Öövel meenutas, et keti organiseerimise jaoks oli aega umbes kuu, mille jooksul loobuti kõigepealt esialgsest plaanist panna inimesed seisma Tallinna-Pärnu-Ikla maanteele, sest see oli liiga ohtlik.

"Kui me aru saime, et see käib üle jõu, siis tegime läbi Kesk-Eesti. Seal oli kindlam, julgem ja ka huvitavam," ütles ta.

Keti trassi märkimiseks kasutati rallisõidust tuttavat legendi meetodit. "Lõime selle kogu trassi jaoks, märkides sinna kõik kivid, telefonipostid, majad, tornid, mis iganes. See oli 50 lehekülge pikk bulla, kus kõikvõimalikud nooled näitasid, kus keegi peaks või võiks seista," meenutas ta.

Ühelt poolt oli Ööveli sõnul tegu "filigraanse logistilise operatsiooniga", teisalt jäeti Rahvarinde piirkondlikele rühmadele võimalus loominguliseks lähenemiseks.

"Kõik Eesti inimesed tundsid olevat kaasatud. Keegi ei käinud küsimas bensiini või et kellele arve esitada. See oli üks hetk Eesti ajaloos, kui me olime ühise asja eest väljas. See, mis me saime, oli vabadus," rääkis Öövel.