Meego Remmel: inimestele tuleb tagada väärikas elu, mitte surm ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Meego Remmel.
Meego Remmel. Autor/allikas: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

Praegu ravimatuks tunnistatavatele patsientidele tuleb kiiremas korras tagada inimväärikust austav elu – mitte surm – ning meditsiiniliselt ja hoolekandeliselt pädev teenus, selle asemel et nad iseenda, omaste ja vikatimehe hooleks jätta, kirjutab Meego Remmel.

Inimväärikust tuleb ühtviisi austada kõigi inimeste suhtes, sõltumata kellegi kõrvalistest tunnustest inimene olemise seisukohalt.

Eesti õigusruumis kehtiva ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni (artikli 25) järgi on igaühel õigus piisavale elukvaliteedile "tema ja ta perekonna tervise ja heaolu toidu, riietuse, eluaseme, arstiabi ja elementaarsete sotsiaalteenuste osas", samuti "kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse või muul elatusvahenditest ilmajäämise puhul, mis ei olene temast endast."

Nii ei tohi kedagi kohelda "teise sordi" inimesena, kalkuleerides tervisenäitajaid või elumust. Haige ja surija inimväärikuse austamine peab väljenduma tema elu(kvaliteedi), mitte surma(saatmise) eest hoolitsemises.

Möödunud sajandil rahvusvaheliselt inimsusevastasteks kuulutatud sõja- ja meditsiinikuritegude globaalpoliitiliseks järelduseks kujunes, et "igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele", nagu ütleb inimõiguste deklaratsioon (artiklis 3). UNESCO poolt 2005. aastal heakskiidetud üleilmne bioeetika ja inimõiguste deklaratsioon aga kinnitab (artiklis 11), et "ühtki üksikisikut ega inimrühma ei tohi mingil põhjusel diskrimineerida ega häbimärgistada, rikkudes inimväärikust, inimõigusi ja põhivabadusi".

Ravimatuks tunnistatud patsiendi vabasurma mineku paratamatuseks tunnistamine pole tema inimväärikuse, inimõiguste ja põhivabaduste ülendamine, vaid alandamine.

Kusjuures ka inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel, mis kehtib kogu Euroopas, käsib "austada inimest nii üksikisikuna kui ka inimsoo esindajana ning tunnustades inimväärikuse tagamise tähtsust, olles teadlikud, et bioloogia ja arstiteaduse väär rakendamine võib viia inimväärikust ohustava tegevuseni" (riigikogus ratifitseeritud inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni preambul).

Nii ei toeta meditsiinifilosoofiliselt järjekindel seadusandlus ka suitsiidide assisteerimist ega patsientide eutaniseerimist meedikute poolt. Tervishoiutöötaja ei saa seista ühtaegu õiguse eest elule ja surmale.

Haigestunute alavääristamine või surijate elule käegalöömine pole eetiline ega inimväärikust austav, isegi kui mõne riigi õigusruumis oleks see JOKK. Omaaegsetes Nürnbergi protsessides sellest lähtutigi, et kuigi natsiseaduste ja -korralduste kohaselt võis Saksamaal tuhandeid inimesi surma saata, tehti seda lõpuks inimsusevastaselt. Nii sõnastati üleilmne inimväärikuse argument, millest hiljem tuletati juba universaalne inimõiguste kontseptsioon.

21. sajandil on viimane aeg kinnitada selle järgi elamist ja töötamist ka Eesti riigis ning riiklikult korraldatud meditsiini- ja hoolekandesüsteemis.

Kuidas siis surmale silma vaadata?

Olen läbi elu inimestele abi osutades tänulik, et omandasin esmahariduse defektoloogias. Selle nõukaaegse võõrsõnaga, mis tänapäeval võõristamagi paneb, püüti kutsuda interdistsiplinaarset inimteadust, mis uurib, püüab aidata ja arendada puuetega inimesi.

Oma õpingutes ning haigla- ja rehabilitatsioonitöös spetsialiseerusin ma kurdistunute abistamisele. Raske trauma või haiguse tõttu täielikult või osaliselt kuulmise kaotanud meeste ja naistega tegeldes oli mu ülesandeks neid – psüühiliselt ja füüsiliselt, aga ka sotsiaalselt, professionaalselt ja materiaalseltki traumeeritud inimesi – õpetada uuesti elutahet leidma. Samas õppisime koos suult lugemise oskust ja seeläbi alternatiivset suhtlemisvõimet.

Sain aru ühest. Tõsise tervisehäire, puude või erivajadusega koos tabab inimest ka sügav kriis, kaotusvalu, masendus, depressioon, sotsiaalne degradatsioon ja eksistentsiaalne leinaprotsess, kui lubate. Seni elatud elu tuleb otsekui maha matta, samas küsides, kas ja mis elu on üldse mõtet edasi elada.

Hilisemas vaimuliku- ja õppejõutöös olen pidanud leinale ja surmale laiemalt silma vaatama. Olen õppinud hindama psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi lähenemist leinale kui protsessile. See tähendab, et inimene ei koge omaenda või teiste elu, tervise, heaolu, läheduse või suhtlemisvõime kadu staatiliselt, vaid väga dünaamiliselt, isegi (meele)heitlikult.

Nii läbitakse ühtejärge otsekui erinevate kriiside jada. Esmalt asutakse enesekaitsele, eitades kaotuse võimalikkust. See aga ei aita. Tekib viha iseenda ja teistegi vastu. Lõputult ei jaksa inimene siiski vihata. Nii hakkame surmaga silmitsi jäädes kauplema, nagu Juhan Liivi novellis "Peipsi peal". Kui aga kaupleminegi soovitud tulemust ei anna, masendume, langeme depressiooni.

Selleni jõudis, muide, ka Kübler-Ross ise. 15 aasta eest tõdes ta oma surma paratamatust ja sulges end ülejäänud maailmale. Tahtmata kellegagi suhelda, teatas surijate nõustajana tuntud naine, et tema senised arusaamised surmast ja suremisest on ekslikud.

Toona sellest lugedes leidsin, et kõige paradoksaalsemal viisil kinnitas Kübler-Ross oma elu- ja haiguslooga tegelikult just nimelt varasema uurimistöö tõenduspõhisust. Temagi oli meeleheitel. Siiski ei jäänud see nii. Ta leidis uuesti, et oma peatsest surelikkusest teadlikuks saanud inimene ei tohi selle teadmusega üksi jääda. Olles ümbritsetud kõigiti väljendatud inimliku hoolimise, targa põetuse ja meditsiiniabilise toega, võib surija vaatamata läbielatud eituse, viha, kauplemise ja depressiooni labürindile leida elulõpukriisi tunnelist väljapääsu.

Negatiivne tunde- ja mõttemaailm teeb ruumi positiivsemale. Oma surelikkusega leppimine kingib võimaluse elatud elule tänutundes tagasi vaadata. Loojaga saab rahu teha ja surivoodi juurde kutsutud lähedastega rahumeeli Jumalaga jätta. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: