Sibul tunnistas saates, et inimeste isiklikest seisukohtadest lähtudes ta mõistab, miks keegi võib eutanaasiat soovida, kuid ühiskondlikul tasandil on see teine küsimus. "Mina kindlasti eutanaasiat või abistatud enesetappu Eestis seaduslikult õigeks ei pea," kinnitas ta ja põhjendas seda näidetega teistest riikidest.

Ta selgitas, et kui ravimatute haiguste korral on eutanaasia lubatud, siis sellele järgnevad juba uued küsimused.

"Väga palju on Belgias täna neid, kellel on psüühilised haigused, kellele teostatakse abistatud enesetappu. Kui 2002. aastal Hollandis eutanaasia lubati, siis 2016. aastal tervishoiuministri otsusega on seal juba seadustatud olukord, et kui inimene arvab, et elu on elatud, ka siis võib eutanaasia teha. Need on protsessid, kuhu me üsna pea ja kiirelt jõuame. Hollandis jõuti sinnani 14 aastaga, Eestis juhtuks see palju kiiremini. Need on asjad, mida me eutanaasia puhul peame rääkima - protsess, kuhu see viib," selgitas ta.

Tsahkna hinnangul peaks aga andma inimesele õiguse ja vabaduse otsustada, kuidas elust lahkuda, kui tema diagnoos näitab ravimatut haigust. "See võimalus peab olema, me usume, et inimestel on vabadused ja ka vastutus ja me peame usaldama neid inimesi," märkis ta.

Sibul vaidles, et tema hinnangul just inimene sellist otsust teha ei saaks, kuna see otsus puudutab ka teisi inimesi. "Kui me räägime eutanaasiast või abistatud enesetapust, siis juba need sõnad endas kätkevad seda, et keegi peab teda kas aitama või talle selle surmava süsti tegema. See puudutab arstkonda ja kui vaatame Hippokratese vannet, siis täna selle alusel - nii palju kui mina sellest aru saan - ei ole võimalik arstkonnal seda tegelikult ellu viia, kui nad on lubanud aidata inimest viimse hetkeni ravida, ja neile mitte mürgiseid süste teha või neid ka õhutada sellele teele," arutles Sibul.

Tsahkna rääkis, et erinevates kultuurides on halastussurm alati olemas olnud. Asja teine pool on tema sõnul aga see, et inimene ei pea kannatama valu.

"Ta peab saama surra ja lahkuda elust väärikalt, ta ei pea kannatama valu. Inimesed ei lähe kergekäeliselt selliseid otsuseid tegema. Teine pool on seesama, mida ühiskond peab kokku leppima - kellel on see vastutus. Me ei saa panna seda vastutust arstidele. See pab olema inimese enda otsus. See on üks väga isiklik ja sügavalt humaanne otsus, mida see inimene peab tegema. See ei muuda ühiskonna üldist pilti, neid juhtumeid saab olema mitte väga arvukalt," rääkis ta.

Saatejuht küsis Priit Sibulalt, mida ta arvab sellest, kui inimesel oleks valik, kas surra piinarikkalt mõne haiguse tagajärjel või natukene varem, aga väärikalt.

"Mis asi on väärikas surm? Väärikalt on võimalik elada, väärikalt ei ole võimalik surra," vastas ta.

"Me peame rääkima ka nendest situatsioonidest, mida see otsus endaga kaasa toob. Siis me ütleme - haigekassas tehakse otsus, et me ei suuda teile neid ravimeid anda, aga meil on hinnakirjas eutanaasia. Need on asjad, mis meid ees ootavad," lisas ta.

Sibul on nõus Tsahknaga, et kaaluda võib arutelu nn elutestamendi üle, kus inimene ise otsustab, mida teatud olukordades arstid võivad teha.

"Seal on päris suur vahe, kuidas me ellu suhtume, kas me teeme aktiivset eutanaasiat või passiivset eutanaasiat. Kui me hoiame inimest kunstlikult elus või läheme teda aktiivselt tapma, siis see on päris suur vahe, kuidas ellu kui sellisesse suhtuda," ütles ta.

"Ma arvan, et see on küll teema, mida arutada, kas inimese elu kunstlikult pikendada on mõistlik ja põhjendatud," lisas ta.