Saatejuht Mirko Ojakivi tõi näite, kuidas mitmekordne endine minister ja riigikogu liige Marko Pomerants siirdus tööle Janek Mäggi suhtekorraldusfirmasse Powerhouse ning aitab Hiina tehnoloogiaettevõttel Huawei Eesti poliitikute seas kontekte leida.

Äripäeva ajakirjaniku Aivar Hundimäe sõnul on Mäggi ettevõte ilmselt püüdnud kaardistada mõjukaid endisi poliitikuid, et oma teenust pakkuda, ning seda ei saa keelata.

"Lihtsalt peame uskuma, et need inimesed, keda lobistatakse, ei allu alati kõigele ega täida pimesi asju, ei tee pimesi ülesandeid, mida neilt palutakse, mõtlevad ise. Ja see, et eri osapooli kuulatakse, on okei," sõnas ta.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler märkis, et see on väikese ühiskonna viga - kui inimene lõpetab poliitilise karjääri, on tal vaja kuhugi edasi minna, aga kõik ei pääse Brüsselisse või NATO-t juhtima.

Ojakivi rääkis, et näiteks Pomerants on Isamaa juhatuse liige ehk kujundab ühe Eesti valitsuserakonna poliitikat.

"Nüüd tuleb suure ringi küsimus, et kuidas osaleda poliitikas, kui sul on vastandlikud huvid. Täna ajad Huawei asja, aga kui erakonnal on vaja kujundada positsioon Eesti riigi huvides /.../ Ma ei väida, et Pomerants ei suuda neil huvidel vahet teha, aga avalikkuse jaoks võib asi kujuneda keeruliseks," tõdes ta.

Pomerantsi kaasuse puhul on Ojakivi sõnul hea, et saime sellise töösuhte olemasolust teada - palju hullem on, kui niisuguseid asju ei teata ja kui Isamaas ei oldaks kursis, kui Pomerantsi kleint oleks näiteks mõni õlletehas. Kui ühel hetkel tõstatuvad alkoholiaktsiisi teemad, oleks küsimus, kelle asja ta ajab.

"Pigem ongi nii poliitikute kui avalikkuse huvides, kui me teame neid asju, see aitab kasutada filtreid. /.../ Ega inimesel ei ole ju keelatud osaleda poliitikas, aga lobi puhul me ju üldiselt sinna äri sisse ei näe, ei tea, mis asju aetakse, mis on klientide huvid ja kuidas neid saavutatakse," rääkis ta.

Vedler tõi välja, et lobitööd ei pea alati tegema PR-firmad, sama hästi sobib mõni korralik advokaat. Kui näiteks mõni ametnik või minister kohtub advokaadiga, eeldatakse, et nad ajasid õiguslikke jutte, aga seal võib ka muid tagamaid olla.

"Tegelikult tehakse palju kohtumisi ju väljaspool ametlikke päevakavasid - meil on olemas lõunasöögid, konverentsid, vastuvõtud, saunaklubid, peod, klubid /.../ Sa ei saa välistada kõiki neid asju ja paljusid asju ei peagi rääkima parteide tasemel, vaid otsused tehakse ametnike tasemel - nendega peab ka lobi tegema," sõnas ta.

Ka Hundimägi leidis, et see, kust lobitööga piir läheb, on inimese enda otsustada ja pigem on oluline, et teaksime sidemeid ja suhteid ning näeksime lobistamist.

"Mis on Eesti probleem, et me tegelikult väga hästi ei näe neid huvigruppe, kes käivad poliitikute juures. Siin on näiteid, kus ministri päevakava, mis nad üles riputavad, on ju naljanumber. Mõne ministri kommunikatsiooniinimesed ise ka ei tea, mis minister päeval või homme teeb, mis kohtumised tal on. Võib-olla on see koht, kuhu vaadata, ja seesama lobistide register on teema," lausus ta.

Hundimäe hinnangul võiks parandada avalikku juurdepääsu ministrite ja ametnike kalendritele, nii et ajakirjanikud saaksid võtta näiteks peaministri kalendri ja vaadata, millised kohtumised tal on olnud. Julgeolekuga seotud teemad võiks lihtsalt olla kinni kaetud.