Sellise kavatsuse olemasolu on Politicole kinnitanud mitmed euroametnikest allikad.

Praeguses Euroopa Komisjonides on asepresidentidel peale kõlava ametinimetuse üsnagi vähe võimu ning mõni tavavolinik, kes juhib olulist valdkonda, on praktikas osutunud mõjuvõimsamaks kui laiemalt sama teemat kureeriv asepresident. Üheks näiteks on peetud seda, kuidas hispaanlasest energia- ja kliimavolinik Miguel Arias Canete omas sageli suuremat mõju kui ametinimetuse poolest temast kõrgemal olev slovakist energialiidu asepresident Maroš Ševcovic.

Üheks olulisemaks põhjuseks oli see, et mingit valdkonda juhtival asepresidendil ei olnud reaalset ligipääsu samas valdkonnas tegutsevate eurovolinike ametnikele ning oma igapäevatöös tuli neil nendes küsimustes toetuda peasekretariaadi poolt pakutavale väiksemale ametnike meeskonnale.

Seega Jean-Claude Junckeri tollase kabinetiülema Martin Selmayri välja mõeldud süsteem, mille üheks eesmärgiks oli ka luua tasakaal vanade ja uute ning suurte ja väikese liikmesriikide vahel, tekitas praktikas olukorra, kus tuli sageli ette segadust ja võimuvõitlust.

Von der Leyeni plaan näebki muuhulgas ette, et asepresidentidel, eriti esimestel asepresidentidel Frans Timmermansil ja Margrethe Vestageril, oleks otsene ligipääs ka kõikidele teemaga tegelevatele Euroopa Komisjoni ametnikele.

Samas polevat hetkel struktuuri veel nö lukku löödud ning plaan võib mingites nüanssides muutuda.