Eero Janson: sõnal on jõud ja kapo sõnal on jõud eriti suur
Täna avaldati kaitsepolitsei (kapo) järjekordne aastaraamat, milles leiavad äramärkimist ka Eestisse saabunud ja siin elavad sõjapõgenikud, kelle toetamisega Eesti Pagulasabi tegeleb. Kuigi sõjapõgenikud leidsid äramainimist vaid viies lõigus, esineb juba selles põgusas käsitluses mitmeid probleeme, mis väärivad väljatoomist ja arutelu, kirjutab Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson.
Esiteks tundub kurioosne ainuüksi sõjapõgenike käsitlemise terrorismi tõkestamise peatükis. Ühtepidi oleks see ju loogiline: Eestisse saabunud pagulased on oma koduriigist põgenenud justnimelt sõjakoleduste, terrori ja vahetu tagakiusamise tõttu.
Teisisõnu: pagulaste puhul on sageli tegemist terrorirežiimide vahetute ohvritega. kapo käsitleb teemat aga teises kontekstis: pagulased kui ohu allikas. Kuigi arusaadavalt on kaitsepolitsei eeskätt just julgeolekuasutus, osundab selline käsitlus laiemale suundumusele rännet julgeolekustada, s.t näha seda eeskätt läbi hirmu- ja ohuprillide.
Kuigi rändel on kahtlemata olemas julgeolekut mõjutav tahk, riskime me rände julgeolekustamisega tekitada ühiskonnas alusetuid hirme ja pingeid, mille mõjust ühiskondlikule toonile KAPO (parem)äärmusluse vastu võitleva asutusena igati aru peaks saama.
Aastaraamat läheb edasi väitega, et "positiivseid näiteid hästi integreerunud sõjapõgenikest on veel vähe", tuues välja, et mitmed neist ei ole selgeks saanud eesti keelt ega leidnud püsivat töökohta. Peamise igapäevaselt pagulasi nõustava ja toetava organisatsioonina jääb üle sellise laia üldistusega vaid mittenõustuda: siia saabunud lapsed käivad tublisti koolis, vanemad õpivad eesti keelt ja teevad tööd, asutatud on oma ettevõtteidki.
Samal ajal pole uues ühiskonnas kohanemine kunagi kiire ja lineaarne teekond ning osadele tuleb kohanemine raskemalt kui teistele. Lõimumine on seejurues kahesuunaline protsess, millesse peavad oma panuse andma nii sisserändajad ise kui ka vastuvõttev ühiskond.
Perekonda äraelatada lubava töökoha leidmine või eesti keele efektiivne õpe ei sõltu ainult sisserändaja motivatsioonist või tahtest, vaid väga tugevalt ka sellest, kuidas temasse suhtuvad tööandjad ja teised ühiskonnaliikmed ning kui häid ja paindlikke keeleõppe võimalusi me riigina suudame neile pakkuda.
Kogu kohanemiskoorma lükkamine sõjapõgeniku kanda on seetõttu ebaaus ja ülekohtune. Kuigi viimaste aastate edasiminek on olnud märkimisväärne, on Eesti pakutaval lõimumissüsteemil veel palju auke, mis vajavad tegelemist; näiteks mis puudutab keeleõppe ja töötamise kombineerimist (on olnud ka juhtumeid, kus töölt on ära tuldud, et pühenduda keeleõppele), täiendõppevõimaluste kättesaadavust, aga ka vaimse tervise toetamist, mis on omakorda eelduseks edukale kohanemisele.
Väljakutseid on ka ühiskonna hoiakutega, väljendudes nii ebameeldivates igapäevaolukordades kui ka näiteks üürikorterite leidmisel.
Kõige kurioossem on aga aastaraamatus esitatud väide, et kuna paljud kvoodikava raames Eestisse saabunutest on siit lahkunud, saab neid "pidada pigem majandus-, mitte sõjapõgenikeks". Taaskord puust ja punaseks: vastavalt rahvusvahelisele õigusele on pagulane inimene, kes on lahkunud oma koduriigi territooriumilt, kuna tal on tagasipöördumise või -saatmise puhul põhjendatud alus karta ohtu oma elule või inimväärikusele. Pagulane muutub pagulaseks sel hetkel, kui ta nendel põhjustel oma koduriigi piiri ületab. Pagulane võib sellele järgnevate päevade, kuude või aastate jooksul ületada riigipiire korduvalt, aga see ei tee teda vähem pagulaseks, kuna määrav on see, et tal puudub võimalus oma koduriiki naasta.
Paralleelina võib tuua ka Eestist Teise maailmasõja ajal ja järel lahkunud inimesed, kes rändasid pärast Eestist lahkumist teinekord veel pikki aastaid, enne kui mõnes kaugemas riigis omale uue kodu lõid. Eestist Kanadasse, USAsse, Austraaliasse ja mujale jõudnud inimesed olid ka sinna jõudes pagulased, kuna neil puudus võimalus oma koduriiki – antud juhul Eestisse – naasta. Või peab KAPO ka neid "majanduspõgenikeks"?
Ränne on oma mitmetes vormides keeruline ja mitmetahuline nähtus. Selle käsitlemine mustvalgelt negatiivsena ei aita kindlasti kaasa kaitsepolitsei missioonile muuta Eestit turvalisemaks. Sest sõnal on jõud. Ja KAPO sõnal on see jõud veel eriti suur.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel