Kaja Tael: Euroopa Liidus ei tasu kahelda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Euroopa Liidus ei tasu kahelda ning hoolimata Ühendkuningriigi lahkumisest võib oodata, et ühendus muutub rahvusvahelisel areenil tugevamaks ja nähtavamaks, leiab ametist lahkuv Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures Kaja Tael. Jaanuarist alustab Tael tööd kliima- ja energiapoliitika erivolitustega diplomaatilise esindaja ametikohal, mille välisministeerium äsja lõi.

Te ei ole Brüsselis ülemäära kaua olnud, aga eesistumise aeg oli nii intensiivne, et võib-olla läks kahe aasta eest kirja. Mis selle aja jooksul on muutunud Euroopa Liidus?

Eks ta on olnud murranguline aeg küll. Kui ma siia tulin, siis kõige suurem šokilaine oli just üle käinud teemal, et Suurbritannia hakkab Euroopa Liidust lahkuma. Ja natukene varem oli suur rändelaine üle Euroopa käinud. Võib-olla kõige selgem oli küsimus Euroopa Liidu tulevikust, et kas me peame vastu nendele šokkidele.

Ma julgen kinnitada, et me peame vastu. Euroopa Liit tõesti on hiiglane, aga ta ei ole savijalgadel hiiglane. Meil on olnud väga tõsiseid probleeme, katsumusi ja rasket tormituult, aga Euroopa Liit tuleb edaspidi maailmas rohkem esile ja muutub võimsamaks, mitte vastupidi. Ehkki loomulikult meil on kõigil väga kahju, et Suurbritannia on ilmselt lahkumas.

Samas on ka selliseid märke, et võib mõelda, et klaas pole pooltäis, vaid pooltühi. Kui mõelda laienemiskõnelustele ja sellele, mis Põhja-Makedooniaga hiljuti juhtus. Või siis skepsis Euroopa Liidu suhtes selsamal rändeteemal. Või ka püüetes majandus- ja rahaliitu tugevamatele jalgadele saada. Kas ei ole tunda väsimust või seda, millest Emmanuel Macron räägib, et peaks uut ühtsust ja uut hingamist leidma?

Ma tegelikult vastasin sellele eelnevalt ehk minu meelest ei maksa kahelda Euroopa Liidus. Laienemine oli kahtlemata üks nendest šokkidest, mida me oleme ennegi läbi elanud, aga ma arvan, et ikkagi palju väiksema ulatusega kui need ülejäänud. Loodame, et me selle probleemi siiski lahendame, praegu on märke sellest, et on võimalik leida kompromiss, kus ka Prantsusmaa saaks uuesti pardale tulla, sest me oleme korduvalt juba kuulnud president Macroni kinnitusi, et Prantsusmaa ei ole mitte mingilgi moel kahelnud selles, et Euroopa Liit peab edasi laienema. Prantsusmaa esitab küsimuse, kuidas see täpselt peab käima. Loodame, et me leiame peagi selle vastuse ja saame siis ka Lääne-Balkanile tõestada, et need ei ole ainult sõnad, vaid me lähme edasi.

Aga mis puudutab majandus- ja rahandusliitu, siis siin ei ole üldse mitte mingisuguseid põhjuseid kahelda. Seal toimub pidev areng samm-sammu haaval ja turvalisema Euroopa Liidu poole. Sest kui me räägime sellest, et me ehitame üles pangaliitu, siis kokkuvõttes igale kodanikule tähendab see seda, et tema raha pankades on rohkem kindlustatud kui kunagi varem. Niikuinii Eesti kodanikule on ta praegu kindlustatud Euroopa Liidu määrade kohaselt ja arvatavasti palju suuremas ulatuses, kui kellegi isiklik pangaarve üldse kunagi ulatub. Euroopa mõistes on vaja rohkem kindlust nii suurettevõtetele kui ka riikidele enestele ja see protsess käib, aga mingeid skepsise märke ei pea ma praegu vajalikuks rõhutada.

Meil on ühisraha euro, meil on Schengen ja vaba liikumine. Me oleme need suured asjad teinud, sest me oleme neid tahtnud, aga valmisolekut neid tugevdada ja nende nimel mingeid järeleandmisi teha, seda ei ole. Sellele taburetile jalga alla lükata ei ole jõudu?

Mina olen ise mõelnud niimoodi, et inimestevahelistes suhetes räägitakse tänapäeval väga palju sellest, et on olemas selline asi nagu emotsionaalne intelligents, mille alla käib empaatiavõime ja et see on mõnikord veel tähtsam kui see numbrites väljenduv IQ-tase. Ega riikide vahel ei ole see olukord teistsugune. Tegelikult peaksid riigid samamoodi olema võimelised olema empaatilised ja tunnetama teiste riikide muresid selleks, et olla kindel, et lõpuks ka oma muredele vaadatakse teistsuguse pilguga ja et seda solidaarsust päriselt ilmutatakse. Nii et jah on küll võimalik, et paljude nende ühishuvide nimel tuleb võib-olla mõnest väga selgest konkreetsest rahvuslikust vaatenurgast loobuda. Ma isegi ei räägi rahvuslikust huvist, vaid rahvuslikust vaatenurgast ja ega see nüüd nii väga libedalt ei lähe. Aga ma ei näe praegu põhjust olla nende suurte projektide suhtes skeptiline.

Võib-olla kõige rohkem ohus on praegu tõesti Schengen ja selles suhtes ma ei oska ennustada, kuidas see täpselt lõppeb, kui me ei suuda kuidagi kokkuleppele jõuda, kuidas me edaspidi käsitleme rändeteemasid ja kuidas me saame juba piiril rändevood peatatud. Ja kuidas me edaspidi toimetame nende põgenikega, kes tõesti kvalifitseeruvad varjupaigale. Kui see kõik jääb tegemata, siis on Schengen ohus. Aga ma loodan, et me mingi ühise keele leiame, sest suur osa konsensusest on praeguseks tehtud.

Praegu me keskendume tööle rände päritoluriikidega palju terviklikumal kujul kui kunagi varem. Kasutame kõiki oma jõuõlgu ja mõjuvahendeid, mida Euroopa Liidul on majanduslikult võttes on väga palju. Ja kasvõi sellised küsimused, nagu viisade väljastamine, et kuidas see täpselt käib. Meil on võimalusi survestada päritoluriike, aga ka abistada päritoluriike ja selles osas on praegu konsensus. Loodame, et kui me seda positiivset, konstruktiivset teed edasi läheme, siis ikkagi on võimalik ka praegu eksisteerivad Schengeni sisepiiril kontrollid kõrvaldada. Eesti on selles mõttes õnnelikus asendis, et meie seda praegu ei tunneta, aga on liikmesriike, kus igapäevaelu on tõsiselt häiritud, sest sisepiirid on suletud.

See tähendab ikkagi seda, et mingil määral nende inimeste, kellel on õigus asüülile, nende jagamine, selle koorma jagamine peaks olema see, mis Schengeniga kaasas käib?

See peaks olema jah. Aga koorma jagamise puhul ma ei räägi sellest, et me tuleme tagasi nende väga-väga valuliste kvootide juurde, kus me tõesti inimesi ümber jagasime teatud arvude alusel. Ma arvan, et see projekt on surnud. Päriselt ka. Aga see, et riigid, kes ei ole otseselt tabatud rändekriisist, peaksid abistama neid, kes on nn rinderiigid, selles osas ei ole meil enam eksiarvamusi. Me kindlasti arvame, et see on vajalik. Kuidas täpselt, selle üle hakkame järgmisel aastal jälle vaidlema.

Kaja Tael. Autor/allikas: Tauno Tõhk/EU2017EE

On see näiteks raha või oma inimeste appisaatmine?

Jah, kindlasti need on ühed vahendid, kuidas seda teha. Aga päris algusest peale on ka selge - nagu väikeriik Malta selle selgelt ja võib-olla paljudele valusalt sõnastas -, et olukorras, kus väike saareriik on sõna otseses mõttes üle ujutatud põgenikest, siis ei abista see, kui mõni riik saadab tekke. Nii et mingid piirid selles asjas on.

See ikkagi tähendab seda, et keegi peab ka inimesi vastu võtma?

Kindlasti. Praegu see toimub vabatahtlikkuse alusel ja see on ka Eesti valitsuse seisukoht, et see peab jääma vabatahtlikuks. Ma arvan, et me ei pea selle üle enam väga palju piike murdma. Põgenike vastuvõtmine jääb vabatahtlikuks, aga sellel on oma hind. Kindlasti tuleb siis abistada kuidagi teisiti.

Kui hästi Eesti end praeguses Euroopa Liidus tunneb? Kas Euroopa Liit toetab meie huvisid ja arengusoove? Mis osas meil on ebamugavamaid teemasid?

Ma arvan, et kõik need 15 aastat oleme end tundnud Euroopa Liidus väga hästi. Meil on mõned rahvuslikud huvid, kus me oleme alati valmis võitlema viimase veretilgani ja praegu need tulevad need huvid kõige selgemini esile meie kõikide ühises väljakutses ehk võitluses kliimamuutustega. Eestil on siin oma väga eriline positsioon seetõttu, et Eesti põlevkivitööstus on Euroopa Liidus üks kõige saastavamaid üldse. Sellest ei saa üle ega ümber. Küsimus ei ole selles, et Euroopa Liit survestaks meid midagi tingimata selles osas tegema. See on lihtsalt majandusolud ja turg, mis peavad viima Eesti mõtlemise nii kaugele, et põlevkivist elektri tootmine majanduslikult ei tasu ära.

Selles olukorras on meie parim liitlane Euroopa Liit või selle kliimapoliitika ja vahendid, kuidas kliimapoliitikat ellu viia. Need diskussioonid on praegu alles väga algusjärgus. Me kõik oleme oodanud uut komisjoni. Uus komisjon on juba öelnud, et neil on kaks põhiteemat – üks on võitlus kliimamuutustega ja teine on digitaliseerimine. Mõlemad on Eestile ülimalt südamelähedased teemad. Siin on kindlasti vaja väga palju diplomaatilist ja poliitilist aktiivsust, et me saaksime selle kliimaküsimuse lahendatud võimalikult sobilikul moel Eestile. Aga ma arvan, et Eesti inimesed saavad ka sellest aru. Puhas õhk, puhas vesi ja puhas muld on tegelikult tohutud väärtused.

Millised on võimalused rohepöörde tegemiseks Eestis? Mida te Ida-Viru inimestele ütlete? Nad elavad seal, töötavad kaevanduses ja ei näe, kust need uued moodsad töökohad hakkavad tulema. Kuidas see mehhanism peaks hakkama välja nägema?

Eesti valitsus on sellega mitu aastat juba tegelenud ja eks on üritatud suunata ka mitmeid välisinvestoreid just Ida-Virumaale, et uusi töökohti luua. Euroopa Liidul on teatud rahalised vahendid, et seda soodustada. Kindlasti me seda taotleme. Kindlasti me kvalifitseerume sellistele toetustele. Kas see nüüd võluvits on, mis kohe homme kõiki aitab, selles ma natukene kahtlen. Lõppude lõpuks peaks igaühele olema selge, et põlevkivi saanuks otsa varem või hiljem niikuinii. See on suur riiklik ülesanne, mida tuleb katsuda koos kohalike inimestega lahendada nii hästi kui võimalik. Euroopa Liidust ootame rahalist tuge selle jaoks kõige rohkem.

Teie uus amet hakkab olema seotud kliimaga, milles see täpselt seisneb?

Seda ma ei oska veel öelda, esimest korda välisministeerium loob sellise uue ametikoha, kliima ja energeetika erisaadik. Ma arvan, et minu üks suuri ülesandeid ongi selle töö täitmine sisuga ja teatud raamide seadmine endale, aga ma saan aru, miks seda kohta on tarvis. Kui ma vaatan näiteks siin Euroopa Liidus toimuvaid arutelusid, siis praktiliselt ei ole ministreid, kes ei peaks tegelema kliimaküsimustega. Ka välisministrile on see oluline teema nii Euroopa Liidus kui ka ÜRO-s, kus me oleme julgeolekunõukogus ja kus kliima on julgeolekuga väga tihedalt seotud. Kindlasti on välisministril tarvis kedagi oma ministeeriumis, kelle jaoks see teema oleks tema oma teema ja mitte kõrvalteema, nagu ta siiani on olnud.

Kaja Tael. Autor/allikas: Tauno Tõhk/EU2017EE

Eestis on pea aasta aega olnud võimul valitsus, kus on üks euroskeptiline erakond ja see on avaldanud mõju ka Euroopa Liidu suunas. Olgu see siis ESM-i osas eriarvamusele jäämine ja hiljem selle tagasivõtmine, kliimateemadel kõhklemine, erinevad väljaütlemised, rassistlikud käemärgid, mis jõuavad välisajakirjandusse ja teie kolleegide töölaudadele. Mis see teile, aga ka Eesti mainele ja poliitilisele kapitalile kaasa on toonud?

Kindlasti küsitakse, kindlasti peab selgitama, alati ei ole see väga mugav, aga see ei ole ka väga ebatavaline. See, et valitsused vahetuvad ja võimule tulevad erakonnad, kelle seisuohad ei ole Euroopa peavoolu seisukohad, seda on juhtunud peaaegu igas riigis. Selles mõttes on see suhteliselt tavaline töö, mida tuleb teha, aga rohkem on ikka tähelepanu vist väga konkreetsetele seisukohtadele mingites konkreetsetes seadusandlikes aktides ja niikaua kui me seal ei ole teinud midagi revolutsioonilist või ütleme tagurlikku, siis me saame Euroopa Liidus endiselt päris hästi hakkama.

Aga kindlasti on kliima koht, kus tuleb väga ettevaatlik ja tähelepanelik olla, et mitte muutuda selleks pidurdavaks ja tagurlikuks jõuks. Ma arvan, et Eesti inimesed ja ettevõtted võiksid võtta hoiaku, et tegemist on väga paljuski võimalusega. Praegu on selgelt näha terves maailmas, kuidas majandus liigub uue mudeli poole. Väga paljud pangad on juba alustanud investeeringute piiramist selle nimel, et investeeritaks rohkem roheprojektidesse. See loob majandusele väga palju uusi võimalusi ja komisjonil on kaks suurt prioriteeti – kliima ja digi, siis selles digitaliseerumises on Eesti ennast ju väga hästi osanud positsioneerida ja me oleme sellest ka majanduslikku kasu saanud.

Ma soovitaks suhtuda kliimamuutuste vastu võitlemisse samamoodi. See on arvatavasti veel suurema ulatusega majandusele, kui on seesama digitaliseerimine ja siin on kindlasti Eesti teadlastel ja ettevõtjatel omad nišid. Ma tean, kuidas Eestis töötatakse süsiniku püüdmise ja ladustamisega või vesinikuga energeetika allikana, et miks mitte olla siin samamoodi need esimesed edukad, kui me olime e-valitsemise osas.

Vahel kostab meie valitsusest, et Ungari ja Poola on meie lähedased mõttekaaslased. Kui te kirjeldaksite Ungari ja Poola poliitikat Euroopa Liidus, siis milles me oleme mõttekaaslased ja milles mitte?

Ilmselt on asi alguse saanud 2015. aasta rändekriisist, kus me olime väga erinevad. Ungari ja Poola ilmutasid algusest peale suhteliselt vähe empaatiat nende rinderiikide suhtes ja väga selgelt ütlesid välja, et nad võitlevad oma ühiskonna eest, Eesti nõustus abistama ja nõustus vastu võtma põgenikke. See projekt ei ole olnud mingisugune ebaõnnestumine Eesti jaoks, nii et alustame sellest, et võib-olla selles kõige teravamas küsimuses meil ei ole olnud väga palju ühist. Et meil nüüd on teistsuguste vaadetega valitsus, kellele meeldib või vähemalt osadele erakondadele meeldivad Ungari ja Poola vaated, see on fakt. Aga Euroopa Liidu poliitikates ei ole selles mingisugust järelmit veel olnud.

Ungari on ka tuntud oma Venemaa-sõbralikkuse poolest, nad blokivad aeg-ajalt Euroopa Liidu ühisalgatusi. Poolal on teised lähenemised.

Hetkel on kõige lõhestavam olukord selle nn artikkel 7 menetlusega ehk Euroopa arvamusega, et Poolas ja Ungaris on esinenud õigusriigi rikkumisi. See on nüüd koht, et meil võivad olla mingid maailmavaatelised ühised jooned, aga meie oleme alati öelnud, et see on meie jaoks erakordselt oluline. Ja ma arvan, et meil on ka täiesti õigustatud muresid mõningate küsimuste osas, mis Poolas või Ungaris on juhtunud. Nii et see ei ole ka koht, kus me saaksime moodustada mingisuguse ühisrinde terve ülejäänud Euroopa Liidu vastu. Aga me tõesti loodame, et need õigusriigi kõnelused Euroopa Liidus muutuvad edaspidi palju laiapõhjalisemaks, kui nad siiani on olnud ja ega see ei ole kellelegi mugav positsioon, et kaks liikmesriiki on nüüd esile toodud ja kogu see uurimise raskuspunkt on neile suunatud.

Kas see ei ole natukene lootusetu vaidlus? Euroopa Liidus on väga ranged tingimused neile, kes tulevad Euroopa Liitu, aga need, kes juba sees on, ega nendega midagi juhtuda saa. Olgu tegu õigusriigi või eelarvereeglite rikkumisega.

See kindlasti ei ole tõsi. Euroopas Liidus saab väga palju juhtuda, sest komisjon saab algatada kohtuasja. Poola suhtes on algatanud ja kohus on andnud komisjonile mitmes osas õiguse ja Poola on pööranud oma seadusi tagasi seetõttu, et Euroopa Kohus on öelnud, et need on õigusevastased.

Aga finantsreeglite küsimuses ei ole ühtegi asja algatatud.

Komisjonil on olnud iga kord väga selged põhjendused, miks on olnud võimalik öelda, et me anname riikidele veel mingi üleminekuaja, seda ei ole kunagi tehtud lihtsalt niisama midagi vastu saamata. Viimane kord oli suur küsimus Itaaliaga ja kokkuvõttes Itaalia valitsus tegi eelarves üht kui teist ümber. Eesmärk iseenesest ei ole ju kohtumenetlus, eesmärk on kohtumenetlust ära hoida ja saavutada vajalikud kohandumised.

Kellega Eesti Euroopa Liidus tihedamat koostööd teeb? Kui aktuaalne on see blokkide ja jõujoonte teema? Neid arvutatakse nii- ja naapidi ning tehakse suuri analüüse.

Mina olen alati arvanud, et see on niisugune mõttekodade lemmiktegevus. Loomulikult me otsime kõik endale mõttekaaslasi ja liitlasi, aga ma ei näe Euroopa Liitu praegu sellisena, kus need jooned jookseksid alati mööda geograafilisi piire või siis mingit saatusekaaslaste piire. Kui see nii oleks, siis oleks see üks suhteliselt õnnetu Euroopa Liit. Ja siis oleksid need vaidlused alati suhteliselt ette ära defineeritud, et kes võidab ja kes kaotab, aga tegelikult on Eesti leidnud endale mõttekaaslasi lisaks Põhjamaade ja Balti ümbruskonnale.

Aga me ei ole absoluutselt kõiges nendega üksmeelsed. Lisaks Põhja- ja Baltimaadele oleme leidnud mõttekaaslasi päris tihti ka Saksamaalt, mõnikord ka Prantsusmaalt, viimasel ajal tihti ka Portugalist. See sõltub sellest, millised valitsused parasjagu kuskil võimul on ja kuidas need poliitilised seisukohad kujunevad ja see otsimine käib kogu aeg. Kui need blokid oleksid kivistunud, siis see oleks päris halb areng.

Te hakkate varsti kohvreid pakkima. Millega Brüssel teile meelde jääb?

See on nüüd üks minu välislähetusi, kus ma olen saanud teha väga vähe väljaspool tööd. See on Brüsselis töötavate inimeste needus, et võib-olla sellest, et me elame Belgias ja Brüsselis, me näeme suhteliselt vähe. Siin tuleb tihti teha tööd ka nädalavahetusel ja erinevalt võib-olla mõnest bilateraalsest saadikust, kus sa nädalavahetusel sõidad erinevatesse riigi regioonidesse ja vähemasti tutvud uute asjade ja inimestega, siis siin on need tööpäevad ikkagi selles samas Euroopa majas, kuhu päevavalgus sisse ei paista ja see jääb meelde. See jääb meelde, et tööd oli väga-väga palju ja rohkem kui paljud inimesed seda suudavad ette kujutada. Ma ei taha kuidagi selle üle kurta, kindlasti väga palju Eesti inimesi töötab samamoodi kella vaatamata ja nädalavahetusel. Vahe on võib-olla selles, et eraettevõtja saab seda rohkem ise reguleerida ja kokkuvõttes töötab omaenese kasumi nimel, meie siin peame kohanduma sellega, millised on vajadused.

Sellega, milline on kalender.

Jah.

Aga te ikka olete siin Brüsselis ringi jalutanud ja vaadanud, mis teile on hinge jäänud või mis jääb meelde isiklikus plaanis?

Ma olen katsunud natukene ringi sõita Belgias, üks väga meeldejäävaid reise oli linna nimega Ypres. Soovitan kõigil seal ära käia. Selle reisi kohta ei saa öelda, et see oli meeldiv, aga see oli üks suurimaid lahinguvälja paiku Esimeses maailmasõjas. Seal on väga hea muuseum, seal on ümbruskonnas palju sõjamälestusmärke. Eestlasele jääb Esimene maailmasõda kaugeks võrreldes Teise maailmasõjaga. Aga ma ütleksin, et ilma selleta ei ole võimalik Euroopat mõista, kui sa pole aru saanud, mis toimus Esimeses maailmasõjas. Kogu see integratsioon, mis meil praegu edukalt edeneb, ei olegi võib-olla nii palju Teise maailmasõja, kui juba Esimese maailmasõja tagajärg. Niisugune asi jääb kindlasti meelde. Aga jääb meelde ka linnake nimega Spa, mis on päriselt ka olemas ja kus on tervisevete allikad ja kus on väga meeldiv ringi jalutada ja juua otse kraanist kihisevat gaseeritud mineraalvett.

Vaata usutluse videot õhtul AK-st!

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: