Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütles, et skandaali keskmes on kahtlus mõjuvõimu kasutamises, millega kaasneb ka kriminaalasi.

"See on ikkagi väga tõsine süüdistus ja ma julgeks väita, et see on üks viimaste aastate tõsisemaid korruptsiooniskandaale, mis Eestit puudutanud on," lausus ta.

Põhjenduseks ütles Kaio, et igal ajastul on omad skandaalid ja teemad, mis ühiskonnas olulisena esile kerkivad, nii nagu praegu tegeldakse Eestis palju perevägivalla ja naistevastase vägivalla küsimustega ja näiteks Inglismaal on suur teema poliitikute ja prominentide seksuaalsuhted 1970-ndatel ja 1980-ndatel, kus noori või lausa lapsi ära kasutati.

"See praegune Mart Järviku skandaal on Eesti kontekstis nii 1990-ndad või 2000-ndad," tõdes ta. "Selle skandaali puhul kõige rohkem üllatab, et kuidas saab 2019 üldse nii labane poliitkorruptsiooni juhtum tekkida /.../, see etapp peaks olema ühiskonnas läbi käidud."

Teine saatekülaline Peeter Helme ütles, et asjad käivadki sageli mingit ringi või spiraali mööda.

"Arvan, et see tähelepanek /.../ on kindlasti seotud sellega, mis nähtus on EKRE ja kui palju tal on valitsuskogemust. Siis tulevadki jälle 1990-ndad tagasi."

Kui rääkida Järvikust, ei ole ta Helme sõnul laiemalt Eesti ühiskonna esimeses ešelonis figureerinud ja kas või see, kui ta pani oma kabineti seinale üles ENSV ministrite pildid, näitab, et ta lihtsalt ei saa aru, millised normid meil kehtivad.

Kaio oli sellega nõus, öeldes, et EKRE alles õpib ühiskonnas olemist ja käitumist. Ta nimetas seda poliitiliste kultuuride põrkumiseks.

Saatejuht Taavi Eilat ütles, et ka Järviku varasem tegevus kohalikul tasandil näitab, et oma asja ajamine käis juba toona. Peaminister Jüri Ratasel oli Eilati hinnangul seisukoht Järviku kohta juba eelnevalt valmis, aga ta ei saanud seda valitsuses läbi surutud.

"EKRE ei olnud valmis Mart Järvikust loobuma, mistõttu valis ta sellise taktika, et tehti komisjon, mis justkui oli sõltumatu, hakkas seda asja analüüsima ja tegi väga selged ja konkreetsed seisukohad," lausus ta.