"Riigireetmine! Läänevastasus! Kärbsesitt keisrihärra pildil!" hakkavad lugupeetud kolleegid Reformierakonnast ja nende kuulekad intellektuaalsed sõdurid muudest valdkondadest kisama iga kord, kui keegi avalikus ruumis näitab üles iseseisva mõtlemise võimet.

Niimoodi võib ju juhtuda, et lai avalikkus näeb, et teistsugune maailm on võimalik – mitte ainult teised inimesed võimul, aga päriselt teistsugused poliitikad, mis on siiski Eesti huvides.

Üks nende monopolidest, mille puhul arvamusi ei sallita, on NATO. Piisab riigikogul valida NATO Parlamentaarse Assamblee juhiks inimene (allakirjutanu), kes on NATO-sse alati lihtsalt tervemõistusliku kriitikaga suhtunud, kui neile tundub, et maailm kukub kokku.

Piisab siseministril hakata arutama Prantsusmaa presidendi emotsionaalse seisukoha "NATO on ajusurnud" üle ja vajaduse üle selles olukorras midagi ette võtta, kui juba kogu Eesti meedias domineerib seisukoht, et ministri arvates NATO artikkel 5 ei toimi ja tehakse mingit alternatiivset allianssi Läti ja Soomega.

Muidugi on tegemist kõige tavalisema välispoliitilise aruteluga. Prantsusmaa ja Saksamaa tegid just ettepaneku luua komisjon, mis peaks NATO-t kaasajastama, suurendama poliitilist juhtimist ning muutma selle organisatsiooni haaret globaalsemaks.

Eestil on selles protsessis vaja seisukohta ning seesugust seisukohta, mis on avalikkuse poolt läbi arutatud ning vastuvõetav kõigile Eestimaa elanikele. Seega: milline see kaasajastatud NATO olla võiks?

NATO-t on kritiseeritud selle sünnist saadik

NATO-t, mis sündis teatud laadi Marshalli plaani laiendusena kaitsevaldkonda, on kritiseeritud selle sünnist saadik. USA konservatiivne vabariiklik senaator Arthur Watkins väitis 1949. aastal, et NATO on lihtsalt Venemaa-vastane instrument ning niisugusena liiga provokatiivne.

Esimese maailmasõja kangelane, USA lennuäss Eddie Rickenbacker leidis, et liigne usk NATO-sse maailma turvalisuse tagajana oleks USA poolt tõsine viga. Charles de Gaulle nimetas NATO pooldajaid "kloroformimeeskonnaks", kes ainult teesklevad, et NATO võiks kellegi turvalisust tagada ning Winston Churchill leidis inglaslikult, et NATO loomise üle võib tunda rahuldust, aga see pole mingi triumf.

Kõik need seisukohad on siiani NATO-teemalistes aruteludes rohkem või vähem tugevalt esindatud. De Gaulle'il õnnestus ka kuuekümnendatel NATO toimimine reaalselt vetomehhanismi kasutades blokeerida ning Prantsusmaa militaarpoolest välja viia.

Tuumaplaneerimise komitee liige ei ole Prantsusmaa ka praegu, säilitades iseseisva tuumaheidutuse poliitika. Emmanuel Macron kasutab ainult sõnu, De Gaulle tegi päriselt tegusid. Kindlasti ei ole praegune olukord kuuekümnendate kriisiga võrreldav.

Kuid külma sõja ajal teadsid kõik, et tegelikult oli senaator Watkinsil õigus: NATO oli loodud Lääne-Euroopa kaitseks NSVL-i vastu. Täpsemalt, nagu väljendas NATO esimene peasekretär Lord Ismay: "hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased kontrolli all".

Berliini müüri langemisega kaotas too NATO oma mõtte. Tegelikult ootasid paljud üheksakümnendate alguses, et ka NATO läheb nüüd laiali. Muidugi seda ei juhtunud, vahele segas "oligarhia raudne seadus": organisatsioonid täidavad ennast spetsialistide, bürokraatide ja tehnikutega ning need seisavad head selle eest, et organisatsioon ise elus püsiks, sõltumata tema eesmärkidest.

Kuna USA ja Prantsusmaa ei otsustanud üheksakümnendate alguses NATO-t laiali saata, siis hakkasid bürokraadid endale palavikuliselt uut eesmärki otsima.

Sellest hetkest sai NATO-st "kahe näoga Janus". Ühed otsisid uut vaenlast ning leidsid "kriisid lähiümbrusest", rahvusvahelise terrorismi ja Venemaa, teised haarasid kinni NATO ajaloolisest edust pingelõdvendajana ning hakkasid üles ehitama kaitseallianssi, mis keskenduks liikmete omavahelisele koostööle ning lihtsustaks dialoogi kõigi naabritega.

See pinge on NATO-s praeguseni, sest kumbki pool pole peale jäänud. Veelgi enam, NATO ülesehitus vastab ikka veel rohkem külma sõja tingimustele kui nüüdsele keerukale riikidevahelisele suhtevõrgustikule.

Kas Macronil on õigus?

Prantsusmaa president eksib soovis laiendada NATO vihmavarju kogu maailmale. Minevik näitab, et see ei ole hea tee. Iga kord, kui on sekkutud kriisidesse, mis ei toimu NATO territooriumil, on tulemuseks katastroof. Jugoslaavia, Afganistan, Iraak, Somaalia on hoiatavateks näideteks.

Parem teha üht asja hästi, kui pihustada huvid laiali ning teha paljusid asju halvasti. NATO ei sekkunud Vietnami sõtta, NATO liikmed olid selle sõja suhtes erinevatel seisukohtadel, seda sõda ei peetud USA territooriumil (kuigi USA väitis, et teda rünnati).

NATO-l ei ole vaja sekkuda Türgi operatsioonidesse Süürias (kuigi Prantsusmaale võib mitte meeldida, et USA lahkumise järel Süüriast peavad ka nemad seda tegema). NATO riikide bilateraalne koostöö Venemaaga näiteks kitsalt rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel on kogu ühendusele kasulik, see on osa pingelõdvendusest ja annab mõlemale poolele ettekujutust, kuidas teine mõtleb.

Kui seda ettekujutust ei ole, siis võivad asjad kiiresti eskaleeruda nagu 1983. aastal, kui osa NSVL-i eliidist oli veendunud, et NATO harjutus Able Archer 83 on ettevalmistus koheseks tuumasõjaks. Läks vaja palju keerukat diplomaatiat, et seda arvamust muuta.

Venemaa peab kindlasti ka praegu NATO-t vanaks vaenlaseks ning tunneb ennast ohustatuna, kui see talle külje alla laieneb. Pingelõdvendust on paraku vaja ka kolmkümmend aastat pärast Berliini müüri langemist, eriti on seda vaja NATO piiririikidel, nagu Eesti. De Gaulle'i parafraseerides: eriti meie vajame poliitikat, mis tagaks rahu Euroopas, Lissabonist Vladivostokini.

Mida teha?

Macroni etteheide, et NATO strateegilises poliitilises juhtimises on vajakajäämisi on muidugi õige, aga probleem pole mitte ajusurmas vaid selles, et seekord tõesti lihtsalt istutakse valesti. NATO-l on alati olnud kaks pead: poliitiline Põhja-Atlandi Nõukogu ja militaarne Sõjaline Komitee.

Formaalselt on kõrgeim otsustusorgan Põhja-Atlandi Nõukogu, kuid "oligarhia raudset reeglit" viib ellu igapäevane militaarne struktuur, koos oma käsutuses oleva spetsiifilise teabega.

Kindlustamaks, et NATO-t juhivad liikmesriigid, et küsimusi sõja ja rahu üle otsustaksid inimesed, kellel on selleks omaenda rahva mandaat, tuleb tugevdada poliitilist poolt, ehk anda Nõukogule suurem osa ka NATO militaarpoole toimimises.

Esimese sammuna tuleb tugevdada juba olemasolevaid ametikohti, nimelt poliitilisi nõunikke, kes tagaksid läbipaistvuse ja selge infovahetuse Sõjalise Komitee ja Põhja-Atlandi Nõukogu vahel.

Igal juhtival positsioonil oleva sõjalise struktuuri esindaja kõrval peab olema Nõukogule alluv tsiviilnõunik, kellel on infole pidev, täielik ja võrdne ligipääs ning kes peab kinnitama kõik strateegilised otsused (muidugi ei ole sellist kinnitust vaja operatiivtasandil).

See tähendab, et liikmesriikide saadikud on tugevamad ja informeeritumad kui kindralid, tagab president Macroni poolt nii igatsetud poliitilise koordinatsiooni, kuid samal ajal kindlustab, et NATO ei välju ka militaarvallas omaenda piiridest Euroopas.

Poliitilise komponendi suurendamine suurendab ühtlasi ka Eesti olulisust. Nõukogu laua taga oleme me üks võrdsetest ja diplomaatias on meil palju oma kaaslastele pakkuda. Eesti on väike riik, mis ei tekita kaaslastes kadedust ja mida ei saa keegi kahtlustada maailmavallutamise plaanides.

Selline staatus saab olla alati meie püsimajäämise garant: pragmaatilist ja poolte valimisest hoiduvat läbirääkijat on alati suurriikidel tarvis. Eestis võiksime alustada sellest, et asutame lõpuks ometi kriisiläbirääkijate ja kaitsevaldkonna diplomaatide rahvusvahelise õppe- ja uurimisinstituudi, nii uuendatud NATO tarbeks kui ka meie enda välispoliitilise positsiooni tugevdamiseks.