Hansson: Euroopa Keskpanga või Eesti presidendi amet ei ole kindlasti plaan A ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Järgmine nädal on Ardo Hanssonile viimane Eesti Panga presidendina. ERR-i ajakirjanik Toomas Sildam usutles Chicagos sündinud ja Harvardi ülikooli lõpetanud rahandusmeest kohtades, kus teda enim kohata võiks - pangahoones, autos ja Nõmme turul. Hansson rääkis muu hulgas, kas ta tahaks uuesti presidenditiitlit kanda. Vaata videolõiku intervjuust õhtul kell 21 algavast uudistesaatest "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Eesti Panga hoones:

Millal hakkasite teie, paadipõgeniku poeg, kes sündis Chicagos, kasvas üles British Columbias Kanadas, tegi Harvardis magistri- ja doktoritöö, aru saama, et Eesti võib NSV Liidu alt vabaks saada?

Ma arvan, et reaalselt tekkis see mõte ikka siis, kui asjad hakkasid juba liikuma. Ma arvan, et 1985. aastal ei oleks ikka päris seda uskunud, kuigi proovisid ka töötada selle nimel, aga ma arvan, et need esimesed sammud pidid juba tekkima ja siis tekkis see päris võimalus, ma arvan.

1991 te olite Eestis rahareformikomitee liige. Kui käänuline või sirge on olnud meie tee rublast euroni, mida te olete ise seestpoolt näinud?

Väga käänuline. Ma arvan, et ühes mõttes see pikk plaan oli alati olemas - selge Läänele orienteeritus jne, mis määrasid selle üldise suuna. Aga see, mida maailm... esiteks seesama suur majanduslangus aastatel 1992 kuni 1994 oli ikka äärmiselt valus, siis Vene kriis tuli mõni aasta hiljem ja nüüd me viimati elasime üle omaenda suurema kriisi ka umbes kümme aastat tagasi. Nii et on olnud häid aegu ja on olnud väga raskeid aegu.

Samas, te olete Maailmapangas töötanud Balkani riikidega ja näinud Euroopa varjupoolt. Miks Eestil riigina nii hästi on läinud?

Ma arvan, et meil on olnud palju õnne tegelikult. Just need esimesed sammud olid väga olulised. Ma arvan, et just sel hetkel oli selline valitsus, mis suutis väga radikaalseid otsuseid vastu võtta, luua vundamenti, õigusriigi vundamenti, korras riigiriahanduse vundamenti ja avatud majandusele suunatust. NIi et, kui need esimesed sammud oleksid kuidagi valed olnud, siis oleks kõik võinud väga teisiti minna. Ja see kõik, ma arvan, läks väga üle noatera, et just need õiged inimesed sattusid õigel ajal sinna ametisse.

Samas, on see paratamatus, et Eesti kui riigi edulugu ei ole kõigi inimesteni jõudnud?

Absoluutselt. Ma arvan, et me saame sellest järjest rohkem aru. Ma arvan, et see ei ole mingi erand ka. Kui me vaatame teisi oma saatusekaaslasi või üleminekuriike, siis see on laiem fenomen. Enne kui asjad lähevad paremaks, aga näiteks ebavõrdsus on peaaegu igal pool alguses kasvanud, siis nüüd me näeme viimastel aastatel võib-olla, et see asi on natuke teises suunas pöördunud. Näiteks palgakasv, mis tegelikult on meil päris kiire. Lõpuks me näeme väga jõulist konvergentsi näiteks võrreldes Lääne-Euroopa riikidega. Meil kasvavad palgad seitse-kaheksa protsenti, Lääne-Euroopas poolteist kuni kaks protsenti. See on ikka päris kiire järelejõudmise tempo, mis ei kesta ka igavesti.

Samas, väga paljud inimesed ilmselt, kui nad kuulevad raadiost statistikaameti pressiteadet, et Eesti keskmine palk on 1300 eurot, mõtlevad, et ei ole minul sellist palka, ei ole ühelgi minu tuttaval, ma ei teagi selliseid inimesi, kes nii palju teenivad.

Jah. Selles mõttes, et kui me räägime keskmisest palgas, siis pooltel peab see olema madalam ja pooltel kõrgem, nii et me juba räägime mitmestsajast tuhandest inimesest, kes võivad sellele numbrile otsa vaadata ja öelda, et ma ei ole sellist asja kunagi näinud. Nii et, kui me leiaksime mõne võluvitsa, millega seda kuidagi kiiresti parandada... Aga ma arvan, et kui me pöörame sellele teemale rohkem tähelepanu, kui majandus juba toetab seda - praegu me näeme, et kõige kiirem palgatõus on alumises otsas, kõige aeglasem palgatõus on ülemises otsas -, kui sotsiaaltoetused kasvavad samamoodi, siis ma arvan, et see probleem peaks läbi aja paranema.

Teiseks, ma arvan, et meil on raske ka see, et meie võrdlusgrupp, kellega me tahame ennast võrrelda, on Põhjamaad, mis on absoluutselt maailma tipus peaaegu iga näitaja järgi. Selles mõttes, kuhu me tahame sihtida, me oleme selle lati äärmiselt kõrgele seadnud. Kui vaatame praegu meie palkasid, ma arvan, et meie palgad on juba kõrgemad kui näiteks Tšehhi Vabariigis, rääkimata veel Ungarist, Poolast, Lätist, Leedust jne. Nii et tegelikult, võrreldes selle grupiga me oleme ikka päris kenasti kasvanud, aga ei ole loomulikult rahul sellega.

Mida te ütlete lohutuseks neile, kes on palgasaajate alumises otsas?

Ma ei tea, kas see on lohutus, aga lihtsalt praegu me näeme, et neid võimalusi kuidagi liikuda on võib-olla rohkem kui neid on olnud varem. See ei puuduta, loomulikult, jälle igat inimest. Nii et ma arvan, et mõnikord, kui on võimalik natukene töökohti vahetada jne, siis sihtida järgmist taset. Praegusel ajal on vähemalt tööturg selline, kus paljudel inimestel on vähemalt mingid teoreetilised valikud olemas.

Julgustate inimest ennast senisest lahti raputama?

No näiteks. Võib-olla lihtsalt mõelda, kas on mõni teine amet, mida sa saad samas linnas või piirkonnas pidada, mis pakub sulle mingis mõttes seda järgmist. Praegu me näeme äärmiselt palju liikumist. Meil on isegi rohkem liikumist töökohtade vahel kui näiteks eelmise buumi ajal. Ja see on tegelikult edasiviiv jõud, kui see on jätkusuutlik.

Eesti Pank hoiatab valitsust: ärge tehke majanduse tervist hullemaks, ärge laenake suurte taristuobjektide ehitamiseks. Samas, te olete Hiinas, Maailmapangas töötanud, Hiina on teinud väga suuri investeeringuid taristusse ja see on väga edukas olnud neil. Miks te Eestis nii skeptiline olete?

Eestis me ju räägime rohkem sellest, et on vaja majandust tasakaalustada. Me ei ütle valitsusele, et tehke seda, tehke teist, kulutage selle peale, ärge kulutage selle peale. Aga lihtsalt, seda üldist, et majandus praegu ei hakkaks olukorras, kus majandusel läheb juba niigi hästi, kus ettevõtted kurdavad tööjõupuuduse üle, tööpuudus on ülimadal, palgad kasvavad kiiresti, inflatsioon on meil juba kiire - sellises olukorras hakata veelgi rohkem gaasile vajutama, tegelikult ainult süvendab probleeme. See, et me nüüd hakkaksime selle tõttu palju kiiremini kasvama, on ebatõenäoline ja me näeksime pigem neid negatiivseid külgi - inflatsioon ja langev konkurentsivõime.

Välisinvesteeringuid praegu väga palju ei tule, NB investorid on praegu ettevaatlikud. Mis staadiumis praegu Eesti on? Kas see on selline tiksumine?

Ettevõtete investeeringud on suhteliselt madalad. Me näeme seda probleemina. Arvestades, et meil seda kasvupotentsiaali või järelejõudmise potentsiaali on veel olemas, me praegu peaksime nägema, et Eesti ettevõtted investeeriksid rohkem kui Euroopa keskmine, aga me praegu seda ei näe. Nii et ettevõtted ühel või teisel põhjusel on ettevaatlikud. Valitsus on päris kenasti investeerinud ja kui vaatad ringi, vaatad, et meil on uued laevad, uued lennukid, uued trammid, uued bussid, uued rongid, igasugused uued kontserdimajad - tegelikult seda investeeringut on minu meelest olnud ikka päris palju.

Aga ettevõtted on ettevaatlikud. Üks põhjus on võib-olla ebamäärasus, et kas nad kardavad, et midagi juhtub ühel välisturul, kardavad, et valitsus hakkab järsku maksupoliitikat sellise moel muutma, et nende äriplaanid jooksevad liiva või mis iganes. Nii et julgust praegu väga palju ei ole ettevõtete seas.

Mida te tunnete või mõtlete, kui loete näiteks uudist, et rõivatööstus Baltika viib oma tootmise Eestist ära?

Kui see on suhteliselt mõõduka tempoga protsess, et me näeme, et need inimesed, kes kaotavad oma töö, leiavad päris kiiresti mingi uue, päeva lõpus isegi parema töökoha, siis see on seesama edasiviiv jõud, see on see, kuidas meie majandus hakkab kasvama. Ega need harud võib-olla mõned päevad varem või hiljem hääbuvad niikuinii, kui me lihtsalt kasvame järjest jõukamaks.

Meie kardame seda, kui see muutuks massiliseks protsessiks, kui iga päev hakkad lugema, et alguses oli Baltika, siis oli Sangar, siis tuleb keegi teine. Kui liiga kiiresti hakkab see protsess liikuma ja tekib seesama tööpuudus juba, siis see muutub probleemiks.

Loomulikult, konkreetsel isikul, kui see sõnum tuleb, on alati negatiivne. Aga mõõdukas lisandväärtuse ahelas üles liikumine on kindlasti positiivne.

Mis meid ees ootab - majanduslangus või majanduskriis?

Majanduskriisi ilmselt keegi ei oska kunagi ennustada. See tuleb alati mingil määral ootamatult. Meie kardame rohkem niisugust vaikset aeglustumist ja meie baaseeldus on praegu, et võib-olla järgmisel aastal, järgmistel aastatel me suudame ainult umbes kahe protsendi võrra kasvada, kuna me oleme viimastel aastatel teinud sellise spurdi, et nüüd on vaja natuke tempot võib-olla vähendada. Ja me toimetame praegu kõvasti üle oma potentsiaali - töötajad on kõik hõivatud, masinad ja seadmed on rakendatud jne.

Minu meelest tõenäolisem on see, kui midagi palju negatiivsemat peaks toimuma, siis see on rohkem Soome stsenaarium viimased kümme aastat - lihtsalt saad aru tagantjärele, et sa olid natuke liiga jõuliselt arenenud, palgad kasvasid palju kiiremini kui tootlikkus ja nüüd sa pead seda konkurentsivõimet kuidagi valuliselt taastama sellega, et sa pead pausi paar aastat. Soomlased nägid sellist null-protsenti majanduskasvu ikka kolm-neli aastat. Nüüd on jälle täheldada teatud majanduskasvu.

...mis tähendab, et ka riigieelarve on pausil?

Riigieelarve on pausil. Riigieelarvel on olnud viimastel aastatel ikka ülihead... tegelikult rahandusministriamet on viimastel aastatel olnud palju kergem kui see saab olema tulevikus, kuna lihtsalt makse laekus ootamatult palju, palgad kasvasid, tarbimine kasvas. Need olid need suured maksubaasid. Kui selles olukorras ei ole võimalik eelarvet tasakaalu viia, siis ma arvan, et tulevikus saab see olema veelgi raskem.

Intervjuu jätkus autos:

Kas vastab tõele, et kui te Eesti Panga presidendiks saite, siis alguses mõtlesite, et hakkate jalgrattaga tööl käima?

Mul oli üks Hiinast toodud mingisugune elektrimopeed või -jalgratas ja ma mõtlesin, et võib-olla sellega annab seda teha - sõidab 25 kilomeetrit tunnis vms. Aga pärast ma sain aru, et turvakaalutlustel võib-olla ei saa sellist pulli niisama lubada. Nii et, jah, oli see mõte küll.

Kui ma Hiinas elasin, siis ma ostsin sellise asja ja sai seal päris kenasti ringi tiirutada sellega suurlinnas ja kuidagi hakkas meeldima. Nüüd mul on selle aku juba tühi ja see enam ei tööta. See variant langes ära.

Hiinas on vist autojuhid ja jalgratturid rohkem teineteisega harjunud kui Eestis?

Jah, kindlasti. Nad on eraldatud ka.

Kas teile reisimine meeldib?

Jah, kindlasti meeldib. Kuigi, selles ametis on olnud vahest ikka see, et ega see reis ei ole pikk - Fraknfurdis käimine on väga lihtne, umbes nagu Tartu buss, kaks ja pool tundi ja oled kohal. Aga hästi vara hommikul üles, siis on pikad koosolekud ja siis tuled keskööl tagasi, järgmisel päeval.

See on kord kuus neljapäeviti?

Kaks korda kuus kipub olema. Nüüd on ta, ütleme, 18 korda aastas on Frankfurdis käimist - väga tihe. Siis mõned teised reisin, nii et kokku ma ütleks, et lähetusi on umbes kolm tükki kuus. Nii et reisimist - kui sulle ei meeldiks, siis see oleks kurnav töö.

Kuidas Frankfurdist vaadates euroala tervis on?

Ma arvan, et ta on parem kui mõni aasta tagasi. Riskid on ikka üleval selles mõttes, et praegu maailm on muutunud, protektsionistlikud meeleolud, kaubandussõja võimalikkus, rahutused ja sellised asjad. Need kõik mõjutavad majandust. Aga ma arvan, et üldiselt on seis palju parem. Ma isegi tunnetan seda läbi koosolekutetsükli - koosolekud on lühemad, neid on vähem, telekonverentse enam ei ole, nii et praegu on pigem ikka rahulikumad ajad.

Kui te Eesti Panga presidendiks saite, siis räägiti ju euroala matustest.

Absoluutselt. Olid väga suured küsimused, mis Kreekast saab, kuidas üldse läheb. Nii et tegelikult on praegu väga palju tehtud ka. Ma arvan, et pangad on tehtud palju tugevamateks kui nad olid tol ajal, valitsuste eelarved on palju paremas seisus. Nii et olukord on objektiivselt parem.

Kui ägedad vaidlused olid omal ajal Frankfurdis? Ja mis Eestist olenes? Eesti on kõige väiksem keskpank.

Ägedad nad selles mõttes ei ole. Võrreldes ministritega, ma arvan, et keskpankurid on ikka džentelmenid ja keegi seal rusikaga lauale ei viruta ja ütle, et ma nüüd nõuan oma seisukohta. Kõik ajavad ühte asja ja igaüks näeb seda asja natuke erinevalt. Aga küsimus on jälle, kui palju seda majandust stimuleerida, kas pigem tulla vastu ja aidata üle elada need šokid või hoida natuke karmimat liini.

Mis puudutab Eesti rolli, ma arvan, et kui sa suudad pakkuda välja mingisuguseid konstruktiivseid ettepanekuid, mille kohta teised ütlevad, et ahhaa, tegelikult see ongi päris hea mõte, siis ei ole mingit vahet, kas sa oled suur või väike. Seal hääletamist on üliharva. Tegelikult sinu võime asju mõjutada sõltub sinu oskusest inimesi veenda.

Kelle ettepanek oli, et euroala riike päästa läbi madala intressi poliitika ja raha juurdepumpamise?

See ei olnud kellegi otsene ettepanek. Ma arvan, et see lihtsalt kujunes välja sellisel moel, et keskpangale on antud üsna piiratud mandaat ja see mandaat on hoida inflatsiooni mõõdukalt positiivsena, me ei taha, et ta läheks ülikõrgeks, aga me ei taha ka, et hinnad hakkaksid lausa langema. Kuidagi sihid seda natuke alla kaheprotsendist inflatsiooni ja siis vaatad, et tegelikult inflatsioon hakkab nulli lähedale jõudma, mis on liiga madal ja siis on enam-vähem selge, et sinu põhieesmärgi täitmise nimel pead hakkama kuidagi stimuleerima. See teadmine tekkis, seal ei olnud vaja kellegi ettepanekut, ma arvan.

Kas Euroopa Keskpanga poliitika ongi selline, et ükskõik, mis juhtub, euroala riik päästetakse?

Siin on laiem ring. Ma arvan, et valitsused mängivad olulist rolli ka. Ma arvan, et päris nii ei ole. Ilmselt proovitakse leida tasakaalupunkti. Ja meil oli üks episood juba mõni aasta tagasi, kus see asi läks väga lähedale ja sealt juba saab aimu, kuidas läheneda sellistele asjadele.

Milline episood?

Kreeka.

Kreeka? Samas, ka normaalsete intressidega ei suudaks ju ka Itaalia oma riigivõlga maksta?

Ma arvan, et kui need intressimäärad normaliseeruvad, siis on seal veel täiendav väljakutse Itaalia valitsusele - praegu on neil võimalik päris kenasti hakkama saada, aga kui kunagi tulevikus intressimäärad tõusevad, siis neil on sellevõrra raskem seda teha.

See rahapoliitika pakkus teatud hingetõmberuumi valitsustele. Ma arvan, et enamik euroala valitsustest on kasutanud seda hingetõmberuumi selles mõttes, et samal ajal kui Euroopa Keskpank ostis varasid, siis valitsused tõmbasid ikka pigem kokku, eelarvepuudujäägid on vähenenud. Ei ole nii, et nüüd Euroopa Keskpank vähendas intressimäärasid ja valitsused hakkasid kõik kulutama. Absoluutselt vastupidi. Mõned riigid ei ole seda hingetõmberuumi võib-olla nii hästi ära kasutanud.

Kes?

Ma ei taha hakata siin otseselt nimesid nimetama, aga paar tükki on.

Kas teie käest on Frankfurdis ka küsitud: "Mister Hansson, what's going on? Kuidas te ei märganud, et Eestis pestakse raha?"?

Kui need uudised tekkisid eelmisel aastal, siis, loomulikult, kui sa vestled oma kaaslastega, nad on just ajalehti lugenud ja see muutub jututeemaks, ma arvan, et vastus peab olema see, et tegelikult ei olnud nii, et me ei märganud, et see ei ole nii, et midagi toimus ja me ei teadnud üldse ja siis järsku ajakirjandusse ilmus ja me kõik õppisime midagi uut.

Kui me seda Eesti episoodi vaatame, tegelikult need suured summad hakkasid liikuma kunagi 2012 või 2013. Ma arvan, et siis juba hakati märkama, siis hakkas uurima finantsinspektsioon, 2014 juba on seal kohapeal, uurib, annab ettekirjutusi, 2015 on see pood nagu kinni pandud. Nii et neid asju ei saa üleöö...sa ei saa lihtsalt minna nagu vesternis või filmis lihtsalt kõrtsi ja hakkad tulistama, et ma nüüd loon korda, kui mulle tundub, et midagi on lahti. Sa pead ikka dokumenteerima, mis iganes. Arvestades, et kõik need asjad võtavad natuke aega, siis minu meelest paariaastane nihe sellest arusaamisest kuni poe kinnipanemiseni ei ole sugugi midagi negatiivset.

Eesti suured pangad läksid Rootsi pankade alla. Mida me sellega kaotanud oleme?

Ma arvan, et me kaotame, me võidame. Me võime rääkida, milles me võidame. Kindlasti see, et kriisi ajal ei pidanud Eesti maksumaksja ühtegi penni maksma mingisuguse panga väljapäästmiseks, sest meie olime väike osa sellest suurest Rootsi pangabilansist. See, et meil tekkisid need raskused siin, ei olnud nii suur šokk sellele suurele pangale, nii et riskid olid hajutatud ja kõik elasime üle. See on see positiivne pool - kindlustunne, et meil on head partnerid.

Aga negatiivne on, et - ja ma arvan, et kõik otsustamine ei ole loomulikult Stockholmi viidud - mõned suured otsused kindlasti pigem tehakse seal, ilmselt lähenetakse sellevõrra standardsemalt, natukene mittestandardsetele ettepanekutele võib-olla - mis on tegelikult objektiivselt head - öeldakse pigem ei.

Aga sellevõrra on meil tekkinud uued Eesti pangad, mis ilmselt leiavad, et Rootsi pangad jätavad päris palju head äri lihtsalt lauale, mida nemad saavad üles noppida. Ma arvan, et praegu on tekkinud palju rohkem kodumaiseid pankasid jälle. See trend on olnud positiivne.

Aga nende Rootsi pankade puhul ju - kui Olari Taal, Indrek Neivelt või Ain Hanschmidt tundsid oma kliente, siis uued omanikud Rootsis ei tunne ja kui nüüd keegi ütleks, et andke laenu kolme spaahotelli ehitamiseks Kuressaarde, kohalikele ettevõtjatele, siis tõenäoliselt Rootsis see läbi ei läheks?

Ma ei oska seda tunnetada, kuidas nad sellele lähenevad. Võib-olla, jah, nad natukene riskikartlikumalt lähenevad, ütlevad, et kuna me ju neid ei tunne, siis me vaatame mingisuguseid näitajaid, kahjuks me ei saa teile anda. Teine oleks, tundes neid inimesi, oleks nagu riskilembelisem ja võib-olla kokkuvõttes oleks rohkem saanud.

Nüüd on tekkinud uus pank, näiteks Luminor, mis võib-olla jälle natuke teise paradigma alusel töötab. Seda mitmekesisust on nüüd tekkimas.

Mina olen SEB klient. Miks on nii, et minu ja SEB Rootsi kliendi vahel on suured erinevused teenustasudes, intressides?

Ma arvan, et üks on kindlasti turu suurus, võib-olla samal ajal kui sa pakud mingit toodet ligi kümnemiljonilisele turule, seal on kindlasti mingisugused kulude struktuuride vahed, erinevad vääringud, see tähendab, et erinevad intressimäärad turgudel ka. Ma arvan, et kui vaadata hinnakirju, siis ilmselt mõni asi on siin odavam, teine asi on seal odavam. Ma ei oska kokkuvõttes öelda, kus on kallim. Aga kindlasti meil on turukonkurentsi natuke vähem ja see on mingil määral probleem.

Jutt jätkus Nõmme turul:

Kui sageli te Nõmme turule satute? See on teie koduturg ju?

Koduturg. Ma elan siit umbes kilomeetri kaugusel, nii et arvan, et suve jooksul iga paari nädala tagant lihtsalt tulen oma lastega, ratastega sõidame. Siin on mõnus.

Kuidas te turul tavaliselt maksate - pangakaardiga või sularahas?

Ma ikka eelistan sularaha kasutada nii turul kui mujal.

Miks?

Mulle meeldib alati, et saad jälgida, kuhu su raha läheb, ei ole võimalust, et mingi katkestus saab kuidagi asju mõjutada.

Miks elu Eestis nii kallis on?

Mitu põhjust. Ma arvan, et üks on see, et kui me võrdleme näiteks Läti ja Leeduga, siis on see, et meie palgad on tükkmaad kõrgemad ja seda peab kuidagi kinni maksma. See on loomulikult väga positiivne.

Teine on kindlasti see, et konkurentsi on vähem kui mõnes suures riigis. Näiteks ma elasin kunagi Poolas, seal olid ikka hinnad oluliselt madalamad, kuna see on ikka nii suur turg.

Ja ma arvan, et kolmas põhjus on meie naabruskond - me elame ikka Soome ja Rootsi lähedal, kus hinnatase on kõrge ja kui nad kogu aeg siin käivad, siis, ma arvan, et nemad tõmbavad selle hinna üles. Kui näiteks Leeduga võrrelda, siis Leedu on Poola ja Valgevene kõrval, kus naabrid on odavad riigid ja ma arvan, et see väga oluliselt mõjutab. Kui ikka soomlased tulevad ja näevad, et tase on madal, siis nad ostavad kokku ja see tõstab meie hindu.

Aga öeldakse, et soomlasi käib järjest vähem?

Käib järjest vähem. Käib rohkem teisi inimesi mujalt maailmast, kes võib-olla tunnetavad seda sama asja. Soomlaste ärakadumine on selles mõttes tagasilöögi andnud meie majandusele.

On see ainult alkoaktsiisist?

Ma ei tea. Kindlasti on see üks määrav tegur, aga ilmselt on see natuke laiem fenomen ka.

Te olete tegelikult enda kui panga presidendi viimasel tööpäeval Vilniuses.

Just.

Kas Leedu on tõusmas piirkonna uueks finantskeskuseks kaasaegsete finantsasutuste turuletulemisel, loomisel?

Nad üsna agressiivselt praegu promovad seda, et nad tahaks selliseks saada. Valitsus, keskpank teevad seda. Meie oleme natukene vaoshoitumad, me tahaks näha neid ettevõtteid, aga natuke, ma ütleks, uued, väga innovaatilised võivad tuua kahtlaseid tehinguid siia. Nii et mina pigem oleksin natukene tagasihoidlikum ja teine võtab jälle rohkem riske.

Te olete oma loomult konservatiiv?

Jah. Kindlasti. Kas see on hea või halb, peavad teised ütlema.

Kas maailmarändur jääb nüüd koju, Eestisse?

Ma arvan, et tahaks oma baasi siia luua küll, et lapsed jäävad siia kooli, pere on on enamik aega siin. Tänapäeval on võimalik asju kombineerida ka, et võib-olla annab midagi kokku klopsida, et saab natuke siin, Eestis toimetada ja ka rahvusvaheliselt midagi veel ette võtta. Aga eks näe.

Mitmes linn see muidu oleks, kui uuesti kolima peaks?

Kümnes. Nii et neid on olnud, kokkuvõttes võib-olla liiga palju, aga teisest küljest see on olnud väga huvitav.

Mida 60-aastane pangapresident hakkab tegema?

Eks näe. Loogiline oleks minna kuhugi mujale, midagi üritada karjääri suhtes, aga eks näe.

Euroopa Keskpank hakkab uut presidenti valima.

Seda on rääkinud analüütikud, ajakirjanikud. Alati on tore sellist asja lugeda, aga ma ei pea seda praegu küll ei plaan A-ks ega plaan B-ks.

Aga kahe aasta pärast hakkab Eesti riigikogu, valimismeeste kogu valima Eestile uut presidenti. Olete valmis, kui teile ettepanek tehtaks?

Ahh, ma arvan, et see ei ole ka minul kindlasti plaan A. Ei ole sellise asja peale väga palju mõelnud. Ma arvan, et kui keegi ütleks, et hääled on koos, tee ära, siis ma ei ole kindel, et ma hakkaks kohe rõõmust hõiskama. Kui on teised head inimesed, kes seda tahavad teha, siis hea, kui nad seda teevad.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: