Kas teeb meele mõruks, et Reformierakond istub mäekõrguse toetusprotsendiga opositsioonis? Teie võimalused kaasa rääkida piirduvad ju vaid riigikogu opositsioonipingiga?

Meele teeb mõruks see, mida praegune valitsus Eestiga teeb. Kui vaadata seda, mida see valitsus on esimese saja päevaga korda saatnud, siis teame rohkem räuskamisest ja solvamisest. Ja ka vabandamisest. Aga me ei tea väga palju tegudest.

Loomulikult teeb see, et me ise ei saa Eestit paremale kursile viia ja valitsusvankrit juhtida, meele mõruks ka meie toetajatel ja nendel, kes on praeguse valitsuse vastu.

Reformierakond on olnud viimastel kuudel tagasihoidlik ja loid valitsuse kritiseerimisel.  Või on see teie teadlik marineerimise taktika?

Kõik, mis see valitsus teeb, paremale ja vasakule solvamine, see on avalikult nähtav. Siin pole opositsiooni vaja. See kahju, mis nad endale ise teevad, see on kõigile nähtav. Me ei tea nende sisulistest algatustest, opositsioonina tahaks kritiseerida just sisulisi algatusi, mitte seda, kes mida ja kellele solvavat ütles.

Eestile on selle valitsuse poolt tehtud suur mainekahju välismaal, millega peavad tegelema meie diplomaadid. Me näeme, et välispoliitiline kurss on väikeste sammudega muutunud. Ainuke kindel tegu on alkoholiaktsiisi alandamine.

Silmas tuleb pidada seda, et eelmine valitsus juhtis Eesti rahanduslikult tupikusse ja seda pole veel isegi asutud lahendama. Kuivõrd lahendusi pole välja pakutud, siis opositsioon ei saa kritiseerida konkreetseid asju, sest mitte midagi ei tehta! Oodatakse sügist ja majandusprognoosi. Samuti pole sisuliselt asutud lahendama Ida-Virumaa ja põlevkiviga seotud probleeme. Tundub, et ollakse võimul vaid võimul olemise enda pärast.

Möödunud nädalavahetusel andsid mitmed keskerakondlased ajakirjandusele vihjeid, justkui kompaks Keskerakond ja Reformierakond üksteist uue valitsusliidu moodustamiseks. On teil või teistel Reformierakonna juhtidel olnud kohtumisi Keskerakonna juhtidega?

Eks me ju suhtleme pidevalt, Eesti on väike. Reformierakonnal on soov pakkuda Eestile parimat valitsust. Muidugi me uurime võimalusi, kuidas seda teha. Ja seda me teeme.

Kas Jüri Ratasel on üldse mingi taganemistee poliitikuna? Tal on valida kas minna Reformierakonna juhitavasse koalitsiooni väikevennaks, see aga tähendab isikliku läbikukkumise tunnistamist. Teine variant on minna opositsiooni ja ka see on läbikukkumise tunnistamine. Tal ei olegi ju valikuid?

Esiteks, Keskerakonna ja Reformierakonna tulemused viimastel riigikogu valimistel polnud nii erinevad. Meie kohtade arv riigikogus on üsna lähedane. Jah, meie saime rohkem hääli, aga ma usun, et see oleks võrdsete partnerite liit. Nad ei tuleks kindlasti väikeseks vennaks.

Keskerakonna sisemisi valikuid peaks kommenteerima keskerakondlased ise. Jüri Ratas saab ju tunnistada, et tema lootus ei täitunud, et EKRE muutub valitsusse võtmisega. Selle vea tunnistamine võib olla Eestile parim. Ratas saab ju öelda, et tegin vea, aga Eesti tulevik on tähtsam, kui oma kohast kinnihoidmine. Aga kordan, seda tuleks küsida keskerakondlaste käest.

Aga kas te ise ei tunne, et just praegu oleks õige hetk helistada Jüri Ratasele ja öelda talle: palun tule läbirääkimiste laua taha ja hakkame uuesti pihta!

(pikk paus)

Kes kellele helistab, seda ma siin seletama ei hakka. Kõik poliitikud suhtlevad nagunii omavahel, sellepärast ei pea te muretsema.

Te ei taha rääkida, kas olete valmis ise helistama. Aga kas põhimõtteliselt Reformierakonna avalikku pakkumist valitsusliidu loomiseks me võiksime lähiajal näha?

(veidi lühem paus)

Me oleme neid avalikke pakkumisi teinud ja need ei ole leidnud positiivset vastukaja. Keskerakond peab ise sisemiselt jõudma selleni ja ma arvan, et nad on sellele üsna lähedal.

Te ei arva, et ajakirjandus, eriti selle liberaalsem pool, reageerib toimuvale üle? Tegelikult on peaminister Jüri Ratas toimuvaga rahul. Reiting on küll kehv, aga tuumikvalijad on alles. Äkki enda EKRE-ga vastastikune pildil hoidmine ongi see, mida Jüri Ratas soovib?

Keskerakond ei ole positiivselt pildil. Selle koalitsiooni tooniandja on kindlasti EKRE, mitte Keskerakond, kes peaks olema selle valitsuse juhtiv jõud. Kui Keskerakond jookseb pidevalt EKRE sabas, püüdes siluda solvanguid, riivamisi ja väljaütlemisi, siis mina küll erakonna juhina ei tahaks säärasel pildil olla. Sa tahad ju eetris olla positiivsete algatustega, kuid esimesest sajast päevast selliseid algatusi nimetada ei ole. Ja ma ei usu, et selline pildilolek toob ka valijatelt positiivset tagasisidet. Seda näitab ka Keskerakonna populaarsuse langus.

Keskerakonna eelmise esimehe Edgar Savisaare jaoks ei olnud oluline, kas temast räägitakse hästi või halvasti, oluline oli pildil olla. Kas Ratas erineb selle poolest?

Edgar Savisaarel on Eesti ajaloos, taasiseseisvumises ja Rahvarindes olnud väga selge roll. Ja läbi selle on ta saanud oma valijatelt palju krediiti. Jüri Ratasel sellist tegude rivi ja saavutuste nimekirja ette näidata ei ole. Talle antakse ka vähem andeks. Nad on erinevad kaalukategooriad.

Kas EKRE niivõrd jõuline valitsuses olek oli üllatav? Isegi Isamaa kuldsuu Urmas Reinsalu kahvatab EKRE juhtide väljaütlemiste kõrval.

Minu jaoks mingit üllatust ei olnud. Ma ütlesin enne valimisi väga selgelt, et ma ei näe EKRE-ga valitsuskoostöö võimalusi, sest nende käitumine ja väljaütlemised ei muutu. Pigem olid Isamaa ja Keskerakonna juhid erakordselt naiivsed uskudes, et see muutub. On näha, et EKRE valijatele selline käitumine meeldib. Mis oleks EKRE juhtidel motivatsioon seda muuta, kui valija selle eest neid premeerib? Pigem ma imestan, et Isamaa ja Keskerakonna väga kogenud poliitikud on olnud nii naiivsed.

Mida niivõrd jõuline retoorika toob Eesti poliitikale kaasa pikemas vaates? Kas tagasihoidlikumad pühitakse lihtsalt poliitiliselt kaardilaualt maha?

See on suur küsimus. Kui räuskamine on EKRE stiil, siis Reformierakonna tugevus on asjatundlikkus ja sisu. Sellega me eristume. Meie reiting ju tõestabki, et inimesed hindavad kompetentsust ja rahulikku töötamisstiili.

Vaid saja valitsemispäeva järel on keeruline hinnanguid anda. Aga ikkagi, milline minister on valitsuses kõige paremini hakkama saanud ja kes on jätnud opositsiooniliidrile käige nigelama mulje?

Nagu ma ütlesin, seda valitsust iseloomustab palju solvavaid sõnu, aga vähe tegusid. Ministreid saab hinnata tegude järgi. Selles valitsuses on mitu ministrit, kes ei soovigi oma tööd teha, seega viimasele positsioonile on üsna tugev konkurents.

Positiivsena saab ehk välja tuua Jaak Aabi, kes liigub edasi riigireformimise teemadega.

Kui riigikogu taas sügisel alustab, siis kas mõne ministri suhtes on juba umbusaldusavaldus soolas? Või kes on sellele kõige lähemal?

Kui vaadata neid ministreid, kes oma rolli ei täida, siis etteheiteid on palju. Umbusaldus on iseenesest väga tugev instrument, mis opositsioonil on kasutada. Kui valitsus on sisuliselt juhitamatu, siis tekib küsimus, kas peaminister on oma kohustusi täitnud.

Aga me ei ole arutanud seda oma fraktsiooniga. Kui riigikogu tuleb uuesti kokku, eks siis saab need teemad ette võtta.

Kas Reformierakonna sees pole tasapisi rahulolematust tekkimas? Teile ei vaadata otsa ja küsita: kaua võib? teeme midagi?

Me teeme kogu aeg midagi. See ei tähenda, et me meedias kõiki asju peaksime tegema. Kui me võtame näiteks riigikogu komisjonid, siis eksperdid istuvad just meie laua poolel. Näiteks rahanduskomisjonis Aivar Sõerd , Maris Lauri, Andres Sutt või Jürgen Ligi.

Loomulikult rahulolematus, et kompetentsed inimesed ei saa Eesti elu vedada, see rahulolematus on olemas. See rahulolematus on konstruktiivne ja suunatud sellele, et varem või hiljem me saaksime valitsuse moodustada.

Viimane küsimus, kus te parajasti puhkate?

Ei, sellele ma ei vasta.