Erik Gamzejev. 21. sajandi munitsipaalpoliitika pantvangid ({{commentsTotal}})

Erik Gamzejev.
Erik Gamzejev. Autor/allikas: Põhjarannik

Ida-Virumaa linnade käekäik oleks juba ammu palju parem, kui seda ei kammitseks munitsipaalpoliitika, mis on suunatud mitte nende linnade arendamisele, vaid iga hinna eest võimu külge klammerdumisele kohalike klannide poolt, märgib Erik Gamzejev Vikerraadio päevakommentaaris.

Narvas ja  Kohtla-Järvel on paarikümne aasta jooksul loodud täiuslikud  võimupüramiidid. Neis on üksteisest sõltuvalt läbi põimunud kohalikud poliitika võtmefiguurid, valitud ärimehed ja linnaasutuste juhtivad töötajad. Viimastel aegadel käib sarnase püramiidi kibe ehitamine ka maakonnakeskuses Jõhvis.

Põhimõte on lihtne. Võtmekohti munitsiaalasutustes saavad üldjuhul vaid need, kes on linnas valitsevale klannile täiesti kuulekad. Sel juhul sätitakse nii, et koolide, lasteaedade ja teiste linnaasutuste juhid osutuvad valituks volikogusse. Sekka ka kohalikust eelarvest sõltuvate spordiklubide, seltside ja MTÜde eestvedajaid.

Volikogus asuvad nad üleliigseid küsimusi esitamata täitma kohalike kuningate tahet. Väliselt ongi kõik justkui demokraatlik. 

Tugev mört, mis sellist püramiidi koos hoiab, on avalik raha ja munitsipaaltöökohad. Linnades, kus hea palgaga töökohtade valik on kasin, on linnasüsteemi kuulumine paljudele aktiivsetele inimestele üks vähestest nii oma elu rahuldaval järjel hoidmise kui ka eneseteostuse võimalustest. See on omalaadne pantvangis olemine, kus loomulikult kedagi püssiga ei sunnita, ent põgeneda pole samuti suurt kuhugi. 

Kohtla-Järvelt pole naljalt võimalik isegi ära kolida, sest korterite keskmine ruutmeetrihind on 20 korda väiksem kui pealinnas ja 10 korda väiksem kui enamikus teistes maakonnakeskustes. Korterelamute renoveerimislaenu pärinugutele vastavad pangad otsekoheselt "ei". 

Aja jooksul hakkab toimima ka niinimetatud Stockholmi sündroom: pantvang ilmutab pantvangi võtjale poolehoidu ning veendub üha enam, et kohaliku elu kuningad teevad õiget asja. Jääb üle vaid seda mängu kaasa mängida ja mõelda, et elul polegi väga viga. Need mõned korrad, kui tuleb hääletada piinlike otsuste poolt – nagu näiteks linnajuhtide järsud palgatõusud, rahaeraldused kohalikele oligarhidele või kohaliku parteijuhi linna aukodanikuks valimine – ei võta ju tükki küljest. Küllap midagi pudeneb selles ahelas tänutäheks neile endilegi. 

Praegu, mil Narva volikogus võimul olev seltskond Jüri Ratase juhitavast erakonnast kollektiivselt välja astus, taunib Keskerakond sellist munitsipaalpoliitikat. Samas ei tohi unustada, et selline süsteem rajatigi Keskerakonna kaubamärgi all. Nüüd, kui Narva keskerakondlasi mõjutatakse töökoha säilimise nimel erakonnast välja astuma, on nad lihtsalt ühtäkki ise osutunud enda loodud masinavärgi ohvriks. 

Ent kui uuenevas Keskerakonnas on kätte jõudnud selginemishetk, et Narvas viljeletud valitsemisviisi koht on ajaloo prügikastis, siis miks lepitakse sellega, et sama stiili jätkavad oma parteikaaslased Kohtla-Järve ja Jõhvis? Küllap on see pragmaatiline lähenemine, et kui ka neis linnades käituda sama otsustavalt nagu suvel Narva volikogu liidri Aleksei Voronovi ja tema inimestega, võib oodata tagasilööke ka teistes nimetatud linnades. Küllap teavad seda ka nende linnade juhid ja see annab neile nahaalsust vaid juurde. 

Narvas nõudis Keskerakonna juhatus kaheksalt saadikult volikogust lahkumist korruptsioonikahtlustuse saamise järel. Jõhvis ei kergitada aga kulmugi selle peale, et seal on Keskerakond teinud võimuliidu seltskonnaga, mille liider on kurikuulus ärimees Nikolai Ossipenko, kelle firma on jõustunud kohtuotsuse põhjal teeninud kuriteglikust kokkumängust naaberlinna Kohtla-Järve juhtidega miljon eurot kriminaalset tulu. Lisaks on tema firmad toime pannud ka ulatuslike maksupettusi. Miks siinkohal ei nõua Keskerakonna juhatus viivitamatut koalitsioonist lahkumist? 

Kõige nukram on seejuures, et kohalikes aktiivsetes inimestes tekitab selline jõhker munitsipaalpoliitika üha enam jõuetuse ja kibestumise tunnet. Ühelt poolt pälvib Ida-Virumaa üha enam positiivset tähelepanu ja palju nii kohalikke inimesi kui ka sõpru kaugemalt on täis tahtmist selle kandi jaoks üha rohkem ära teha. Ent kui need ettevõtmised – nagu näiteks äsjane Narva kultuuripealinnaks kandideerimise õnnetu lugu – põrkuvad vastu kohalikest klannihuvidest lähtuvat poliitikat, hakkab raugema ka entusiasm.

Sellel ei tohiks mingil juhul sündida lasta. Selle eest, et nii ei läheks, vastutavad kõik suuremad Eesti erakonnad. Keskerakond, kuna ta ise on sellise lohe sünnitanud ja sellega vaid valikuliselt võitleb. Kõik teised aga seetõttu, et nad on tundnud nende linnade vastu tõsisemat huvi üldjuhul vaid mõned kuud enne valimisi. Politsei ja kohtud on võitnud Ida-Viru linnavalitsustes üksikuid korruptsioonilahinguid, kuid sellise valitsemissüsteemi põhimõtteline murdmine pole seni õnnestunud.

Võib vaid ette kujutada, kui palju suuri asju oleks Ida-Virumaal juba praeguseks tehtud, kui suuremate linnade valitsemine poleks paarkümmend aastad olnud klannipoliitika pantvangis. Loodetavasti toimub sellest vabanemine kiiremini, kui kaob kohalike inimeste usk muutuste võimalikusesse. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: