Poliitikud tahavad eutanaasia teemal ühiskondlikku arutelu

Eesti erakonnad ei oma seisukohta eutanaasia või abistatud enesetapu teemal. Küll aga leiab enamik erakondi, et sel teemal oleks vajalik laiem ühiskondlik arutelu. ERR-i küsimustele vastanud erakondade esindajatest pidas eutanaasia seadustamist vajalikuks keskerakondlane Tõnis Mölder.
Kolmapäeva õhtu "Pealtnägijas" on lugu eestlannast, kes läheb Šveitsi tegema abistatud enesetappu. Teadaolevalt on ta Eesti esimene suitsiiditurist. Selle loo laiem teema on eutanaasia ja abistatud enesetapp. Kuivõrd Eestis on valimised tulemas ja nende eel arutatakse olulisi teemasid, küsisime erakondadelt seisukohta järgmistes küsimustes.
- Kas Eestis tuleks lubada abistatud enesetapp ja/või eutanaasia?
- Kui jah, siis millistele patsientidele/inimestele võiks see teie erakonna nägemuses lubatud olla?
- Kui ei, siis sageli on põhjendus, et Eesti ühiskond ei ole selleks veel küps. Millised küpsemise faasid tuleks ühiskonnal enne veel läbi teha, et endalt elu võtmise legaliseerimiseni jõuda?
ERR-ile saatsid vastused Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik erakond, Reformierakond, Eesti 200, Rohelised, Vabaerakond ja Elurikkuse erakond. Vastuseid ei saatnud EKRE ja Isamaa.
KESKERAKOND
Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder: eutanaasia seadustamine on vajalik, kuid õiguslikult keerukas
Eesti Keskerakonnal puudub tänasel päeval ühtne seisukoht eutanaasia ja abistatud enesetapu küsimustes. Esindajana leian, et eutanaasia seadustamine on vajalik, kuid selleks õigusruumi loomine on kindlasti keerukas väljakutse.
Kui inimese valud on suured ja eluea pikendamine ei anna endale ega tema lähedastele lisaväärtust, siis ei ole kunstlikult valude pikendamine ravimatute haiguste puhul mõistlik. Sellisel juhul peaks aluseks olema otsustusvõimelise inimese enda avaldatud siiras ja kaalutled soov ning kahtlemata tuleks sellise otsuseni jõuda vaid koos arstidega. Seadus tuleks kindlasti kujundada nõnda, et bürokraatia ei tekitaks uusi probleeme.
Mõistagi ei tohi seadusloome koostamisega kiirustada, kuid usume, et meie ühiskond on piisavalt küps, et pidada nendel teemadel asjalikku diskussiooni ja esitada poolt- ning vastuargumente. Igal inimesel on õigus inimväärikale elulõpule.
SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt: peame oluliseks eutanaasia teemalise arutelu algatamist
Erakond ei ole täna kujundanud oma seisukohta, kuna peab oluliseks eelnevaid arutelusid. Teema on delikaatne, väga erinevaid seisukohti, huvirühma ning nii filosoofilisi, usulisi kui meditsiinilisi aspekte eneses kandev. Demokraatlikus riigis peab olema aga võimalus kõikidel teemadel arutada ja arutleda, sest siis selgub ka see, kas ühiskonnas, aga ka poliitilisel tasandil, on valmisolek astuda järgmine samm ja aruteludest ka otsusteni liikuda.
Veidi taustaks: Kevadel 2017. algatati Soomes rahvaalgatuse korras eutanaasia teemaline arutelu (Soome seaduste kohaselt kui kogutakse 50 000 ja enam allkirja, siis peab seda Eduskunta arutama komisjonides ja ka hääletama), arutelu kestis kuni 2018. aasta kevadeni.
Ka Eestis on siiski arutelusid toimunud. Juridica 2017/5 numbris on pikk ja põhjalik ülevaade vestlusringist "Kas eutanaasia seadustamiseks tuleks ühiskonnal läbida küpsuseksam?", kus Margit Sutrop, Andres Soosaar, Katrin Elmet, Andres Lehtmets, Kadri Simm, Meego Remmel ja Indrek-Ivar Määrits sellel teemal arutlevad.
Sotsiaalkomisjoni liikmetega arutades leidsime, et mõistlik oleks laiem arutelu ehk ettepanek korraldada rahvusvaheline konverents näiteks koos õiguskantsleri kantseleiga, sest nemad on tutvunud ka Hollandis selles vallas toimuvaga ning ehk õnnestuks ka Eestisse esinema kutsuda esinejaid nii Hollandist kui Soomest. Siis toimuks arutelu erinevaid osapooli kaasavana ja alles seejärel tuleks see poliitikute lauale.
Selleks, et nii tundlik teema nagu eutanaasia ei muutuks valimiseelseks päevapoliitiliseks aruteluks, leidsid sotsiaalkomisjoni liikmed, et hetkel sotsiaalkomisjon selle teemaga ei hakka tegelema, kuid uuel Riigikogu koosseisul on vajalik sellega algust teha kohe valimiste järgselt. Ühiskonnas ja inimeste hulgas on selleks aruteluks ootus.
REFORMIERAKOND
Reformierakonna juhatuse liige Kristen Michal: inimesel on õigus elada ja samuti väärikalt surra
Saan anda oma isikliku arvamuse, Reformierakond seda teemat programmis ega volikogus (mille esimees olen), kelle kinnitada meie programm on, pole veel käsitlenud.
Isiklikult arvan, nagu Rait Maruste on pea kümnend tagasi hästi kirjutanud, et inimesel on õigus elada ja samuti väärikalt surra. Olen teemat arutanud ka meie eakatekogus, kus samuti tehti ettepanek teema arutelule võtta ja kaaluda.
On hulk arenenud riike, kus eutanaasia on seadustatud, määrates selleks viisid ja kohased meditsiinilised, õiguslikud protseduurid, mis tuleb enne otsuseni jõudmist läbida. Ka meil võib tulla hetki, kus inimene kaotab kontrolli oma elu üle ning prognoos on pöördumatu ja halvenev, pakkudes edasi vaid süvenevaid kannatusi.
Sellise prognoosi, arstide ja vajadusel kohtuvõimu kinnitusel võiks eutanaasia seadustada. Millised on täpsed protseduurid, tuleb ühiskonnas hästi läbi arutada ja laiapõhjaliselt, kindlasti mitte kiirustadades.
Kas Eesti on selleks valmis? Arvan, et sisulise aruteluta me seda kuidagi teada ei saa. Peamine, et arutelu sel teemal püsib väärikas ja lugupidav, nii saab ka tulemus samasugune.
EESTI 200
Eesti 200 juhatuse liige Kadri Haller-Kikkatalo: ilma aruteluta pole ühiskond selleks valmis
Erakond Eesti 200 on seisukohal, et ühiskonnas on valmidus eutanaasia teemal arutelu tekkimiseks. Paraku ilma arutelu tegemata ei ole ühiskond otsuse jaoks valmis.
Eutanaasiat sooviva inimese seisukohast on soov mõistetav ja inimõiguste hulka võiks muuhulgas kuuluda ka õigus siit elust lahkuda. Teisalt aga ei ole inimene ise langetanud otsuse siia ilma tulla. Ilma retoorikata on inimlikult mõistetav, et kui elamine ei paku inimesele enam midagi nauditavat ja ta on jäänud vaimselt üksi, siis võiks see olla inimese enese otsus, kuna ta lahkub. Probleem seisneb pigem selles, et eutanaasiaks vajatakse (meditsiinilist)abi, ehk pigem ei ole see inimese isiklik 'tegu', vaid sinna on kaasatud vähemalt veel teine isik.
Küpsemise faasidena tooksime välja mõned:
1. Esmalt peaksime harjuma sellega, et kui inimene ise otsustab endalt elu võtta (näiteks teemat ajendanud eutanaasiaturism), siis ei kaasneks sellega ühiskondlikku hukkamõistu,
2. Arstiabi peab jõudma nii kaugele, et kõik, kes soovivad abi saada, seda saavad nii kiiresti ja nii hästi, et ühiskonnas valdaks rahulolu. Vastasel juhul tekib ühiskonnas tundmus, et niigi napid meditsiini ressursid suunatakse valesse kohta.
3. Arstkonnas peab jõudma üksmeelele ja selgelt paika pandama olukorrad, millal on humaanne loobuda elu pikendavast ravist (näiteks vähkkasvajad) juhul, kui tervenemine pole võimalik ja haige seda ise soovib. Tegemist on mitte lausa eutanaasiaga, kuivõrd loobumine prognoositust ravist. See oleks justkui samm enne eutanaasiat, mille osas täna veel üksmeelt ei ole, ei arstikonnas ega ammugi mitte ühiskonnas.
4. Aru peaks saama, mis oleks need erialad meditsiinis ja kes oleks need isikud selle kõnealuse eriala hulgast, kes tegelikult nõustuvad protseduuriliselt eutanaasiat läbi viima. Tänane arsti vanne ütleb, et 'ravi ja ära kahjusta'. Vande vastu ei saa. Inimlikult saame aru, et haige kannatava inimese ellu jätmine kõlab pigem kahjustamisena ja eutanaasia aitamisena, siis kindlasti leidub vastupidiselt arvavaid arste.
EESTIMAA ROHELISED
Roheliste volikogu esimees Aleksander Laane: Eesti ühiskond on eutanaasia üle arutamiseks valmis
Eutanaasiast mõtleminegi pole lihtne, kuid küsimus nõuab arutamist varem või hiljem. Et aru saada, millest parasjagu jutt, tuleb vahet teha passiivse ja aktiivse eutanaasia/abistatud enesetapu vahel. Väga lihtsustatult tähendab passiivne eutanaasia seda, et patsiendi teadlikult ja selgelt väljendatud soovil (patsient ei tohi olla näiteks depressioonis); talumatu ja leevendamatu valu puhul ja meditsiiniliselt kinnituse saanud elulootuse puudumisel temale elu hoidvat abi arstide poolt enam ei anta. Aktiivne eutanaasia/abistatud enesetapp tähendab aga elu lõpetavate ja valutustavate ainete andmist (tavaliselt süstimist) või võimaldamist meedikute poolt - samuti patsiendi selgel, dokumenteeritud ja reeglitele vastaval soovil ja eelpool loetletud tingimustel.
Kui passiivse eutanaasia õigus on suhteliselt laialt levinud, siis aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu soov on enamikes riikides illegaalne. Kõige tuntum aktiivse eutanaasia maa on muidugi Šveits, kus abistatud enesetapp on legaalne aastast 1943. Seda küll hulga tingimuste täitmisel, sh et abistaja teeb seda altruistlikel kaalutlustel. Vastasel juhul on see endiselt kriminaalkuritegu. Vähem on teada, et selle sajandi algusest on aktiivne eutanaasia patsiendi teadlikul soovil ja nõudmisel ning kindlatel tingimustel lubatud ka Belgias ja Hollandis. Mõlemas riigis on eraldi range kord ka laste eutanaasia jaoks. Veel on eutanaasia või abistatud enesetapp erinevate reeglitega lubatud Luxembourgis, mitmetes USA osariikides, Saksamaal, varsti ka Austraalia Virginia osariigis jm. Eestis on juba räägitud elustamiskeelust kui kõige kiiremini ja ehk ka lihtsamini seadusesse sisseviidavast muudatusest.
Roheliste seisukoht lähtub inimväärikusest ja humaansusest. Eesti on valmis avameelselt rääkima nii elu kui surma väärikusest ja tegema esimesi samme eutanaasia seadustamisel. See ei vabasta meid kohustusest oma tervishoiusüsteemi oluliselt paremini rahastada ja arendada, eakatekodude ehitamisest ja haigete eakate hooldamise kohustusest. Eutanaasia eri vormide lubamine ongi iseloomulik eelkõige väga tugeva tervishoiusüsteemiga riikidele. Kindlasti pole meil õigus selle küsimuse arutelu määramatusse tulevikku lükata - meie seas on igal hetkel inimesi, kes sooviksid oma kannatustele väärikat lõppu, kui lootust elule ka meedikute arvates enam üldse pole. Süsteem peab olema mitmekordse väga range eelkontrolliga ning põhinema inimese selgelt, teadlikult väljendatud ning läbimõeldud soovil ja meedikute loal, nagu see Euroopa riikides on. Et aruteludest ka midagi järelduks, peame arutelude lõppedes tegema siduva tulemusega referendumi - kuidas rahvas otsustab, nii ka on.
VABAERAKOND
Vabaerakonna kandidaat riigikogu valimistel Merike Värik: Eesti ühiskond ei ole veel selleks valmis
Meie ühiskond ei ole veel selleks valmis, sest väga olulised eeldused on täitmata: kõigile kättesaadav koduõendus, kodune hooldusravi ja palliatiivravi.
Eesti tervishoiu teenused tuleb esmalt viia arenenud riikide tasemele. Meil Eestis oleks vaja tegeleda esmalt sellega, et inimesed koostaksid endale patsiendi testamendi. Seda teemat tuleks tutvustada ja sellega tegeleda. Näiteks Inglismaal on kokkulepitud, et inimesed hoiavad seda külmetuskapis, sest kõigil on külmetuskapp ja see on nii kokkulepitud ja vajadusel alati leitav kui tuleb kiirabi ja on vaja otsustada. Ka meil peaksime kokkulepima need reeglid.
Eeldused korralikuks patsiendi koduseks toetamiseks peavad olema täidetud. Et kõigile oleks kättesaadav toetav ja aitav palliatiivravi. Et oleks tagatud väärikas lahkumine. Regionaalhaiglas on juba väga hea Palliatiivravi Keskus – kutsuksin tutvuma ja nendel teemadel arutama.
Hetkel, kus tehti riigihange ja SA Vähihaigete Toetusravi kaotas lepingud Tallinnas ja Tartus, mis on patsientidele väga hirmutav ja stressi tekitav. On pöördunud patsiendi lähedased selle teemaga. Ja minu küsimus on, kas see on eetiline teha riighange sellises valdkonnas. Kusjuures aidanud patsiente 1997. aastast ja on ka meeskonnas arstid. Kes saavad regeerida kiiresti patsiendi muutuvale seisundile ja vastavalt vajaduse regeerida ja muuta ravi ja tegeleda valu leevendamisega. Keegi ei pea kannatama valu ja kõik meie Eesti patsiendid vajavad suurepärast teenust. Mitte odavamat, kus puudub arsti kompetents.
Me oleme oma arenenud riikide teenustest oluliselt maas ja peame täitma eelkõige eeldused, et patsiendid ei oleks hirmunud tuleviku ees. Tekitame ühiskonnas arutelu ja jõuame koos kokkulepitud tulemuseni.
ELURIKKUSE ERAKOND
Elurikkuse erakonna asutaja Artur Talvik: eutanaasia küsimus eeldaks rahvahääletust
Elurikkuse erakonnal eutanaasia küsimuses ühine seisukoht puudub, aga soovime, et selles küsimuses avataks rahulik ja sisuline arutelu, mis päädiks rahvahääletusega pärast umbes aasta kestnud väitlust.
Toimetaja: Urmet Kook