Uus esisots Indrek Saar: inimesed tahavad, et SDE kuvand oleks rõõmsam ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega
Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kaks päeva tagasi sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) esimeheks valitud Indrek Saar saab enda edukust mõõta lihtsalt – kas sotsid saavad sügisel 2021 võimule suurtes omavalitsustes ja kas nad jõuavad tagasi keskvalitsusse, kust pärast riigikogu valimisi välja langesid. Selleks peavad sotsid juurde võitma vahepeal kaotatud valijad.

Üks mu tuttav valis riigikogu valimistel EKRE ja selgitas: "Mul on sotsidest kõrini." Miks inimesed niimoodi ütlevad?

Ma ei ole selgeltnägija, et miks just tema nii ütles. Inimestel on erinevad põhjused kedagi valida. Ka põhjusi, miks tal oli sotsidest kõrini, on kindlasti mitmeid.

Oskate te siiski arvata, millest on tekkinud osade inimeste frustratsioon sotside suhtes?

Siin on kaks tegurit koos. Esiteks subjektiivne üksijäetuse tunne, et pead ise hakkama saama ja maailm muutub sinu ümber väga kiiresti.

Teiseks sotsiaalmajanduslik üksijäetuse tunne – ma elan maal, tunnen, et minu võimalused on tunduvalt ahtamad kui tuttaval linnas, pole kindel, kas saan lastele pakkuda head kooliharidust ja kuigi räägitakse, et Eestil pole kunagi läinud nii hästi kui praegu, siis mina ei tunne, et see on minuni jõudnud, aga näen, et osade inimesteni on jõudnud.

See kõik tekitabki frustratsiooni.

Ja sotsid on saanud paljudele inimestele osaks eliidist.

Olnud viis aastat võimul, siis loomulikult oleme osa nendest, kes vastutavad.

Osa nendest, kes valitsevad?

Just. Ja vastutavad selle eest. See on loogiline.

Kui hea või halb esimees oli sotsidele Jevgeni Ossinovski?

Jevgeni juhtis erakonda neli aastat ja kogu selle aja olime valitsustes. Kui vaatame, mida me lubasime oma valimisprogrammis neli aastat tagasi, enne kui Jevgenist sai esimees, siis 90 protsenti sellest programmist oleme täitnud. Ometi oli valimistulemus nendel [riigikogu] valimistel madalam, kui soovisime.

Siin on kaks otsa. Üks see, mida saad ühiskonna heaks teha. Ja teine, kas ühiskond mõistab, miks sa seda teed. Ideaalis peaks need kaks koos käima, kuid siin on meil palju õppida.

Aga ehk jääb paljudele kaugeks või keeruliseks Ossinovski mõte "Inimõiguste kaitse ei ole nišipoliitika, vaid vundament. See vundament, millele vaba Eestit on ehitatud siiani ja tuleb ehitada edasi."?

Tulebki [edasi ehitada]. Ei saa lahutada inimõigusi ja võitlust vaesusega või regionaalse ebavõrdsusega. Vähemalt sotsiaaldemokraatidele pole mõeldav, et taganeme ühest poolest teise nimel.

Tegime [valitsuses] seda, mis on meie erakonna nime esimene pool – sotsiaalmajanduslikke asju. Üle 20 000 lapse sai vaesusest välja aidatud, palgavaesuses inimeste sissetulek suurenes, sest maksuvaba miinimum tõusis kolm korda, tervishoidu lisandub viie aastaga 300 miljonit eurot, mis tagab arstiabi parema kättesaadavuse... Seda kõike pole mõeldav teha, kui annad järele demokraatlikes põhimõtetes, kui sa ei kaitse inimõigusi, ei kaitse sõnavabadust.

Kas Jevgeni Ossinovski rääkis sellest kõigest liiga keeruliselt?

Ma ei oska öelda, kas keeruliselt, aga kindlasti tekkis ebakõla selle vahel, mida valijad meilt ootavad ja eeldavad ning selle vahel, kuidas näis. Ühelt poolt oodatakse meilt hoolivust, sõbralikkust, tasakaalukust, empaatiavõimet ja teiselt poolt tekkis kuvand, et meie õpetame inimesi elama, oleme patroneerivad, ka jäigad oma mingites poliitikates. See kindlasti segas võimalikku  valijat meie poolt hääletamast.

Teie hakkate nüüd lihtsamalt rääkima?

See on alati suur kunst, kuidas suuta keerulist lihtsalt selgitada ja seletada.

Oluline on suuremate reformide ja algatuste puhul neid piisavalt läbi rääkida ja selgitada. Kui lähed taotlema muutust, aga enamus ühiskonnast ei saa selle vajadusest aru, siis ei pruugi asjad toimida.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Praegu on nii, et ütled sotsid ja meelde tuleb kolm teemat: alkoholipiirangud, seksuaalvähemuste kaitse, ÜRO ränderaamistiku toetamine. Või olen ma ülekohtune?

Alkoholipoliitika on üks neist näidetest, kus tegevus oli rutakas ja tulemuseks oli tunduvalt suurem piirikaubandus, kui suudeti ette näha. Siin on koht, kust tuleb õppida, et selliste sammude ette võtmisel, peab rohkem kaaluma ja läbi rääkima, et saada parem pilt, millised võivad olla sinu otsuse mõjud. Selle vastu tekkis selge protest, mis omakorda piirikaubandust juurde tekitas, lisaks alkoholi hinnavahele [Eestis ja Lätis].

Seda viga oleme varemgi tunnistanud: ise valitsuses olles jätsime ära tänavuseks kavandatud aktsiisitõusu ja mullust kärpisime kaks korda väiksemaks, kui oli kirjas riigi eelarvestrateegias.

Ometi võttis see teilt parlamendivalimistel kolmandiku kohti riigikogus.

Paraku oli sellel oma roll.

Sotside rahvuslus ei ole morn ja maailma ees hirmul, ütlesite, lisades, et Eesti vajab rõõmsat, elujaatavat ja avatud rahvuslikkust. Mille üle rõõmustada, kui odav võõrtööjõud muudkui trügib Eestisse, nagu kõlavad praeguste ministrite hoiatused?

Eesti tööjõuturu olukord on täiesti omaette teema, kus lihtsaid lahendusi ei ole. Eesti regulatsioonid on siin väga ranged ja [sisserände] kvoodid on samuti üsna karmid.

On ka renditööjõud, vaba nendest kvootidest.

On tõesti mure, et osa tööjõust, kes Eestisse jõuab, allub teistele konkurentsireeglitele, mitte neile, mida tegelikult tahaksime. Sellega peab loomulikult tegelema. Aga praegu ei ole keegi suutnud tõestada, et meil oleks [võõrtööjõu saabumisega] katastroofiline olukord, tööandjate mure on pigem vastupidine – tööjõudu napib.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Miks just teie olete sotsidele parim uus esimees?

Oleme erakonnas arutanud kuu aega, korraldanud kõigis maakondades debatte...

Tegelikult, olgem ausad, arutatud on siiski palju kauem.

Kindlasti palju kauem, aga intensiivselt kuu aega. Kõigil, kes esimeheks kandideerisid, on arusaam Eesti ühiskonnast – vabast, hoolivt ja sõbralikust Eestist – üsna sarnane. Samas oleme kõik erinevad inimesed, erineva elukogemusega.

Kindlasti on minu tugevus poliitiliste olude tundmine, mõnevõrra pikem elukogemus ja üsna korralik juhtimiskogemus nii poliitikas kui ka väljaspool.

Millal oli esimest korda, kui mõtlesite: pagan võtku, tahan ise saada sotside esimeheks?

(Paus)

Esimest korda?

(Paus)

Mäletan intervjuud, kui aastal 2007 sain riigikogu liikmeks ja ajakirjanik küsis, kas ma tahan saada ka peaministriks. Loomulikult, vastasin, kui olen poliitikasse tulnud, pean tahtma saada peaministriks.

Ega ma aastal 2007 ette kujutanud, mida see tähendab. Aga poliitikasse tullakse selleks, et teostada võimu, viia ellu enda [erakonna] programmi. Parim variant on [seda teha] valitsuses, ja eriti hea variant on, kui sina oled valitsuse moodustaja. Seega, kõik, kes poliitikasse tulevad, peaksid sellise võimalusega arvestama.

Kõik 101 riigikogu liiget küll ei kujuta ette end peaministrina.

Tegelikult ei kujutanud ka mina alguses. Ja veel, keegi meist pole tipp-poliitikas igavesti, kunagi saab see missioon läbi, lõpeb ühel päeval.

Kuid täna, kui olukord pole ei erakonnas ega ammugi ühiskonnas selline, millega saaksin rahul olla, peavad kõik need, kes tunnevad, et jalg vähegi tatsub,  tegema parima, et seda olukorda muuta.

Iga erakonna esimees peab olema valmis, et temastki võib saada peaminister?

Jah. Arvestades aga, et Eestis pole kunagi olnud erakorralisi valimisi ja sotsiaaldemokraatidel on riigikogus 10 kohta, siis – pehmelt öeldes – ülemäära suur see tõenäosus järgmise nelja aasta jooksul ei ole. Loomulikult on minu eesmärk, et erakond sinna [valitsusse] jõuaks.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas teil võttis 9. juuni sotside kongressil korraks hinge kinni, kui esimehe kandidaatide esimeses hääletusvoorus jäite alla endisele Väätsa vallavanemale Lauri Läänemetsale?

Ei. Olin selleks valmis. Sain hästi aru, et konkurents on tihe, igal kandidaadil on omad tugevused ja palju toetajaid, keegi ei ole mäe kõrgusega teistest üle.

Kuidas muutnuks Läänemets sotside erakonda?

Seda peab Laurilt küsima, mida ta konkreetselt oleks teinud. Minul on, vähemalt ise arvan nii, suur ühisosa nii Lauri kui ka Riina [Sikkuti] visioonidega.

Mida ütlesite lohutuseks endiselt tervise- ja tööministrile Riina Sikkutile, kes esimeses hääletusvoorus paraku kolmandana välja langes?

Oleme Riina ja Lauriga viimase kuu jooksul veetnud iganädalaselt rohkem koos, kui töönädalas on tunde, istunud ühes bussis, pidanud debatte, ka hommikujooksu ühiselt teinud. Sel hetkel mõistsime üksteist sõnadeta.

Saanuks teie teises hääletusvoorus 16 häält vähem ja Läänemets 16 häält rohkem, olnuks tema nüüd sotside esimees. Nibin-nabin – 231-201 – oli teie võit. Mida selline tasavägisus näitab?

(Paus)

Esiteks näitab, et erakonnal oli tõesti valik. Ka esimese vooru tulemuste vahed ei olnud meil kolmel suured. Kõik me võtsime asja tõsiselt. Teisalt näitab see, et sotsiaaldemokraatidel on pink ja on inimesed, kes oleksid valmis erakonda juhtima. See on väga hea, organisatsioon on terve.

Kuidas teie sõnastaksite: millist muutust sotsid tahavad?

Muutust kindlasti tahavad, sest ei meie valimistulemus ega üldine kuvand ole see, millega erakonna liikmed rahul oleksid. Teatud pettumus on meis kõigis.

Otsustades, kuidas kongressil lõpuks [esimehe valimisel] hääletati, ei tohi me kindlasti oma põhiväärtustest taganeda – peame tegelema nii sotsiaalsete teemadega ehk võrdsemate võimaluste loomisega kui ka kaitsma demokraatlikke põhimõtteid ja inimõigusi. Selle tasakaalu hoidmise juures on samuti oluline, kuidas me välja paistame. Et meie kuvand vastaks sisule. Inimesed tahavad, et see kuvand oleks rõõmsam, positiivsem.

Mida ütlete neile, kes arvavad, et Indrek Saare valimine sotside esimeheks oli turvaline valik?

Mina ei taha neile kuidagi vastu vaielda. Minu pluss on minu kogemused ja sügav veendumus, et ühiskonnale ja inimestele teeb tunduvalt vähem haiget evolutsiooniline areng, mitte revolutsioon.

Mina tahan kindlasti seista evolutsioonilise arengu eest erakonnas ja üldse meie riigis. Selle eest, et kui praegune turbulents Eesti poliitikas läbi saab, seisab Eesti riik endiselt püsti, Eesti inimesed saavad omavahel läbi, osa ühiskonnast ei tunne ennast tõrjutuna ja see on endiselt vaba riik, kus sõna on vaba, aga kõik saavad aru, et sõnas on ka jõud ja vastutus.

Osa inimesi tunneb ennast alati tõrjutuna.

See ongi ju ühiskondlik kokkulepe – tegutseme hommikust õhtuni, et neid inimesi oleks võimalikult vähe. Vähemalt meie näeme maailma niimoodi, et võimalikult vähe oleks tõrjutud, end üksi- ja mahajäetuna tundvaid inimesi.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teie sõnul on Eesti ühiskonna üheks suurimaks väljakutseks nüüd valitsusse jõudnud paremäärmuslus. Või on see siiski äärmuspopulism, mida on keeruline paigutada parem-vasak-skaalale?

Tõepoolest, võttes üle automaatselt ülejäänud Euroopa praktika, on [mõiste] "paremäärmuslus" tulnud ka Eestis kasutusele. Aga olen nõus, pigem on tegemist äärmuspopulismiga. Nende programmist võib leida mõlemat äärmust, vasakult ja paremalt.

"Me oleme ainsad, kes seisavad vankumatult demokraatlike vabaduste kaitsel, unustamata sealjuures hetkekski vajadust aidata järele neid, kes kipuvad maha või kõrvale jääma." See on teie tsitaat. Kuidas te vähendate inimeste lootusetuse ja mahajäetuse tunnet, kui istute opositsioonis?

Muidugi saab seda tulemuslikumalt teha valitsuses olles. Aga meie ülesanne [opositsioonis] on pakkuda alternatiivi ja lahendusi, juhtida tähelepanu ühiskonna probleemidele. Iseküsimus, kas valitsus võtab neid arvesse.

Kui palju teie võtsite valitsuses olles arvesse opositsiooni tähelepanu juhtimisi ja alternatiive?

Sõltus olukorrast. Näiteks huvitegevuse toetussüsteemi tegemise ajal leppisime kontseptsiooni kokku erinevate huvirühmadega, kus kellegi erakondlikkusel polnud tähendust.

See on ikkagi suhteliselt väike asi, võrreldes põhimõtteliste vaidlustega, nagu näiteks pensioni II samba vabatahtlikuks keeramine või justiitsreform, mis on praeguse Jüri Ratase valitsuse ühed olulised teemad.

Kui meie olime valitsuses, siis opositsioon ei tahtnud pensioni II sammast lammutada, seega me ei saanudki opositsiooni kuulata. Samba lammutajad [Isamaa erakonnast] istusid küll valitsuses, kuid nad hakkasid alles  lõpuotsas [enne parlamendivalimisi] kõva häälega sellest rääkima.

Meie järgmine võimalus on kohalikul tasandil, kus tasakaalu otsimine on sotsiaaldemokraatidele omane. Näiteks aastaid tagasi leidsime – ka sotside vedamisel – riigieelarvest raha, et kooli igas astmes oleks koolitoit tasuta. Selle peale puhkes ühes toredas Eesti linnas, nimega Keila, volikogus arutelu, et riigi antud rahast lapsed praadi ja magustoitu ei saa, aga osa lapsi tahaks mõlemat. Millise targa otsuse siis volikogu esimese hooga vastu võttis? Et need, kes tahavad praadi ja magustoitu, maksavad juurde, aga ülejäänud, kes ei saa või ei taha juurde maksta, söövad kõrvallauas ainult suppi.

Omavalitsuses, kus sotsiaaldemokraatidel oleks sõna kaasa öelda, ei jõuta kunagi niisuguse tulemuseni...

Sellist supilauda ei tuleks?

`... sest see on kõike muud, kui pedagoogiliselt ja humaanselt seletatav, nendele lastele, kes istuvad erinevates laudades ja söövad erinevat toitu.

Sama on sallivuse küsimusega. Minu kallis pealinn Rakvere, kus olid maailma ägedaimad jõulukuused. Mis neist tänaseks on saanud? Mingi hale versioon jõululaadast. Inimesed võiksid suhtuda veidi avatumalt maailma asjadesse.

Seega, kui sotsid tulevad Rakveres võimule, tulevad ka jõulukuused tagasi?

Ei tea, võibolla on see etapp läbi. Aga et sellest sai poliitilise võitluse osa, on absurdne. Paljudele inimestele jäi okas hinge ja uhkustunne, et nad on Rakverest, sai pihta.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas õlle ja viina aktsiisimäärad on praegu liiga kõrged?

(Paus kannab)

Sel hetkel, kui arutasime valitsuses olles viimast [2019. aasta] eelarvet, ei suutnud keegi anda kindlust, et kui alkoholiaktsiisi oluliselt alandada, siis selle tulemusena alkoholi tarvitamine oluliselt ei kasva. Ehk siis – jah, mingil hetkel olid õlle ja viina hind liiga kõrge.

Kui nüüd neid läbi aktsiiside langetamise alandatakse, kas ei too see meile kaasa veel suuremat probleemi, rahva tervise probleemi? Pigem kardan, et see on väga suur risk. Paraku ei ole ma siiani ühtegi adekvaatset analüüsi näinud.

Milline on riigikogus sotside fraktsiooni arvamus – kas toetate Jüri Ratase teise valitsuse erakondade eelnõu alkoaktsiiside langetamiseks?

Ei, sest ei ole mingeid usutavaid põhjendusi, miks seda peaks tegema, mida see tähendaks rahva tervisele ja ka riigieelarvele.

On see mõistlik, kui odavama viina pudel hakkab maksma vähem kui kinopilet?

Kindlasti mitte.

Peapiiskop Urmas Viilma muretseb, et 12 sendist – nii palju peaks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni arvates langema õllepurgi hind – võiks saada hinge hind.

Siin tuleb peapiiskopi mõttega paraku nõustuda.

Ka ja kuidas püüavad sotsid saada enda toetajate hulka venekeelsed valijad, senised Keskerakonna toetajad, kes valitsuse praegusest koosseisust heitununa eelistavad valimispäeval koju jääda, nagu Euroopa Parlamendi valimistel?

Eestile oleks väga hea, kui erakondi ei valita mitte koduse keele järgi, vaid selle järgi, millist sotsiaalmajanduslikku platvormi ja millist teed demokraatia hoidmiseks erakonnad välja pakuvad.

Jah, aga tee venekeelse valija südame ja hingeni on natuke teistsugune kui eestikeelse valija puhul.

Nii ja naa. Kui poliitilises võitluses ei tekitata teadlikult [rahvustepõhist] vastandamist, siis sõltumata emakeelest, on inimeste mured ja rõõmud suhteliselt sarnased.

Venekeelsel valijaskonnal on mõned mured juures – haridus ja keel, kodakondsuspoliitika.

Eestikeelsed valijad tunnevad seal, kus eestlased on vähemuses, samamoodi muret hariduse ja keele pärast.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida arvate endise kultuuriministrina valitsuse poolt kõlanud mõttest, et Eesti Rahvusringhääling tuleks tükeldada? Siseministri sõnul võiks erastada Raadio Tallinna, Raadio 2, ETV2 ja ETV+, ERR-ile jätta ainult Vikerraadio, Klassikaraadio, ETV.

[USA endine president] Barack Obama kutsus [apartheidivastase võitluse sümboli ja hilisema Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi] Nelson Mandela 100. sünniaastapäeval nägema ohumärke demokraatia kestmisele. Meil on sarnased mured nagu teisteski demokraatlikes riikides, kus meediat püütakse suukorvistada ja sotsiaalmeediast, mis oli alguses vabaduse sümbol, on saanud [poliitiline] ajupesuvahend.

See on mure, kui demokraatlikus ühiskonnas saavad [demokraatlikult] võimule inimesed, kes tahavad demokraatiat lõhkuda. Avalik-õigusliku ringhäälingu lõhkumine oleks just osa sellest. Mina ei kujuta kaasaegset demokraatiat ette tugeva avalik-õigusliku ringhäälinguta, nagu ma ei kujuta seda ette ka tugeva ja professionaalse erameediata.

Arvan, et kui inimene teeb sellise pakkumise [ERR tükeldada], siis ta kas ei ole teinud endale selgeks, milleks on avalik-õiguslikku meediat vaja või ta tahabki seda lõhkuda, et suurendada enda poliitiliselt juhitud alternatiivmeedia osakaalu.

Kas Eestis on riigiteatrit liiga palju ja selle eelisrahastus teiste kultuurivaldkondade ees pole õige? Nii leiab teatarikriitik Meelis Oidsalu.

Eesti teatritraditsioon on maailmas suhteliselt unikaalne. See, kui suur osa meie elanikkonnast käib teatris, on võrreldav Islandi ja mingil määral Soomega.

Teatriinimesed kurdavad, et noori on publikus küllalt vähe.

Samal ajal teevad paljud noored kooliteatrit, löövad kaasa harrastusteatrites, see kõik on oluline osa meie rahvuskultuurist.

Kui hakkame midagi maha tõmbama meile omastest vaba aja veetmise viisidest, on see siis teater, muusika, koorilaul, muuseumide külastamine, kinos käimine – peame kohe endalt küsima, mis on alternatiiv, mida inimesed peaksid oma vaba ajaga tegema.

Kultuurist paremaid alternatiive on raske leida, see on üks osa ühiskondlikust sidususest, osa meie identiteedist – rääkida koos lugusid, kuulata koos lugusid.

Aga Oidsalu väide, et Eesti teatris on ideed otsa saanud?

1990-ndate lõpus ja 2000-ndte alguses väideti ka, et ideed on otsa saanud. Teatriteoreetikud peavadki selle üle vaidlema, innustama lavastajaid-näitlejaid-teatriinimesi tegema midagi uut, mõtlema kastist välja. Mul on muidugi kahju, et võimalus, mis olnuks [tegevuse lõpetanud teatri NO99 kunagise kodu] Sakala 3 maja näol, see pandi sügavkülma. Aga Eesti teater ei ole sugugi otsa saanud.

Jõudsin endalegi üllatuseks vaatama  eelesietendust "Miks Jeppe joob?". Soovitan Oidsalul seda vaadata – Eesti teatril ei ole ideed otsa saanud. Rakvere teater mängib seda Kolgaküla rahvamajas, tegemist on iidvana näitemänguga, mis kõlab Hendrik Toompere lavastuses väga aktuaalselt.

See on juhuslik näide, mis mulle viimastest päevadest meelde tuli, aga häid näiteid on Eesti teatrist küll ja veel.

Kui professionaalne on Eesti poliitteater?

Järjest professionaalsem. Kogu aeg õpime.

Olete mõnikord mõelnud, et poliitikas kellegi paus ei kanna, tekst on koperdav või rõhud paigast ära?

Jah, ikka. Kui ise sellega tegeled, pead paratamatult olema kriitiline, kogu aeg küsima, mida saaks teha paremini. Üks variant on õppida enda vigadest, mida tulebki ikka ja jälle teha. Kindlasti on võimalik õppida ka kõrvalt, nii parematest kui halvematest näidetest.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Millal pääsevad sotsid jälle poliitteatri eeslavale ehk valitsusse?

See võib tulla varem kui arvad, aga võib lükkuda kaugemale, kui loodad. Ma ei tea. Kuid võibolla olen optimistliku meelelaadiga, sest mul on raske  ette kujutada, et see valitsus saaks ülemäära kaua ametis püsida ja koos püsida.

Järgmine tõsine mõõduvõtmine on kohalikud valimised sügisel 2021 – kas sotsid jõuavad suuremates omavalitsustes võimule, ka Tallinnas, Ida-Virumaal?

Sotsid on praegugi mitmes omavalitsuses võimu juures. Tallinn on olnud meile väga keeruline omavalitsus...

... kus Keskerakond ei pruugi kahe aasta pärast ainuvõimu säilitada.

Loomulikult on meie väike eesmärk, et Tallinnas tekkiks tõsiselt võetav koalitsioonivalitsus, mitte puudelversioon nagu mõned korrad on harrastatud ja kus Keskerakonnal tegelikult partnerit vaja ei ole, sest hääled [volikogus] on neil niigi koos.  Ja meie suur eesmärk on, et sotsid osaleksid selles koalitsioonis.

Aga ega meie siht ole [kohalikel valimistel] ainult Tallinn, vaatame ikka Eestit tervikuna ja tahame igas piirkonnas edukad olla.

Kas järgmises vabariigi valitsuses on sotsid sees?

Raske öelda. Tõenäosus on olemas.

Milline oleks teie unistuste valitsus?

(Paus kannab)

Mõtlen, et kui julgelt unistada saab.

(Mõttepaus)

Tahaks võtta võimalikelt koalitsioonipartneritelt seda, mis meile paremini sobib. Keskerakonnalt võtaks sotsiaalmajandusliku telje. Isamaalt rahvusliku keele ja kultuuri eest seismise. Reformierakonnalt liberaalse vaate. Ja siis paneks sotsiaaldemokraadid seda juhtima. Ja siis saaks päris hea valitsuse.

Ja kuhu jääb EKRE?

Las nad natukene veel kasvavad suureks ja õpivad vastutustunnet.

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Toomas Sildam

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: