Julgeolekunõukogusse valitakse seekord viis mittealalist liiget. Eesti kandideerib Rumeeniaga Ida-Euroopa grupis ja see on ainukene tõsine konkurents.

Eesti diplomaadid loodavad, et otsuseni jõutakse hiljemalt teises hääletusvoorus. 193 riiki hääletavad aga nii kaua, kuni üks riik saab kahe kolmandikuse enamuse.

Homme on Eesti jaoks väga oluline päev, lõpuks saame teada, kas me saame julgeolekunõukogu liikmeks või mitte. Mis on need viimased asjad, mida nüüd peab veel enne seda hääletust tegema?

Veel täna me kohtume paljude suursaadikutega, ka homme seal saalis olles - nii enne esimest vooru kui ka voorude vahel - me kahtlemata räägime hästi paljude inimestega,  aga see on juba lõbus, see on see viimane 24 tundi.

Me teame, et meil on siin palju sõpru. Varsti saame teada, kui palju nendest sõpradest on eksklusiivselt meie omad ja kui paljudel neist on rohkem sõpru Ida-Euroopa grupis. Ega me tegelikult ei tea, mis siis homme ikkagi saab, aga täna me tegelikult oleme siin omavahel hoopiski rääkinud, et see võit, kui ta tuleb, see on ka Mart Nuti võit ja me nii väga loodame, et ta tuleks, et saaksime öelda, et Mart, me tegime selle ära.

Kas me oleme optimistlikud selles osas, et võit tuleb meile?

Me oleme teadmatuses. Me ei ole seda kunagi enne teinud. Meil on suur arv ka kirjalikke toetusi, aga taaskord me teame, et siin ei mängi kõik alati ühekihilist mängu, nii et mina ei tea. Elame-näeme.

Homme, kui te saalis olete ja kui me esimeses voorus ei osutu valituks, siis mis on need sõnad, mida te ütlete, kui te käite veel saalis ringi ja üritate inimesi veenda meie poolt hääletama?

Ma arvan, et see sõltub sellest, kellega ma parasjagu räägin, kas ma nende inimestega olen varem kohtunud, aga siin on jäänud ikka väga vähe saadikuid, kellega tõesti ei olegi kunagi rääkinud. Me ei tea ju ka, kes hääletas meie poolt ja kes seda ikkagi ei teinud, ka nendest, kes seda võib-olla on lubanud. Iga vooru vahele jagatakse ka kiri, soovides uuesti toetust. See kirjade üleandmine, kes neid ikka lugema hakkab nii väga, aga vähemalt see annab meile võimaluse jälle juttu teha, olla nähtav, olla rõõmsameelne, olla enesekindel, see on meie ülesanne. Täna ja homme.

Kui juhtub tõesti nii, et Eesti ei saa seda kohta, siis kas see kampaania, mida me oleme me teinud ja see raha, mida me oleme kulutanud, on luhta läinud või oleme me siiski midagi sellest kampaaniast saanud?

Kindlasti ei ole luhta läinud, et kui me vaatame kas või neid meie IT-ettevõtteid, kes rivistuvad selleks, et minna Smart Aafricale või otsivad võimalust nüüd veel minna ka Lähis-Itta meiega koos, siis ma arvan, et kui nendest õnnestub ka kolmandik või isegi veel vähem - ja me täna juba teame, et päris palju digiasjadega seotud lepinguid on olemas Eesti ettevõtetel - siis ma arvan, et see kasu on meil täna juba kindlasti olemas, mis selle kulu kompenseerib, kui me vaatame puhtalt ainult nagu välismajanduse aspekti.

Aga tuntus maailmas on ka julgeolek, et raskem on rünnata ja haavata seda, keda maailmas kõik teavad, sest et siis sa oled ikkagi, esilehekülje uudis, esimene uudis, ja kui sul on vaja sõprade toetust, siis on hilja sõpru otsima hakata, et sõbrad peavad ikka enne olemas olema. Seda kasu on võimatu tegelikult rahas mõõta.

Loomulikult on ka meie diplomaadid, kes on selles kampaanias osalenud, väga suure kogemuse võrra rikkamad. Just nimelt kuidas suhelda ja leida ühist meelt inimestega, keda me võib-olla olemegi näinud diplomaatiliste suhete sõlmimisel viimati.

Mida soovib Eesti julgeolekunõukogus ära teha, et on nii palju räägitud sellest, et võib-olla väike riik või mittealaline liige ei saa seal väga palju ära teha, aga mis on need asjad, mida meie soovime ära teha?

Väikesel riigil ei saa olla väikesi eesmärke. Me kindlasti tahaksime, et Eesti selle kahe aasta jooksul suudaks jõuda sinnamaani, et konfliktide puhul, kus esineb ka kübermõõde, oleks selge arusaam, et alati tuleb kaaluda täiesti loomuliku konfliktilahenduse osana ka seda, et kui konflikti on saatnud küberrünnakud, siis kes neid korraldas, millised võiksid olla vastumeetmed? Me oleme näinud, et kuus ÜRO töögruppi on püüdnud küberküsimust, viia sinnamaani, et üldine arusaam, et rahvusvaheline õigus küberruumis kehtib, ka tegelikult seaduseks saaks. Seda ei ole juhtunud. Aga me teame ka, et maailmas on ka praegu pooleli tegelikult ja lahenduseta ja seega ÜRO julgeolekunõukogus arutlusel konflikte, kus kübermõõde täitsa esineb. Näiteks Ukraina. Me kindlasti tahame sellega tegeleda.

Aga ma arvan, et meilt oodatakse ka panust ÜRO  julgeolekunõukogu protseduuride läbipaistvamaks ja väikeriikidele hoomatavamaks muutmises. Meil on väga hea ka juba kogemus siin, kuidas Eesti oli üks aktiivsemaid ÜRO peasekretäri valimise mõjutajaid, koos Costa Ricaga. Ja me suutsime seda protsessi ka siis teha pigem selliseks, millest oli kergem aru saada, mis ei toimuks kusagil koridori nurkades ja seda tegi meie suursaadik Sven Jürgenson, kes jääb meid esindama ka ÜRO julgeolekunõukogusse.

Kui me saame valituks, mis on kõige esimesed järgmised sammud?

Sellega on nüüd niimoodi, et mina olen selle kampaania vapiloom, kui nii tohib öelda. Aga mis on esimesed sammud, eks sellega juba tegeleb välisministeerium ja välisminister.

Maailmas on riike, kes on öelnud, et neile ei meeldi, et ÜRO kirjutab neil asju ette või kritiseerib neid. Kas julgeolekunõukogus suudame oma soove esile tõsta ja kõiki oma väärtusi näidata?

Kahtlemata me lähtume otsuseid tehes oma väärtustest, aga oma soovide esiletõstmine ei ole kunagi väga hea taktika mitte üheski diplomaatilises protsessis.

Me lähtume väärtustest ja lähtume rahvusvahelisest õigusest ja ÜRO-s varem tehtud otsustest. See on see, mis on edasikandev jõud.

Eesti on alati ajanud ka oma huve lähtuvalt just nimelt nendest väärtustest. Seda me teeme kindlasti ka edaspidi.

Ja lõpetuseks, miks Eesti on parem kandidaat kui Rumeenia?

Sellepärast, et neid küberküsimusi ei suuda maailmas mitte keegi peale meie analüüsida omaenda niivõrd praktilise kogemuse pealt, sest teistel lihtsalt ei ole nii digitaalset riiki. Me oleme ka tegelikult terves maailmas tunnustatud kui keegi, kes seda valdkonda tõepoolest jagab. Sellepärast oleme kindlasti paremad.

Peale selle oleme väike riik, peale selle oleme esimest korda kandidaat ja kõikidel võiks ju see võimalus ükskord olla. Selle kõige pärast ongi Eesti parem kandidaat.