Järkjärguline väljumine põlevkivienergeetikast sai laiemalt tuntuks Eesti Rohelise Liikumise alustatud rahvaalgatusest, mis eelmisel aastal esitati riigikokku. Seal läbis see keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskomisjoni istungid ja jõudis lõpuks riigikogu suurde saali, kus seda arutati riiklikult tähtsa küsimusena.

Hääletuseni aga ei jõutud ja 19. novembril aastal 2018 võttis toonane keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra viimase selleteemalise koosoleku kokku järgmiselt: "Komisjon arvab, et põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on kahjulik nii keskkonnale kui ka elanikele ning seetõttu peab Eesti liikuma taastuvate energiaallikate kasutamise suunas. Samaaegselt põlevkivitööstuse vähenemisega on vajalik pöörata tähelepanu ka sellega seotud riskidele, nagu näiteks tekkiv suuremahuline tööpuudus. Komisjoni liikmed rõhutasid, et tulevikus on vajalik ka põlevkivi väärindamine läbi teadus- ja arendustöö ning taastuvenergia alternatiivide väljaarendamine elektritootmises."

Kust me elektrit saame?

Eesti Roheline Liikumine taotles rohkemat, kui üldsõnalisi lubadusi. 2019. aastal oleme turujõudude mõjul olukorras, et põlevkivielektri tootmisvõimsused on suures mahus suletud ja inimesed kaotavad oma senised töökohad.

Siiski ei pea nad muretsema, sest sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas komisjoni istungil, et töötukassal on piisavad reservid, et tagada sotsiaalne turvalisus, luua asendustöökohad ja võimaldada ümberõpet.

Meil on valida, kas luua suurt lisandväärtust loovaid töökohti teenuste sektoris või jätkata tööjõu lukustamist energia tootmiseks üha vähem produktiivsel viisil põlevkivist. Eesti Vabariik on rikas ja mõnele tuhandele inimesele rakenduse leidmine ei tohiks olla probleem, pigem on Eestit vaevamas tööpuudus, mida saaks leevendada vabaneva tööjõuga ja see on pigem võimalus, kui probleem.

Muidugi tekib küsimus, et kui me ise elektrit ei tooda, siis kust me seda saame? Praegu impordime suure osa elektrist Venemaalt, mis samuti kontrollib BRELL (Valgevene-Venemaa-Eesti-Läti-Leedu) elektrivõrgu sagedust. Nimelt peab vahelduvvoolu võrgus olema igas võrgu punktis sünkroniseeritud sagedus ja hetkel me jagame Venemaa sagedusala.

Balti riigid on otsustanud liituda Euroopa sagedusalaga 2025. aastaks, mis on suhteliselt ammu välja hõigatud plaan ja sellele vastavalt on planeeritud investeeringuid.

Venemaa on selleks liigutuseks jõudsalt valmistunud ning ehitanud viimastel aastatel Kaliningradi mitu uut elektrijaama ning mais testis Venemaa Kaliningradi hoidmist iseseisva elektrisaarena.

Kui testid on edukad, on Venemaal võimekus Balti riigid oma võrgust lahti ühendada. Selles olukorras peaksid Balti riigid omakorda saama hakkama iseseisva elektrisaarena. Puudujäävat tootmisvõimsust kompenseerivad välisühendused, kuid talvise tipukoormuse katmine võib saada probleemiks.

Eesti ei ole mitte ainuke Euroopa riik, mis sulgeb vananenud elektrijaamu, kuid ei ole ennetavalt ehitanud uusi asendusi. Eleringi juht Taavi Veskimägi on väljendanud usku, et Euroopas kuskil on alati elektrijaam, kust saab osta elektrit, kuid see võib osutuda naiivseks lootuseks.

Ettevõtjad on äriliselt sõltuvad elektri kättesaadavusest 

Isegi kui lähtuda eeldusest, et mingist hinnatasemest hakkavad tarbijad vähendama või ajatama elektri tarbimist, siis vähemalt hetkel Eesti tarbijad selleks valmis ei ole ja elektriarve võib hakata tulevikus valmistama üha ebameeldivamaid üllatusi.

Taavi Veskimägi artiklis "Kust tuleb Eestis elekter aastal 2030?" on toodud kolm riskistsenaariumit: ebastabiilse Balti sünkroonala teke, Balti hädaolukorra toimepidevus ja Eesti hädaolukorra stsenaarium. Eesti hädaolukorra stsenaariumi korral on Eestil katkenud kõik välisühendused ja selle olukorra puhul näeb Eleringi juhatuse esimees tulemust: "Sellisel juhul ei taga me võimalust panna igal ajahetkel kodudes kütte elektrikerisega saun."

Balti hädaolukorra stsenaariumi korral, kus katkenud on välisühendused, piiratakse tööstustel elektri tarbimist.

Tavalist inimest väga ei hirmuta perspektiiv jääda elektrita, sest neil on muudki, millele mõelda. Kuid ettevõtjad on äriliselt sõltuvad elektri kättesaadavusest ja elektrikatkestuse korral katkeb ka äri.

Uute elektrijaamade ehituse kohta arvab Taavi Veskimägi: "Keegi ei keela täna Eestis elektrijaamu ehitada. Ei ole plaanikomitee luba vaja elektrijaama ehituseks. Vastupidi, palun ehitage! Aga ärge küsige subsiidiume."

Ettevõtjana pooldan loomulikult lähenemist, et ideaalis võiks ettevõtlus toimida subsiidiumiteta, kuid see on ideaalmaastik. Reaalselt me opereerime ühisel turul ja kui teised riigid subsideerivad elektri tootmist, siis me ei saa eeldada, et Eestisse ehitataks elektrijaamu subsiidiumiteta.

Selline olukord põhjustab elektri tootmise kolimise maadesse, mis subsideerivad elektri tootmist või ei maksusta tootmisega kaasnevat saastet.

Kuid Eesti subsideerib elektri tootmist ja toetust saavad otseselt või kaudselt muuhulgas põlevkivi, turba, biomassi ja prügi põletamine. Õnneks saavad toetust ka taastuvenergia lahendused, kuid taastuvenergia investeeringud peavad võistlema elektriturul subsideeritud fossiilkütuste põletamise vastu, mis hoiab tagasi selliste investeeringute tegemist, sest majanduslikult mõtlev inimene ikka võrdleb turu elektrihindu ja vajaliku investeeringu suurust.

Fookus elektriturvalisuse tagamiselt raha teenimisele

Ma justkui mäletaks, et Eesti Vabariigi algusaegadel peeti ajaloolistel põhjustel riiki halvaks peremeheks ja erastati paljud riiklikud ettevõtted. Elektritootmine jäi Eesti Vabariigi omandusse, sest elektri turvalisuse tagamist peeti oluliseks.

Kahjuks on Eesti Energia fookus kandunud nüüdseks elektriturvalisuse tagamiselt raha teenimisele, kuid mingil põhjusel nähakse endiselt põhilist teenistuse allikat põlevkivis ja Eesti Energia on pöördunud 2019. aasta valitsuse poole, et saada sadu miljoneid maksumaksja raha uue põlevkiviõlitehase ehitamiseks, samuti on kavandamisel uus põlevkivikaevandus.

Seega ei tähenda põlevkivielektri kadumine veel põlevkivi energeetikast väljumist. Siin on tõsine probleem, sest Eesti on põlevkivi mahuka kaevandamise tõttu liikumas kiiresti veekriisi poole: Ordoviitsium – Kambrium põhjavee kihi tase oli Ida-Virumaal 1983. aastal 36 meetrit, aga see oli vähenenud kõigest kuue meetri peale aastaks 2016.

Aasta varasem põhjavee tasemete analüüs Ida-Virumaa puurkaevudes number 4019 ja 26265 näitas langust aastatel 2014 - 2015 vastavalt 0,6 ja 0,4 meetrit (Eesti Geoloogiakeskus, põhjaveekogumite seire aruanne 2015), mis ennustab trendide jätkumisel põhjavee taseme alanemist allapoole merepinda järgmise 7 – 12 aasta jooksul, mis põhjustab merevee sissevoolu ja põhjavee kvaliteedi halvenemise.

Elektrienergia isegi ajutine kaotamine on majanduslikult valus, kuid mingi šokk võib olla vajalik, et ühiskonda üles äratada letargiast. Inimesi on vallanud mõtlemine, et piim tuleb poest ja elekter seinast ja seda mõtteviisi tundub jagavat ka Taavi Veskimägi, kes peab kõige suuremaks riskiks ohtu, et inimesed ei saa oma elektrikerist suvalisel ajahetkel sisse lülitada. Saun on luksus, tegelik küsimus on selles, kuidas hoida tubades tuled põlemas, majad soojad ning tagada vee ja teiste kriitiliste teenust kättesaadavus.

Kuningas on alasti

Tänapäeval on odava hinnaga kättesaadavad erinevad taastuvenergia lahendused. Olgugi, et elektri mõistliku hinnaga kättesaadavuse eest vastutab Elering, siis on selge, et "kuningas on alasti".

Mina soovitaks kodanikel elektri varustuskindluse probleemile läheneda positiivse paanikaga ning võimalusel valmistuda talviseks ulatuslikuks elektrikatkestuseks.

Investeeringud energiasõltumatu majapidamise või ettevõtte loomiseks võivad olla suured, kuid seda tasub võrrelda perspektiiviga olla elektrita. Ma soovitan otsustajatele mõelda: Venemaa on tänu kiiretele investeeringutele neli aastat planeeritust varem valmis BRELL ringi ühepoolselt katkestama ja see võimaldab avaldada Eestile tugevat poliitilist ja majanduslikku survet. Jäägu igaühe arvata ja tuleviku otsustada, kas seda võimalust proovitakse ekspluateerida.

Samal ajal, kui võrrelda perspektiive jääda põhjavee või elektrita, siis ma loodan, et igaüks saab aru, et veeta ei ole elu ja me ei saa teha elektri või raha saamise nimel vee arvelt kompromisse nagu me seni oleme teinud, kuna meil ei ole enam palju vett varuks ja viimase vee raiskamine raha teenimiseks võib minna väga kalliks maksma, kuna maailmapank hindab veekriisi majanduslikuks kahjuks umbes kuus protsenti SKT-st.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.