Kõnniteedel sööstvad elektritõukerattad ja -rulad seavad jalakäijaid ohtu ({{commentsTotal}})

Tõukeratas.
Tõukeratas. Autor/allikas: Mari Bulganina

Politsei tõdeb, et kõnniteel jalakäijate vahel elektritõukerataste, -rulade ja rulluiskudega tuiskajad seavad ohtu jalgsi liiklejad, sest ei arvesta nendega. Kasvanud on ka kergliiklusteedel toimuvate õnnetuste hulk, ent politsei hinnangul peaks olukorda reguleerima pigem talupojamõistusega, mitte liiklusseaduse täiendamisega.

Viimase aasta-paariga on jalgrattapoodides kasvanud elektritõukerataste ja -rulade müük niivõrd, et need annavad kõnniteedel juba tugevalt tooni. Teel kõndivad inimesed pääsevad heal juhul ehmatusega, kui mõni elektriline sõiduk neist kergliiklusteel vuhinaga mööda laveerib. Kiirused võivad ulatuda isegi 40 kilomeetrini tunnis ja jalakäijad ei oska sellise ohuallikaga veel arvestada.

Tegelikult ei peagi, kinnitab politsei- ja piirivalveameti  juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo, kes tõdeb, et kõik sellised kõnniteel kasutatavad kiiremat liikumist võimaldavad abivahendid tekitavad probleeme.

Nimelt ei ole paljud tõukeratta või rulaga liiklejad teinud endale selgeks, et liiklusseaduse mõistes on nad abivahendiga liiklevad jalakäijad, kellele tavalised jalakäijad ei pea teed andma ega nende lähenedes "kraavi" hüppama. Hoopis nemad peavad kindlad olema, et nad jalakäijaid ei ohusta ega takista nende tavapärast liikumist neile sobivas tempos ja viisil.

"Kui lähen koduuksest välja liiklusesse, peaksin enne tegema selgeks omale reeglid ja rollid, kes ma olen, millised on minu õigused-kohustused. Seaduses on väga selgelt kirjas, et tõukerattad, rulluisud jne on jalakäija abivahendid. Seega pean endale enne tänavale minekut selgeks tegema, kas olen jalgrattur või jalakäija," ütleb Loigo.

Ta rõhutab, et abivahendiga kergliiklusteele minnes peab igal juhul meeles hoidma, et teisi liiklejaid ohustada ei tohi.

"Võib tulla väga väike, väga oskamatu liikleja, ja tal on samasugune õigus seal liigelda, ta ei pea vaatama, kas äkki kuskilt on tulemas tõukeratas. Jalakäijana võin liikuda nii aeglaselt kui tahan, kiirem liikleja ei tohi jalakäijat segada. Kõige aluseks peab olema ikka viisakus ja aeglasema liiklejaga arvetamine," ütleb Loigo. "Elektrirulad, elektritõukerattad, need on kõik uued asjad liikluses. Kõige suurem probleem on see, et inimesed on jätnud endale neid soetades liiklusreeglid selgeks tegemata - ta ei tea, mis asi see on, millega ta liikluses liigub ja mis reeglid talle kehtivad. See tekitab enim probleeme."

Ka 80 km/h on võimalik

Elektritõukerattad võivad liikuda tõeliselt kiiresti. Kui kauplus Veloplus müüb aeglasi, esialgu vaid 8 km/h ehk sörgitempot võimaldavaid elektritõukerattaid, mida saab esmaste sõiduvõtete omandamise järel telefoniäpist turvaprotokolli läbimisel ka 25 km/h seadistada, siis turul on müügil ka märksa kiiremat lustisõitu võimaldavaid elektritõukerattaid, mis enamasti jäävad 25-35 km/h kanti, ent Eestis on võimalik osta ka kuni 80 km/h sõitvat tõukeratast.

Seejuures ei kehti nõue kanda sellega sõites kiivrit ning kuna tegemist on jalakäija abivahendiga, ei tohiks sellega ronida sõiduteele, vaid peaks püsima kõnniteel. Kahtlemata seab see maksimumvõimsusel sõites kaasliiklejad ohtu.

Sirle Loigo tõdeb, et õnnetused kergliiklusteedel ongi sagenenud. Ent kuna elektritõukeratas on siiski jalakäija abivahend, siis sellega sõites teisele jalakäijale otsa sõites pole tegemist mitte liiklusõnnetusega, vaid tavalise õnnetusega ning see statistikasse ei jõua. Liiklusõnnetus oleks see juhul, kui kokkupõrge toimuks kas jalgratta või sõidukiga, kaks jalakäijat omavahel aga liiklusõnnetust ei tekita.

Enim kujutavadki elektritõukerattal sõitjad ohtu iseendale: nad võivad kokku põrgata nii mõne postiga kui kaotada suurel kiirusel tasakaalu ja kukkuda. Kiivrita pea võib 40 km/h kiiruselt kukkudes hullusti kannatada saada, muudest kehaosadest ja jäsemetest rääkimata.

Ent elektritõukeratast siiski jalgrattaga võrdsustada ei saa ja seaduse silmis on jätkuvalt tegemist jalakäijaga, sõltumata ta liikumiskiirusest. Seetõttu ei saa ka nende abivahendite maksimaalset lubatud kiirust reguleerida, sest jalakäijale kiirusepiiranguid kehtestatud ei ole. Seetõttu võib elektritõukerattaga liikleja sõita "nagu torust tuleb". Samuti ei nõuta jalakäijalt kiivri kandmist, mistõttu ei saa seda nõuda ka elektritõukerattaga liiklejalt.

Loigo ei arva, et sagenenud õnnetuste tõttu peaks minema keeldude või uute regulatsioonide loomise teed, ehkki mõttekohta ta siiski näeb, et kui õnnetused sagenema peaksid, tasub ehk siiski ka seadust täpsemaks kirjutada.

"Inimene võiks ise ohtu tajuda. Võiks terve talupojamõistuse poolt olla reguleeritud, et inimene saaks aru, et kui ta 40 km/h sõidab ja kukub, siis ta saab viga. Sellega on samamoodi nagu mägedes ronimisega - seaduses ei ole kirjas, et pean mägedesse kiivri pähe panema, aga inimene peaks ise terve mõistusega ohtu hindama," leiab Loigo. "Iga uue asjaga tahetakse seda kohe reguleerida ja keelustada, aga seda peab rahulikult kaaluma. Ohutult liiklemise reeglid on ju tegelikult olemas."

Statistika järgi on näiteks liiklusõnnetused jalgratastega möödunud aastal aasta varasemaga võrreldes pea kahekordistunud. Seejuures jõuavad statistikasse ehk politseisse vaid tõsisemad juhtumid, kus rattur ise enam püsti saada ei pruugigi. Kergematel juhtudel tõuseb rattur püsti ja sõidab edasi. Nii näiteks kasvasid mullu õnnetused, kus jalgrattur põrkas kokku mingi liikumatu objekti, näiteks posti või seinaga. Ühel juhul põrkasidki kokku rulluisutaja ja jalgrattur, seejuures jalgrattur sai selle tagajärjel surma. Hüppeliselt kasvasid ka jalgratturi kokkupõrked autodega ja lausa kolmekordistusid jalgratturite kukkumised. Tõsi, lisaks headele kergliiklusteedele, mis võimaldavad suuri kiirusi, mängib kukkumiste juures sageli rolli ka alkohol.

"Mida rohkem ja paremad kergliiklusteed, seda enam õnnetusi ka juhtub, sest seda rohkem neid teid ka kasutatakse," tõdeb Loigo. Ta toob näiteks hea rattakultuuriga maad nagu Taani ja Holland, kus on kergliiklusteedel isegi rohkem liiklusmärke kui sõiduteel. "Näiteks "Anna teed!", "Stopp!".

"Lisaks on märgitud sõidusuunad ja -rajad, ühesuunalised ja kahesuunalised teed," loetleb Loigo. "Kui kergliiklusteel on lihtsalt üks sirge lõik ja vaba maa, siis loota, et see liiklemine seal ise kuidagi ohutult ära reguleeruks, on naiivne. Ei tea, kas täna oleks vaja meie kergliiklusteedele regulatsiooni, aga see on arutelukoht."

Soome samas on juba 2016. aastal elektrilistele sõiduvahenditele reeglid kehtestanud. Nii näiteks nimetavad nad jalakäija abivahendiks kuni 15 km/h liikuvad tasakaaluliikuri tüüpi elektrisõidukid, millega võib liigelda kõnniteel. Kui aga elektrilise sõiduvahendi kiirus on juba 25 km/h, tuleb sellega liikuda jalgrattateele, see peab olema valgustatud nii eest kui tagant ja olema varustatud rattakellaga.

Kuna Eesti liiklusseadus on lünklik ehk elektrilisi sõidukeid ja abivahendeid ei käsitle, võiks maanteeameti hinnangul võtta selle täiendamisel eeskuju just soomlastest. Tegelikult püüab ka ülejäänud Euroopa välja mõelda, kuidas neid klassifitseerida ja milliseid tingimusi neile seada, seega Eesti pole selles küsimuses üksi.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: