Rein Oidekivi: Ukraina eile, täna ja homme ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rein Oidekivi
Rein Oidekivi Autor/allikas: SA Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus

Reede õhtul, kaks päeva enne Ukraina presidendivalimiste teist vooru Kiievi suurimal jalgpallistaadionil toimunud riigipea kandidaatide väitlusel Volodõmõr Zelenski ja Petro Porošenko vahel midagi uut ega üllatavat kummaltki ei kuuldud. Vaevalt see tunniajane staadionisõu jõudude vahekorda kandidaatide vahel kuigivõrd muutis. Nii ühe kui teise toetajad said pigem kinnitust oma senisele eelistusele, kommenteerib Rein Oidekivi.

Volodõmõr Zelenskõi süüdistas Petro Porošenkot vaesel ajal rikastumises, võimetuses sõda lõpetada, vähendada korruptsiooni ja reformide tegematajätmises. "Ma ei ole poliitik, vaid lihtne inimene, kes tuleb seda süsteemi lõhkuma," märkis Zelenskõi ja lubas viie aasta pärast, oma valitsemisaja lõpus – teiseks ametiajaks ei kavatse ta jääda – teha kõik, et Porošenko poliitiline lähikond Ukraina poliitikast eemal hoitud.

Porošenko heitis omakorda Zelenskõile ette eeskätt ebakompetentsust, sõltuvust oligarhidest ja ka seda, et ta peitis end, et talle ei saaks armeekutset edastada. Ettepaneku staadionil kohtuda tegi Zelenskõi, Porošenko nõustus, tulles seega pigem oponendi pinnale. Zelenskõi on professionaalne sõunäitleja, kel olemas esinemiskogemus suurtes saalides ja staadionitel.

Nõustajad on Zelenskõil tungivalt soovitanud hoiduda teledebattidest, kus ta oma kogenematuse tõttu oleks märksa kahvatum välja näinud. Staadion on koht, kus võimutsevad emotsioonid, sobib kasutada hüüdlauseid ja loosungeid.

Kuna Ukraina valimisseaduses on sätestatud valimisdebati korraldamine avalik-õiguslikus televisioonis ja veel samal õhtul oli ka seal stuudio valmis. Zelenskõid sinna (ettearvatult) ei tulnud ja Porošenkol avanes võimalus veel ligi tund aega oma seisukohti avada.

Mõned analüütikud on Zelenskõi käitumises näinud seaduserikkumist ja meenutanud, et teledebatti vältis omal ajal ka president Viktor Janukovitš ja nii nagu ta alustas oma valitsemist seaduserikkumisega, sai sellest ka kogu tema võimuloleku sisu. Zelenskõi meeskonna sõnul vastas staadionidebatt kümnete telejaamade otseülekandes valimisseaduses ettenähtule.

Valijate tahe

Ukraina valijaskonnal on valida kandidaatide vahel, kes mõlemad on olnud viimased 20 aastat pidevalt avalikkuse ees. Porošenkost kui poliitikust teatakse praktiliselt kõike, Zelenskõist kui poliitikust ei teata sisuliselt midagi.

Tegemist on valikuga teadmiste ja teadmatuse vahel, aga teise nurga alt vaadates - valik on pettumuse ja lootuse vahel. Mitmetele valijatele on küllap vähem oluline ühe kandidaadi toetamine, kui just seeläbi teisele vastu hääletada. Praegusele presidendile teise ametiaja andmisele vastuseisjad on palju.

Viimased sotsioloogilised küsitlused, mis viidi läbi viidud nädalapäevad enne valimisi, on kinnitanud Zelenskõi veenvat edu, Porošenkole lubatakse keskmisel veerandi valijaskonna toetust. Kui ka kõik senised kõhklejad pöörduksid tema usku, ei ole vaatlejate hinnangul enamat kolmandikust häältest loota.

Ukraina rahvas soovib riigi eesotsas näha värsket nägu, kellelt oodatakse uusi ideid ja elujärje tuntavat parandamist.

Ukraina lähiajalugu teab ainult ühte juhtumit, kui ametisolev riigipea tagasi valiti – 1998. aastal usaldati Leonid Kutšma oma tööd jätkama. Teda eelistati valimiste teises voorus kommunistide kandidaadile Petro Sõmonenkole, kelle avalik ja aktiivne nostalgia kommunistliku võimu järele ja kummardav suhtumine Moskvasse oli enamuse ukrainlaste jaoks selge liig. Kutšma oli omal ajal oligarhilise süsteemi nn maaletooja ja vahetu kasu saaja; üks tänasest neljast suurest oligarhist, Viktor Pintšuk on ka tema väimees.

Võrreldes Venemaad kummardava Sõmonenkoga oli ta aeg-ajalt näidanud isemeelsust suhetes Moskva ja Boriss Jeltsiniga. Paljud Euroopa-meelsed on päris tihedalt kokku surutud hammastega Kutšmale oma hääle andnud, hoidmaks ära hullemat, Ukraina muutumist täienisti Vene vasalliks.

Kutšma teine ametiaeg tõi kaasa oligarhide omavahelised kismad mõjuvõimu ja riigi rahaliste ressursside pärast. Erinevate tasandite võimustruktuurid olid läbi imbunud üsna varjamatu kuritegevusega ja see viis nn esimese Maidani, oranži revolutsioonini. Sellega Kutšma võim praktiliselt ka lõppes. Sestap on Ukraina valijatel riigipea teise ametiaja suhtes vaid negatiivsed kogemused.

Praegune olukord erineb varasematest, sest varemalt pole eeliskandidaat kunagi olnud sedavõrd napi poliitika- ja valitsemiskogemusega. Ukraina endised presidendid olid kõik varem võimuorganites nähtavad, kas siis riigi endise sisulise liidrina (Kravtšuk), peaministritena (Kutšma, Juštšenko, Janukovitš) või siis pikalt olulistel ministrikohtadel töötanuna (Porošenko). Paljudele valijatele ongi see suureks plussiks – Zelenskõi on kui inimene selgelt väljastpoolt senist süsteemi, järelikult ka võimeline seda lammutama.

Erinevalt Euroopas levinud tavast ei kehutanud teisest valimisvoorust välja jäänud oma elektoraati ühe või teise kandidaadi kasuks hääletama. Põhjused on arusaadavad – sügisel toimuvad parlamendivalimised, mille kampaaniaperiood peaks üsna varsti hoogu saama.

Kuna kahe erineva võimukeskuse valimised toimuvad sedavõrd lühikese ajavahega, algas riigipeaks pürgijate kampaaniaga samaaegselt ka võitlus parlamenti pääsemise nimel. Kui kutsuda üles oma valijaid üht või teist - sisuliselt endist vastaskandidaati - toetama, siis tekitaks see omaenda valijaskonnas asjatult pettunuid. Parlamendivalimistel kulub valijate lojaalsus vägagi ära.

Seetõttu tuleb vastandumist teiste erakondade ja poliitikutega hoida. Ukraina on presidentaalne-parlamentaarne vabariik ja riigi edasise saatuse suhtes ei oma rahvaesindajate valimised sugugi nõrgemat tähendust kui riigipea isik ja tegutsemine.

Viimaste aastate soodne olukord riigipeale, kus president Porošenkol on võimalus tänu oma laialdasele toetuspõhjale Verhovna Radas mõjutada üksjagu parlamendi prioriteete, lähiajal tõenäoliselt ei kordu.

Kuna peale välisministri ja kaitseministri saavad valitsuse ülejäänud liikmed ametisse läbi parlamendi toetuse, muutub edaspidi ka valitsuse ja peaministri roll senisest nähtavamaks ja häälekamaks.

Tõenäoliseks peetakse Zelenskõi valimisvõidu puhul ja pärast parlamendivalimiste toimumist Julia Timošenko uuesti asumist peaministri ametisse. Timošenko puhul ei ole vähetähtis tema head suhted Ihor Kolomoiskiga, oligarhiga, kes olnud suuresti Zelenskõi tõusu ja edu taga.

Timošenko soovi uuesti valitsust juhtida näib toetavat ka tema mõnevõrra üllatav otsus loobuda peale presidendivalimiste esimest vooru protesti sisse andmisest. Porošenko edu valimisvoorus Timošenko ees oli üsna napp, 2,5 protsenti, ja viimane süüdistas riigipead häälekalt administratiivse ressursi kuritarvitamises ja ebaausate võtete kasutamises.

Hoogu Timošenko püüdlustele annavad ka Timošenko avaldused presidendi võimu vähendamiseks parlamendi ja seeläbi ka valitsuse kasuks. Sarnaselt Porošenkoga on ka Timošenko kogenud poliitik, tema põhimõtted ja käitumine küllaltki teada ja ennustatavad.

Oligarhid ja Goloborodko

Zelenskõi presidendiks toomise PR-kampaania oli samavõrd geniaalne kui küüniline. Populaarsete komöödianäitlejatega ühendusest Kvartal 95 loodi teleseriaal "Rahva teener" (Sluga Naroda) positiivse ja sümpaatse peategelasega, kooliõpetaja Goloborodkoga, kes oligarhide projektina saab presidendiks, aga võimule jõudnuna mängib viimased osavalt üle.

Seega võeti edukas telereaalsus ja toodi üsna lõika ja kleebi põhimõttel tegelikku ellu. Taoline stsenaarium ei olnud aastalõpu peomeeleolust kasvanud idee – Zelinskõi teatas oma kandidatuurist avalikkusele uueaasta keskööl Kolomoiskile kuuluvas telekanalis 1+1, samal ajal kui enamik teisi kanaleid president Porošenko uusaastatervitust edastasid.

Erakond Sluga Naroda loodi samal ajal, kui telekanalis etendati seriaali teist hooaega, 2017. aasta sügisel. Virtuaalse maailma toomine ja kasvatamine tegelikkuseks saab küllap olema uus rahvusvaheline trend poliitikas.

Kogenematus ja nn väljastpoolt süsteemi tulemine võib anda hoogu erakonna Sluga Naroda valimisedule sügisestel parlamendivalimistel. Sõltumata sellest, kas Zelenskõist saab president või mitte. Presidendina tuleb tal vaid hoida värskust ja populaarsust valimisteni jäänud ajal, suvekuudel. See ei tohiks olla keeruline.

On ka räägitud, et võimule tulles kavandab Zelenskõi parlamendi laialisaatmist ja ennetähtaegsete valimiste korraldamist. Siiski nõuab seadus pärast erakorraliste valimiste väljakuulutamist kohustuslikku ajareservi valimispäevani ja praegusel juhul see hääletuspäeva ettepoole ei tooks.

Sluga Naroda on pikem projekt ja seda mitte ainult riigipea valimiste jaoks. Pealegi – samanimelise filmi kolmas hooaeg on just praegu telekanalis jooksmas ja millega see lõpeb, pole teada. Peaosatäitja sisenemisega filmist tõsiellu?

Komöödiažanri autorid ja näitlejad on varem teisteski Euroopa riikides edukalt poliitikasse sisenenud – olgu või näitena toodud Pepe Grillo, Itaalia Viie Tähe Liikumise asutajaid ja liidreid. Sarnaseid näiteid leiab meist mitte kaugelt Leedustki – Kvartali 95 toodanguga sarnaselt igapäevaste TV-libauudiste, Eestiski omal ajal tuntud "Jalgrattauudiste" (Dviračio žinios) ja avalike populaarsete pilašõude eestvedaja Arunas Valisnkas töötas eelmise kümnendi lõpus Leedu parlamendi esimehena. Päris riigipeaks ei tea küll ühtegi komöödianäitlejat tõusnud olevat.

Uue presidendi võimalused

Porošenko valimisstaap on lootnud võidule "tänu" Zelenskõi kogenematusele ja (praegu veel) ebakompetentsusele paljudes siseriiklikes küsimustes ja rahvusvahelistes suhetes. Venemaa võimud aga loodavad, et just need puudused säiliksid algaja poliitiku riigipeaks saamisel.

Kremli eelistuseks on Ukraina riigipeana inimene, kes on ebakindel ja võimalikult palju mõjutatav. Ja kui too peakski seljaga Venemaa poole seisma, saaks tema kogenematust mitmetes poliitilistes manipuleerimistes või kasvõi segaduste tootmiseks edukalt kasutada.

Ei ole usutav ega võimalik, et Zelenskõi pööraks presidendiks saamisel Ukraina riigi Euroopa-suunalt kõrvale. Selle garandiks ei ole keegi muu kui Vladimir Putini Venemaa, mille sõjaline agressioon Ukraina vastu ja Krimmi okupeerimine ei lase Kiievil praegu mingilgi moel taastada kunagist poliitikat nn kahest võrdväärsest vektorist Ida ja Lääne suunas.

Pärast esimest valimisvooru muutus Zelenskõi Lääne-suunaline retoorika julgemaks ja selgemaks – Euroopa Liit peab olema Ukraina eesmärgiks, NATO väärtust ja vajalikkust tuleb vastuseisjatele paremini selgitada, Venemaa on agressor, Bandera on kaheldamatult rahvuskangelane jne. Tõenäoliselt muutuvad need sõnumid võimaliku valimisvõidu puhul, Lääne kolleegidega kohtumisi ette valmistades, veelgi jõulisemaks.

Lääne partnerid on Ukrainale kinnitanud: rahva uue valiku korral jätkatakse riigi toetamist, järeleandmisi Venemaale ei tehta. Küll aga oodatakse Ukrainalt suuremat pühendumist reaalsete reformide läbiviimisele. Neist olulisim on oligarhilise süsteemi lammutamine. Oligarhid ei ole huvitatud Moskva võimu alla minekust, sest see võib tekitada uusi ja suuri rahalisi kohustusi, piirata nende mõjukust või lõppeda hoopiski õnnetult. Ukraina oligarhidele sobib hall tsoon, see juba eelpool mainitud kahevektorilisus, mis võimaldaks kasu saada nii ühelt kui ka teiselt poolt.

Ekslik oleks arvata, et sõnavabadus ja vaadete paljusus Ukraina meedias toimib tänu tõsiasjale, et peamised telekanalid on omandatud ja kontrollitud oligarhide poolt. Et kui Venemaal omasid enne Putinit telekanaleid oligarhid (Abramovitš, Gussinki jt), siis oli seal vaba ajakirjanduse tippaeg ja valitses paljuhäälsus.

Peamiste mõjutusvahendite valdamine oligarhide poolt on Ukraina riigile kahjulik samavõrd kui kogu origarhiline süsteem. Massiline organiseerunud korruptsioon on oligarhilise võimu lahutamatu vundament. Oligarhilist süsteemi lammutamata ja normaalset demokraatlikku süsteemi rajamata ei saa Ukraina puhul rääkida euroopalikest väärtustest ja demokraatiast. Suur osa Ukraina rahvast soovib kuuluda Euroopa väärtus- ja heaolu ruumi.

Zelenskõi valituks osutumisel võib tema käitumise esmaseks lakmustestiks saada reageering vahetult enne valimispäeva ilmutatud Kiievi ringkonna administratiivkohtu otsusele, mis tunnistab Kolomoiski kontrolli all olnud Privatpanga riigistamise ebaseaduslikuks ja seega kuuluksid oligarhilt ära võetud miljardid tagastamisele.

Kas Zelenskõi deklareeritud "kõik oligarhid peavad alluma samaväärselt teiste kodanikega õiguskorrale ja kohtu otsustele" tähendaks antud juhul Kolomoiskile suurte summade tagastamise toetamist?

Suur osa Ukraina valijaskonnast on näidanud usaldust Zelenskõile ja sidunud temaga lootusi. Tahaks uskuda, et Zelenskõi on oma ütlustes, põhimõtetes ja soovis uut moodi tegutseda siiras ega muutu oma kogematuse tõttu malendiks oligarhide mängulaual.

Ei saa ju Lääne demokraatia väärtusi mitte hindavaks pidada inimest, kes on oma eeskujuks huumorimaailmas nimetanud Monty Pythonit! Poliitik Zelenskõil on aga pärast poliitikasse sekkumist võimalus näidata ka oma tõsisemat poolt ja sisu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: