Pea veerandil teise samba pensionikogujatest on kontol alla tuhande euro. Neist kolmandik on jõudnud tulevaseks pensioniks koguda alles lühikest aega, sest nende sünniaeg algab 1992. aastaga. Teine kolmandik kõige vähem kogunutest on sündinud vahemikus 1972-1991 ehk peaks olema praegu oma kõige aktiivsemas tööeas. Viimane, eelmistest pisut lahjem kolmandik on kõik ülejäänud, kelle sünniaasta jääb kuni 1971. aastani, mis tähendab, et nii mõnedki neist, kelle sünniaasta jääb vahemikku 1942-1955, on juba pensioniealised ja on oma raha kas osaliselt või täielikult sambast juba välja võtnud.

Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Tõnu Lillelaid ütleb, et need, kelle raha on kantud kindlustusseltsi, nende ülevaates ei sisaldu. Selliseid inimesi on umbes 6000.

"Kui väljamaksed on toimunud pensionifondist, siis on lihtsalt kontojäägid väljamakstud summade võrra väiksemad," selgitas Lillelaid, miks pensioniealisi alla tuhandeeurose pensionikontoga inimeste seas nii palju on. Selles detsiilis ongi selles eas inimesi kõige rohkem - aastatel 1942-51 sündinutest ligi 20 000 on pensionikontol alla tuhande euro. Seejärel nende arv väheneb juba hüppeliselt: 1000-2000 eurose pensionikontoga on samas vanuserühmas vaid 1600 inimest ning edasi väheneb nende hulk iga detsiiliga veelgi.

Samas aga on pooltel teise sambaga liitunutel ikkagi kogunenud pensionikontole alla 4000 euro, vaatamata aastaid kestnud rahakogumisele.

Lillelaiu sõnul peegeldab teine sammas tegelikult väga hästi ka esimest sammast.

"Kui inimesed ei tööta, saavad ümbrikupalka või on madala palgaga, siis paratamatult ei teki ka pensioniõiguseid. Näiteks kui vaadata esimese samba kindlustusosakute - palgast sõltuv koefitsient - statistikat alates 2000. aastast, siis 38 protsendil 22-62-aastastest inimestest oli keskmine aastane koefitsient alla 0,1. Kõrvutuseks, kui töötada kogu aeg keskmise palgaga, siis on koefitsient 1. 77 protsendil töötajatest oli koefitsient alla ühe," toob Lillelaid esile väga madala palgataseme.

Samas märkis ta, et selles võrdluses on teise sambaga liitumisest tingitud koefitsientide vähendamine juba välja taandatud. Seega ei ole küsimus ainult teises sambas, vaid pensionis laiemalt.

Veel üks oluline asjaolu, mis tulevase pensioni sammaste suurust mõjutab, on välismaal töötamine, aga ka välismaalaste töötamine Eestis.

"Paljud on liitunud teise sambaga ja siis läinud mujale tööle, mistõttu on kontojäägid väikesed. Samuti on palju välismaalasi töötanud Eestis lühikest aega ja teinud sissemakseid teise sambasse, kuid siis lahkunud," selgitas Lillelaid.

Ka pensioniraha kogumise aeg on olnud liiga lühike, et praeguseks suuremaid summasid koguda õnnestunuks.

"Süsteem loodi 2002, kuid reaalselt hakkas ca 200 000 inimest sissemakseid tegema alles 2003. aastal. Ülejäänud 500 000 inimest on liitunud hiljem, seega on keskmised kogumisperioodid lühemad kui maksimaalne 16 aastat. Noorte puhul tuleb arvestada, et kuigi paljud on liitunud noorelt, siis paljud õppisid edasi või töötasid esialgu väiksema palgaga, mistõttu ei saagi olla palju kogunenud. Keskmine normaalne kogumisperiood on 40 aastat, ehk alles minimaalselt 25 aasta pärast tekivad inimesed, kes on saanud kogu kasu," ütles Lillelaid.

Lisaks tekkis teise samba kogumisse auk majanduskriisi ajal, mil riik tulevastesse pensionitesse ei panustanud ja enamik inimesi loobus samuti raskel ajal rahakogumisest. Aastatel 2010-2011 soovis vabatahtlikult jätkata teise sambasse maksete tegemist vaid kolmandik kogujatest. Nõnda jäi 2009. aasta suvest riigi poolt peatatud maksete tõttu kahel kolmandikul ligi 2,5-aastane auk kogumisperioodi.

Lillelaiu selgitusel on teine sammas loodud asendama üht osa esimese samba pensionist, mistõttu vähenevad ka esimese samba õigused teise sambaga liitumisel.

"Sisuliselt on see sama, mis palgast sõltuv kindlustusosak esimeses sambas, kuid see kasvab tootlusega, mitte pensioniindeksiga. Tulevikus on meil palju vaeseid pensionäre, seda isegi esimese samba pensionivalemi muutmisel solidaarsemaks, mis osaliselt leevendab olukorda, kuid ei lahenda täielikult," tõdes Lillelaid. "Küsimus on muidugi ka, et mis suuruses peaks riik tagama pensionit neile, kes ise pensionisüsteemi ei panusta, st sotsiaalmaksu ei maksa. Probleem ei ole tegelikult ainult teises sambas, vaid ka esimese samba pensionis."

Keskmise pensioni ja palga suhe on praegu umbes 40 protsenti. Ka tulevikus prognoosib rahandusministeerium koos teise sambaga sama palga-pensioni suhet, kusjuures teine sammas moodustaks umbes 30 protsenti kogu pensionist.

"Nüüd, kui teise samba raha kulutatakse varem ära, siis riik ei saa enam edaspidi tagada 40-protsendilist asendusmäära, sel juhul räägime juba maksimaalselt 30 protsendist," selgitas Lillelaid.

See tähendab, et need, kes tõttavad oma teist pensionisammast kohe rahas välja võtma, saavad tulevikus keskmise palgaga võrreldes proportsionaalselt kätte veel vähem pensionit kui tänased pensionärid.