Kuidas kommenteerite diplomaatilistele allikatele tuginevaid sõnumeid selle kohta, et Türgi justkui pressiks NATO-lt välja tugevamat poliitilist toetust oma sõjategevusele Põhja-Süürias ja samal ajal siis keeldudes kinnitamast Poola ja Balti riikide kaitseplaani?

Väga selgelt, see on tegemist ju näotu looga. Mida peab ütlema, siin on see, et Balti riikide ja Poola kaitseplaanid on olemas. See, mida minu arusaamist mööda Türgi blokeerib selle Reutersi uudise valguses, on plaanid uuendamine. Neid plaane uuendatakse teatud regulaarsusega. Üldiselt on selline tegevus just Türgi poolt, kes mingeid teemasid hoiab NATO-s kinni selleks, et midagi endale olulist sealt läbi pressida just nimelt Türgile iseloomulik tegevus. On mõned riigid veel NATO-s, kes nõnda on toimetanud. Sel korral on võib-olla erinevus selles, et esiteks on tegemist väga NATO põhiolemusse puutuva teemaga kollektiivkaitsega. Ja teiseks, see, et see uudis tuleb välja selles kontekstis, kus me teame, mida Donald Trump mõtleb NATO kohta, mida president Emmanuel Macron on öelnud NATO kohta. Ja et on tulemas liidrite kohtumine järgmisel nädalal Londonis. Ja kolmanda aspektina muidugi see, et et selline teema on ka avalikkuse ette tulnud. Sest üldiselt selliseid teemasid hoitakse liitlaste seas ja Brüsseli koridoride peal kinni. Sest on teemasid, mille arutamine avalikkuse ees ajavad selle sasipuntra veel hullemaks.

Aga mis eesmärki see avalikkuse ette toomine võib teie hinnangul kanda?

Ma ei oska öelda, mis oli nende ametnike või allikate motiivideks. Võis ju olla näidata seda, et mida Türgi teeb NATO-s ja osundada tähelepanu sellele, et NATO toimimist on vaja parandada. Peale seda, kui president Macron oma tänaseks kurikuulsaks saanud Economisti intervjuu andis, siis on ju Saksa poliitikud on esmalt öelnud, kui oluline nende jaoks ja Saksamaa jaoks NATO on. Et Euroopa julgeolekut tuleb ehitada koos NATO ja USAga, mitte USA vastu. Ja et nüüd on jõutud niikaugele, et nii Berliin kui ka Pariis soovivad koos siis NATO reformimise teed minna. Räägitakse uuest nii-nimetatud Harmeli raportist või Harmeli komisjonist. See on siis viide endisele Belgia peaministrile Pierre Harmelile. kes 60-ndate teises pooles pandi NATO poolt sellise komisjoni etteotsa, kes vaatas NATO olemuse peale, esitas 1967. aastal siis Põhja-Atlandi nõukogule vastava kuulsa raporti, mille nimi on Harmeli raport.

Kas selle võimaliku reformi käigus võib kõne alla tulla ka näiteks selle liikmesriikide vahelise konsensuse põhimõtte kaotamine, mis mõnes mõttes siis pärsib kiiret otsuste vastuvõtmist ja ka antud Türgi näide seda ilmestab?

Ma arvan ja tegelikult ka loodan, et mitte. Esiteks on seetõttu, et NATO-s ei hääletata, vaid pigem riik, kes on mingi otsuse vastuvõtmise vastu, peab nii-öelda protesteerima. See annab võimaluse vastu võtta otsuseid, mille puhul mitte keegi ei ole võib-olla entusiastlikult poolt. Kuna lõpuks on tegemist kompromissiga riikide vahel. Aga teisalt jälle keegi ei ole väga ägedalt selle otsuse vastuvõtmise vastu. Lõpuks NATO ju tegeleb kaitseküsimustega, see on väga sügavalt riikide suveräänsuse küsimus. Riigid tahavad omada otsustavat häält selles osas, mis puudutab nende kaitse küsimusi. Me mõtleme sellise situatsiooni peale, kus NATO-s hääletatakse asju. Ja Eestil, Lätil-Leedul ja Poolal näiteks lihtsalt ei ole piisavalt hääli, et midagi blokeerida, mingit otsust, mis meile erakordselt sügavalt vastukarva käib. Sel juhul me nutaksime konsensuse printsiipi väga taga.

Mis suunas NATO reform liigub või saab liikuma? Üheks teemaks on kindlasti see, mis on teemade ring, mida arutatakse, kuivõrd konsulteeritakse, kuidas kasutatakse nii-öelda NATO-t, kui foorumit selleks, et konsulteerida USA või Kanada või siis Euroopa riikide vahel mingitel olulistel kaitse-, välis-, ja julgeolekupoliitilistel teemadel.

See, mis president Macroni kõige rohkem ärritas ja mis provotseeris teda Economisti intervjuus väga tugevalt sõna võtma, oli see, et USA ja Türgi ei konsulteerinud NATO liitlastega oma otsuste tegemisel Põhja-Süüria osas. Kus, olid ka teiste NATO riikide huvid.

Arvatavasti mingi komisjon või ülevaatusprotsess NATO Londoni kohtumisel ellu kutsutakse. Ja võib-olla siis umbes aasta pärast on ehk loota ka mingeid tulemusi sellele.

Kas NATO ja Türgi vahel on võimalik saavutada nüüd selles Süüria küsimuses ka mingisugune kokkulepe? Kas NATO on näiteks nõus tõesti nimetama neid kurdi omakaitseüksuslasi terroristideks nagu on, on Türgi tahtmine?

NATO on 70 aastat ja mõned kuud peale suutnud ka palju keerulisemates küsimustes lõpuks kokkuleppele jõuda ja edasi minna. See ei ole alati olnud kiire, ei ole alati elegantne. On tihtipeale olnud selline, mis kellegile võib-olla täielikku rõõmu ei paku, aga samas on edasi mindud ja NATO on ennast tõestanud kui ajaloo kõige edukamat sõjalist allianssi. Ma arvan, et tuleme sellest teemast ka kuidagi välja. Ja võib-olla isegi veel enne Londoni kohtumist.

Tavapäraselt on terve rida otsuseid ja otsuste pakette NATO-s, mille vastuvõtmist sihitakse oluliste suurte poliitiliste sündmuste ette. Kas ministrite kohtumised või tippkohtumised. See sunnib tööd ja tähelepanu keskenduma selleks, et mingiks ajaks mingit teemat kokku leppida ja laua pealt ära saada. Võib-olla on nädala pärast olukord parem, aga samas lubada seda vist küll keegi ei julgeks.

Kas selline nii-öelda siis väljapressimine kujutab Balti riikide ja Poola jaoks ka konkreetset julgeolekuohtu?

Selles mõttes minu arvates ei kujuta, et NATO kaitseplaanid on olemas. Uuemad, täiustatud plaanid praegu siis seisavad. Nagu vana sõjandusteaduslik ütlus räägib, et ükski plaan ei pea vastu kokkupuudet tegelikkusega. Oluline planeerimine, kui protsess. Et tegeletakse teemadega, analüüsitakse neid, saadakse aru, mis probleemid on või võivad tekkida. Kui küsimuse asetus on selline, et kui sellises situatsioonis midagi juhtub ja vajalik on NATO artikkel viie käivitamine, siis kuidas liikmesriigid siis hääletava, siis tasub lugeda tähelepanelikult, mida artikkel viis ütleb. Artikkel viis ütleb seda, et kui midagi juhtub sõjaliselt, siis kõik NATO liikmesriigid individuaalselt või kollektiivselt, võtavad vastusamme. Oluline siin on just see individuaalselt ja kollektiivselt, mis tähendab seda, et meie olulised sõjalised liitlased ja partnerid, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa on võtnud endale kohustuse Eestile sõjaliselt appi tulla, olenemata sellest, mida näiteks Türgi selle kohta arvab.

Kui oluline on NATO liikmesus Türgi enda jaoks?

On väga selgelt näha seda, et Türgi enda jaoks on NATO jätkuv kestmine ja olemasolu eluliselt tähtis. Nad on ju ka ikkagi väga keerulises geopoliitilises olukorras. Ja kui nüüd sellises sõjalises situatsioonis keegi blokeeriks artikkel viie käivitumise, siis oleks tõesti tegemist pikemas perspektiivis NATO kokkuvarisemisega poliitilisel tasandil. Ja sellest väga palju kaotaks Türgi.
See tähendaks hoopis uut situatsiooni, uut organisatsiooni, kus selline riik, kes häda korral sõprade abi osutamist blokeerib, arvatavasti jäetakse ukse taha.

Nii, et ma ei usu, et vaatamata sellele nii-öelda pantvangi võtmisele, mida me praegu näeme, oleks see asi, mille pärast liialt muretseda. Kõikidel NATO riikidel on sõjalise konflikti puhul Euroopas erakordne huvi, et artikkel viis kehtiks ja see kehtiks siis ka nende puhul ja et NATO püsiks koos. Kuna ka nende julgeolek võib olla ülejärgmisel või sellest järgmisel korral ohus.

Miks teie hinnangul valis Türgi nüüd kauplemise objektiks välja just Poola ja Balti riikide kaitseplaanid?

Ma ei oska seda öelda. Ma peaksin teadma ka seda, mis olid ülejäänud asjad, mis laua peal on. On võimalik, et lihtsalt need on need asjad, mis praegu on olnud nii-öelda küpsed siis suursaadikute tasandil vastuvõtmiseks.
Võib-olla on see lihtsalt meie jaoks aegade ja asjade kokkulangemine.

Mingit põhimõttelist vastuolu Türgil Balti riikide ja Poola kaitsmisega ei ole ja mingit Venemaa mõju sealt näha ei saa?

Ma ei usu jah. Vähemalt nad on sõnades lubanud olla tugevad NATO liitlased.
Ma loodan, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola saadikud Ankaras käivad ka seda asja uurimas ja et ka siis Türgi suursaadik kutsutakse kaitseministeeriumisse ja uuritakse, mis asi sellega on. Ilmselgelt sõbraliku aktiga tegemist ei ole.

Kas me võime täheldada praegu teatud lähenemist Türgi ja Venemaa poolt teineteisele?

Mis puudutab koostööd Süürias, siis seda me oleme näinud tegelikult juba päris mitme aasta jooksul. Lisaks Vene õhukaitsesüsteemi S-400 müümine Venemaa poolt Türgile. See on halvendanud oluliselt Türgi-USA suhteid ja see paneb keerulisse olukorda NATO tervikuna, kuna õhukaitsesüsteemi ei taha keegi näha NATO ühises integreeritud õhukaitse süsteemis. See peab seetõttu jääma täiesti eraldiseisvaks omaette selliseks saareks keset Türgit. See ei saa olla integreeritud ülejäänud NATO õhuseire ja õhukaitsesüsteemidega.

On näha küll lähenemist. Samas, et üks oleks kuidagi teise käepikenduseks muutumas, ei saa öelda. Türgi ajab oma asja oma kitsastest huvidest lähtuvalt. Kui neil on mingeid ühiseid kokkupuutepunkte Venemaaga, siis nad on neid kasutanud, aga muidu ma ei arva, et Türgi kuidagi Venemaa tööriistaks muutumas.

Kuidas te kommenteerite selle Türgi käitumise valguses EKRE esimehe, siseminister Mart Helme juttu "plaan B-st" või sellest, et Eesti vajab NATO-le alternatiivset julgeolekugarantiid?

Ilma Ameerika Ühendriikideta ja teisisõnu ilma NATO-ta on Euroopa kaitsmine täiemahulises sõjategevuses Venemaa vastu praeguses ajahetkes võimatu. Selleks, et Euroopa saaks Venemaa taolisele riigile vastu konventsionaalses sõjas, on Londoni mõttekoja IISS järgi investeeringutena 350 miljardit eurot ja 20 aastat. Ja kui me arvestame seda, et rusikareegli järgi on relvasüsteemide ostuhind on viiendik elutsükli kulust, siis me räägime 1,75 triljonist eurost. Suurim probleem Euroopa puhul on see, et kaitsesse investeerita piisavalt. Kui nad teeksid seda piisavalt, siis tooks Euroopas juurde hinnanguliselt 100 miljardit eurot aastas. Ja sel juhul peale 20 aastat selle hästi investeerimist olulistesse relvasüsteemidesse võib tõesti rääkida sellest, et Euroopa suudaks ennast ilma Ühendriikideta kaitsta.

Sellele lisandub lisaprobleemina tuumaheidutuse küsimus. Kuna siin taaskord peame nentima, et ilma Ühendriikideta Euroopa lähiperspektiivis hakkama ei saa. Kuna Suurbritannia on Euroopa Liidust lahkumas, siis korraliku tuumaheidutusega riikidest jääb järgi Prantsusmaa. Aga võrreldes Venemaaga on see kuskil 30 korda väiksem. Poliitiliselt on väga keeruline ette kujutada Euroopa enda tuumaheidutust. Ma ei näe ka sellel NATO-le üldse mingit alternatiivi, kui NATO tuumaheidutus, mis põhineb praegu USA ning Suurbritannia tuumaheidutusel, mis on antud NATO käsutusse. Probleem on selles, et Euroopa ei ole kaua aega võtnud kaitset tõsiselt ja kui ta seda tõsiselt võtma ei hakka, siis ei ole NATO-le ja koostööle USA-ga alternatiivi.