Ohvri asemel teatavad politseile perevägivallast üha enam naabrid või lapsed
Seoses praeguseks juba endise ministri väidetavalt vägivaldse koduse eluga tõusis sel nädalal jälle teravalt päevakorda perevägivalla teema. Politseile annab perevägivallast üha rohkem teada kolmandad inimesed ehk naabrid, lähedased ja lapsed.
Oma loo lähisuhtevägivalla kogemisest rääkis uudistesaatele "Aktuaalne kaamera. Nädal" Krita Tali. Tema lugu jääb küll 20 aasta tagusesse aega, kuid - nagu ta ise ütleb - need lood ei ole ajas muutunud.
Nooruke Krita armus kõrvallinna mehesse, kes enne abiellumist tundus ideaalne.
"Ta oli hästi armastusväärne. Lõpuks ma armusin temasse ja... kuni selle päevani, kuni me abiellusime ja kohe järgmisel päeval sain esimest korda peksa," meenutas naine.
Ideaalne mees, kes enne abiellumist kordagi alkoholi ei kuritarvitanud, oli kadunud ja algas kaheksa õudset aastat, mille sisse jäid murtud ribid, mõra käeluus, väljakistud juuksed, pidev löömine ja tõukamine.
Naabrid kuulsid ja teadsid, kuid ei julgenud abi kutsuda. Ja kuigi Krita üritas nende ühist last võimalikult palju koledustest säästa, oli ka tema sunnitud seda kõike kui mitte nägema, siis kuulma küll. Kuus esimest aastat kannatas Krita vaikides.
"Kuni ühel momendil - ma isegi ei tea, mis oli see - ma kutsusin politsei. Ma arvan, et see oli see hetk, kui mul kõrv peast rebiti ja verd jooksis. Siis kutsusin politsei," rääkis Krita.
See ega järgmine politsei külaskäik aga vägivallatsejat ei heidutanud ning kord, kui mees ka mõneks nädalaks trellide taha pandi, tuli ta koju tagasi ja vägivald muutus veelgi jõhkramaks. Lõpuks aga midagi muutus.
"Mu tütar hakkas õues karjuma, et appi, appi, issi peksab jälle emmet, et tulge palun appi. Siis tuli politsei ja naabrid. Ja siis mu sõbranna ütles mulle, kui peaaegu kaheksa aastat oli täis, et nüüd sa annad selle kohtusse, sul ei ole mingit valikut, sa ei jäta talle mitte midagi," meenutas Krita.
Ta võitis kohtus, lahutas ning sai endale ka nende ühise korteri. Vägivaldne eksabikaasa käis veel mõnda aega kummitamas, kuid Krital oli selleks hetkeks piisavalt jõudu vastu hakata.
"Aktuaalne kaamera. Nädal" küsis, miks naine varem seda lõplikku sammu ei teinud. Krita tõi välja kaks asja - hirmu ja lootuse. Lootuse, et mees muutub, sest ta ei olnud vägivaldne ju iga päev.
20 aastat lähisuhtevägivalla ohvritega tegelenud psühhoterapeut Kait Sinisalu ütles, et enamasti ongi vägivallatsejad vaheldumisi ohvriga jõhkrad, siis aga head. Nii tekib ohvril traumaatiline seotus.
"Kui mind on rünnatud, ma olen tundnud hirmu või surmahirmu ja pärast seda pakutakse leevendust, siis ma tegelikult kiindun sellesse inimesse ja tunnen tänutunnet selle inimese vastu, kes leevendust pakub. Lähisuhtevägivald ongi sellepärast nii õudne, et see on üks ja seesama inimene," selgitas Sinisalu.
Nii ei pöördu vägivallatsejast sõltuvad ohvrid aastaid oma murega kuhugi, sest perevägivald ei ole peretüli, kus vägivald tekib kahe võrdse partneri vahel. Perevägivalla puhul ei ole partnerid võrdsed, seal on vägivallatsejal võim, ohvril hirm. Oluline faktor on ka ohvri aina väiksemaks jääv inforuum.
"Kui ma kogu aeg kuulen enda kohta, milline ma olen, mida ma mõtlen, mida ma tunnen, siis alguses ma hakkan ju vastu - ma tean täpselt, mida ma ütlesin või mõtlesin. Aga aegamööda minu jõud ja eneseusk raugevad. Mind pannakse uskuma, et ma olen hull, ma ei usalda enam oma meeli," kirjeldas terapeut.
Aina rohkem teatavad perevägivallast politseile n-ö kolmandad inimesed, olgu nendeks siis naabrid või lähedased, aga sageli paraku ka lapsed.
Kui politsei on saanud kõne näiteks lapselt ja jõuab reageerida ajal, mil vägivaldne tegevus veel toimub, on nende esmane ülesanne kohapeal kiiresti regeerida.
"Reageerida kiiresti, kaitsa ohvrit, saada aru, mis seal toimub. Ja siis probleemi olemusest lähtudes saame otsustama hakata, mis siis edasi saama hakkab. Esimesena me anname teada ohvriabisse. Kui seal on lapsed, kes on pealtnägijad või samamoodi kannatanud, siis ka lastekaitsesse. Ja mida ohvriabi ja lastekaiste teevad, sõltub juba konkreetsest juhtumist," selgitas PPA peadirektori asetäitja Krista Aas.
Pärast konkreetse olukorra lahendamist kohapeal on politsei järgmine eesmärk viia asi prokuratuuri ja kohtusse.
"Siin võin ma küll öelda, et aina rohkem ja rohkem leiavad need juhtumid lahenduse. Siin ei ole küsimus nädalates ega kuudes, vaid pigem päevades," ütles Aas.
Mis saab aga siis, kui pealtnägijad või -kuuljad annavad juhtunust teada, aga nii vägivallatseja ja kui tema võimu all olev ohver eitavad juhtunut?
"Olukorras, kus naine ütles, et kõik on korras, me püüame kõikvõimalikud muud tõendid üles leida ja nende põhjal teha objektiivset järeldust," ütles Aas.
"Ennekõike on seal olulised nende asjaosaliste ütlused, kuidas nemad seda olukorda nägid, kuidas nemad seda kirjeldavad. Kui me räägime nüüd füüsilisest vägivallast, siis loomulikult, kui on võimalik saada objektiivseid tõendeid kas siis arstitõendi näol või füüsiliste vigastuste näol, siis see on kahtlemata abiks," lisas ta.
Kait Sinisalu ütles, et lähedased helistavad tihti ise ka naiste tugikeskusesse, aga sealt abi saamiseks peab ohver seda ise soovima ja kui sellest korduvalt keeldutakse, annavad ka lähedased lõpuks alla.
"Paljud inimesed on püüdnud aidata ja nad ei ole saanud, sest ta ei tule ära. Ja vahel on ka nii, et need lähedased löövad käega. Natukene on see nagu siis, kui on alkohoolik peres ja ma viin ta Wismarisse, aga kohe kui on tagasi, jookseb uue pudeli järele ja siis mingil hetkel ma ei jõua enam," kirjeldas Sinisalu.
Krita Tali julgustab lähisuhtevägivalla ohvreid abi otsima. Teda aitasid kaks head sõbrannat, kuid tänapäeval on rohkem võimalusi kui oli siis.
"Mida ma ütlen tänapäeva naistele: kui mina olin see 20 aastat tagasi, ei olnud turvakodusid, politsei ei osanud mulle anda ühtegi numbrit, kiirabi ei osanud anda ühtegi numbrit. Mulle lihstalt öeldi, et sellega tuleb lõpp teha. Aga kuidas sa sellega lõpu teed, mingisugust aimu ei ole," rääkis ta.
Naiste tugikeskused on olemas igas maakonnas.
Perevägivallakuritegude alla lähevad teod, mille on toime pannud praegune või endine abikaasa, elukaaslane, partner või mõni teine lähisuhtes olev inimene, näiteks sugulane või hõimlane. Justiitsministeeriumi mullusest väljaandest "Kuritegevus 2018" selgub, et mullu registreeriti 3607 perevägivallakuritegu. See tähendab, et keskmiselt registreeritakse iga päev kümme sellist juhtumit.
Võrreldes 2017. aastaga oli mullu nende kuritegude arvu kasv lausa 37 protsenti ehk 975 kuritegu rohkem.
Perevägivallakuritegude arv on aasta-aastalt kasvanud ehk 2011. aastal registreeriti neid 1939, seejärel juba tublisti üle paari tuhande ning 3000 piir ületati 2016. aastal.
Peamiselt ehk 87 protsendil juhtudest oli vägivallatseja mees. Enam kui pooltel juhtudel oli selleks abikaasa või elukaaslane, 15 protsendil juhtudest oli vägivallatseja isa või ema või siis kasuisa või kasuema, 14 protsendil juhtudest aga endine abikaasa või elukaaslane. Järgnesid tütar või poeg, muu sugulane või õde või vend.
Kokku registreeriti mullu Eestis 8249 vägivallakuritegu ja neist ligi pooled, täpsemalt 44 protsenti olid perevägivallakuriteod. Vägivallakuritegusid oli viimati rohkem 2008. aastal, mil neid registreeriti üle 9300.
Kõige mustemad numbrid aga näitavad, et perevägivallas kaotati mullu seitse elu.
Toimetaja: Merili Nael