimaseid päevi maksis vene rubla, mille eest ostsin tema sünni puhul taksoviina, aga pärast seda tuli kohe kroon.
Poeg on elanud ainult vabas Eestis, mille piirid on kogu aeg lahti olnud. See on üks päris tõsine teema. Olen päris palju selle noore põlvkonnaga vaielnud ja osa neist on mõistmatuna mulle otsa vaadanud: mis sa räägid, kui ütled, et on olnud ka teistsugused ajad ja vabadus ei ole niisama, seda tuleb hoida, jääge ikka siia, ärge minge piiri taha. Nad ei saa aru.
Lumehelbekesed on pandud nende põlvkonnale nimeks ja seda olen ka teatris töötades näinud. Kui näituseks minust vanemad mehed, Volli Käro või Toomas Suuman on olnud teatris aegade algusest ja truult vankrit vedanud, siis noored, kes tulnud lavakoolist, vaadanud suurte silmadega, olnud paar aastat ja lihtsalt ära läinud, sest ei kujuta ette, et oma elu sellise asja peale raiskaksid. See oli minule mõistetamatu.
Aga praegu, kui olen ise teatrist eemal ja ringi vaadanud – ei ole mul neile midagi ette heita. See on nende elu, nende vabadus. Me ise oleme neile need õigused andnud, me ise oleme tahtnud, et neil oleks parem kui meil.
Tuleb meelde president Ilvese soov, et annaksime Eesti oma lastele üle sellisena, nagu okupatsiooni poleks olnudki. On see võimalik?
Ideaalis on. Aga siis peaks veel mõni põlvkond vahet olema. Kuni me ise [okupatsiooni] veel mäletame, siis seda taaka ma enda küljest maha ei saa.
Nüüd ütles üle-eelmine president Arnold Rüütel, et Eesti võiks "pretendeerida sellele kohale, kus säilitatakse sügavkülmutatud inimesi enne nende taasäratamist".
Oo-oh!
Milline Eesti vaataks meile vastu poole sajandi pärast, kui ärganuna tähistaksid koos kaksikutest tütardega nende 50. sünnipäeva?
Tahaksin ikka, et enne kui mind ära külmutatakse, oleks aeg nendega koos nende lapsepõlve veeta. Siis pandagu külma, jah, et saaksin ka näha, mida see põlvkond siis teinud on. Ma loodan ja usun, et Eesti Vabariik on alles ning ei ole midagi juhtunud, mille pärast peaks juba 50 aastat varem hinge kinni hoidma. Arvan, et see oleks ilus, õitsev, armastav riik.
Toomas Sildami intervjuu Üllar Saaremäega Autor: Priit Mürk/ERR
Toimetaja: Urmet Kook