Rahvusvahelise mereõiguse kohus (ITLOS) kohustas laupäeval Venemaad vabastama 25. novembril Kertši väinas kinni peetud Ukraina mereväelased, kaks sõjalaeva ja puksiiri. Sarnaselt Eesti halduskohtumenetlusest tuttava esialgse õiguskaitse abinõuga võimaldab selline ITLOS-i seatud ajutine meede tagada õigusrahu, kuni jätkub Kertši väina intsidendi üle Ukraina poolt äsja alustatud kohtumenetlus (eraldiseisvas) mereõiguse tribunalis.

ITLOS leidis, et sellist ajutist meedet kohaldamata saaks pöördumatult kahjustada arestitud Ukraina laevade ja Venemaal eelvangistuses viibivate meremeeste immuniteet.

ITLOS-i hinnangul tuleb Venemaa vaidlusalust tegevust Ukraina aluste vastu Kertši väinas lugeda korrakaitseliseks, mitte sõjaväeliseks operatsiooniks. See on olulise tähtsusega järeldus, sest vastasel juhul oleks kohtul puudunud jurisdiktsioon, et otsustada Ukraina mereväelaste ja laevade vabastamise üle.

Venemaa ja Ukraina olid nimelt mereõiguse konventsiooni ratifitseerimisel seadnud suhtes asjakohase reservatsiooni, millega välistati kohtu jurisdiktsioon küsimustes, mis puudutavad sõjaväelisi tegevusi (military activities).

Venemaa on seetõttu olnud järjepidevalt seisukohal, et ITLOS-l puudub õigus otsustada Kertši väina intsidendi üle. Samal ajal on Venemaa eitanud olukorra käsitatavust relvastatud konfliktina.

ITLOS asus aga seisukohale, et tänapäeval täidavad sõjalaevad sageli nii korrakaitselisi kui ka sõjaväelisi ülesandeid. Ainuüksi sõjalaevade staatusest ei saa ITLOS-i hinnangul järeldada, et ka nende tegevus on tingimata sõjaväeline, kui selleks ei anna alust konkreetse juhtumi asjaolud.

Kertši väina intsidendi puhul leidis ITLOS, et konflikti tuum lasus Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni erinevatel arusaamadel sõjalaevade läbipääsuõigustest Kertši väinas. Kohus rõhutas, et läbipääsuõigused, mis johtuvad näiteks rahumeelsest või takistamatu läbisõidu õigusest, kohalduvad kõigile laevadele.

Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolust, et Kertši väina intsidendi puhul olid vaidluse objektiks üksnes sõjalaevade läbipääsuõigused, kohtu hinnangul järeldada, et Venemaa tegevust sõjalaevade läbipääsu takistamisel tuleks liigitada sõjaväeliseks.

See oli võtmetähtsusega Venemaa vaidlusaluse Kertši väina operatsiooni õiguslikul kategoriseerimisel. Teisisõnu paigutus selline tegevus ülekaalukalt korrakaitseõiguse ja haldusõiguse üldosa piiridesse (korrakaitseline toiming), mitte riigikaitseõiguse ja meresõjaõiguse raamistikku.

Siinkirjutaja hinnangul on nüüdseks selge, et Venemaa ja Ukraina vahel 2003. aastal sõlmitud Kertši lepingu tõttu, mille kehtivust ei ole vaidluse pooled Kertši väina intsidendi eel ega järel kahtluse alla seadnud, ei kohaldu Kertši väinas takistamatu läbisõidu õigus.

Samal ajal võib rahvusvahelises erialakirjanduses kohata ka vastupidist seisukohta. Takistamatu läbisõidu õigus annaks mereõiguse konventsiooni alusel kõigi riikide laevadele ja õhusõidukitele olemuslikult meresõiduvabaduse ja ülelennuvabaduse suundumiseks Aasovi merre või selle kohale ja sealt naasemiseks.

Ukraina saab aga jätkuvas kohtuvaidluses tugineda Kertši lepingu artikkel 2 lõikele 1, millega Venemaa ja Ukraina on kohustunud tagama teineteise laevadele, sh sõjalaevadele, Aasovi meres ja Kertši väinas meresõiduvabaduse (küll aga mitte ülelennuvabaduse). Meresõiduvabadusega on vastuolus navigatsioonile ühepoolsete takistuste seadmine.

Venemaa eesmärk on välisriikide laevade navigatsiooni piiramise kaudu saavutada ainukontroll Aasovi mere üle suletud merena.

Kui Ukraina peaks aga pidama otstarbekaks lõpetada 2003. aasta Kertši lepingu selle Venemaa-poolse olulise rikkumise tõttu ja deklareerima erinevalt selles lepingus sätestatust, et Aasovi meri ei ole enam ainiti Ukraina ja Venemaa siseveteks, on õiguslikuks tulemuseks see, et Aasovi mere keskosas paikneb sisevete asemel majandusvöönd.

Selle tõttu kohalduks Kertši väinas takistamatu läbisõidu õigus ja see oleks läbimiseks vaba kõigi riikide kõigile laevadele ja õhusõidukitele, sh sõjaväelistele.

Kui Venemaa sellisel juhul jätkab välisriikide laevadelt Kertši väina läbimiseks eelneva loa nõudmist, puuduks sel eelduspäraselt vähemasti Eesti kui Krimmi okupeerimist mittetunnustava riigi perspektiivist õiguslik alus.

Lääneriikide Krimmi annekteerimise järgne mittetunnustuspoliitika kätkeb olemuslikult ühtlasi protesti igasuguse käsituse vastu Kertši väinast kui ainiti Vene pikaaegsetest sisevetest. Protesteerivate riikide laevad ja õhusõidukid saavad sellisel juhul Vene riigisisestest nõuetest sõltumata läbida rahvusvahelise mereõiguse järgi takistamatult Kertši väina.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.