Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli tekstid on juba ammu avalikustatud, aga näitusel demonstreeritakse esimest korda dokumentide originaale, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Ma arvan, et seda oleks vaja olnud teha juba 10 aastat tagasi. Oli juba võimalus seda teha, ja mis siin salata, ma ei saa aru. Aga parem hilja kui mitte kunagi," ütles Ajaloolise Mälu fondi direktor Aleksandr Djukov.

Hitler soovis lepet sõlmida, et saada käed vabaks Poola vallutamiseks. Stalinile aga lepingu tekst ei meeldinud.

"Nõukogude pool pakkus oma positsiooni läbirääkimistel, mille sees oli ka ettepanek sõlmida salalepe. See pidi määrama piirjoone, mida Saksa huvid ei ületaks," lausus Ajaloolise Mälu fondi uudimisprogrammide juht Vladimir Simindei.

Vene Riigiarhiivi teaduslik juht Sergei Mironenko ütles, et tema veendumuse kohaselt on väide, nagu tahtnuks Stalin sellega aega võita, vale. "Sest Hitler selle lepingu sõlmimise ajal ei kavatsenud Nõukogude Liitu rünnata," selgitas ta.

Lepingu sõlmimine oli üllatuseks mõlema diktaatori liitlaste jaoks

"Stalin pidi seda selgitama oma kommunistliku liikumise kaaslastele. Ja ta rääkis avalikult - meile on ainult parem, kui nad seal üksteisel kõri läbi närivad. Ja Hitler rääkis sama. Hitler pidi ka omadele seletama, miks ta ootamatult kirjutas Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingule alla," sõnas Mironenko.

Venemaa suhtumine Molotovi-Ribbentropi pakti on viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Kahe diktaatori kokkuleppe hukkamõistmist ei ole enam kuulda. Miks?

Aleksandr Djukov märkis, et 2009. aastal tunnistas Venemaa: see ei olnud parim lehekülg, keerame selle ära. "Vastuseks kostis - ei, kahetsege, kahetsege, kahetsege, kahetsege. Kui seda öeldakse mis tahes inimesele, seda enam, kui seda öeldakse riigile, viib see negatiivsele reaktsioonini ja õigustamiseni," lausus ta.

Djukovil oli samas Eestile soovitus. "Miks Leedus on välja antud Leedu välispoliitikat puudutavad dokumendid, Leedu välisministeeriumi dokumendid aastate 1939-1941 kohta, aga Eestis mitte? Miks?" küsis Djukov. "Ma tahaks näha sellist väljaannet - Eesti välisministeeriumi dokumendid aastatest 1939-1941!" 

Need dokumendid on siiski avalikud.

Eesti riigiarhivaar Priit Pirsko reageeris Djukovi küsimusele sotsiaalmeedias: "Ütlen siinkohal kõigile, aga eriti ERR-ile, et kõik kõnealused dokumendid on olnud avalikud ja igaühele ligipääsetavad meie riigi taasiseseisvumisest saati."