Juhan Hepner: Loode-Eesti rannikumere tuulepark kütab endiselt kirgi

Kärdla kultuurikeskuses toimub 18. septembril Hiiumaa lähistele plaanitava Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande avalik arutelu, millele eelneb tuulepargi vastaste miiting. Loode-Eestis toimuvat kommenteerib Juhan Hepner.
Loode-Eesti meretuulepargi lugu on nii pikk ja keeruline, et sellest võiks kirjutada romaani mõõtu raamatu. Aga teeme siinkohal lühidalt.
Nelja Energia AS alustas Hiiumaa rannikust 12 kilomeetri kaugusele plaanitava tuulepargi arendust 2006. aastal. Eelmise aasta lõpus omandas Eesti Energia kontserni kuuluv Enefit Green Nelja Energia ja võttis projekti üle. Sõltuvalt tuulikute võimsusest tuleks neid merre 107-182. Tuulepargi koguvõimsus oleks kuni 1100 MW.
Hiidlaste seas on tuulepargi idee aastaid kirgi kütnud. Hulk vastaseid, kes pelgavad võimalikke keskkonnamõjusid, on koondunud mittetulundusühingu Hiiu Tuul ümber. Riigikohus tühistas ühingu kaebuse peale mullu Hiiu maakondliku mereplaneeringu tuuleenergia alasid puudutava osa, kuna leidis, et tuulepargi mõju polnud seal piisavalt põhjalikult uuritud.
MTÜ Hiiu Tuul teatas tänavu 7. septembril pressiteates, et õigusriigile ei ole kohane, et keskkonnamõju hindamise aruande koostamisega minnakse edasi olukorras, kus maakondliku mereplaneeringu järgi tuuleenergiaks sobivad alad paigas pole. Enefit Green leiab aga, et riigikohtu otsus ei välistanud merre tuulikute püstitamist.
Tuulepargi vastased kogunevad kolmapäeva, 18. septembri pärastlõunal Kärdla kultuurimaja ette, et korraldada enne avalikku arutelu protestimiiting. Tõenäosus, et arutelul üksmeelele jõutakse, on kaduvväike.
Arvestades seda, et vastased on oma seisukohtade kaitseks varem ette võtnud kohtutee kuni riigikohtuni välja, on väga raske ennustada, kas ja millal esimesed tuulikud Loode-Eesti rannikumerre kerkivad. Enefit Green ei ole veel öelnud, kui palju kogu projekt maksma minna võib.
Karmistuv keskkonnapoliitika seab valiku ette. Kui Ida-Virumaa põlevkivienergia lükatakse kõrvale, siis kuskilt peab elekter meie kodudesse jõudma. Lääne-Eesti rannikumeri on tuulikutele soodne asukoht.
Samal ajal on mõistetav, et inimesed ei soovi esimest katsejänest oma kodukanti. Tuleb mõelda, mis võiks olla alternatiiv, kui põlevkivi enam kasutada ei saa ja tuulikuid ei taha. Mis emotsioonid siis lõkkele löövad, kui ühel päeval pakub keegi kolmanda valikuna välja konkreetse plaani näiteks tuumaelektrijaama rajamiseks?
Toimetaja: Kaupo Meiel