Kui praegu maksab Eesti ühtekuuluvusfondi projektides omaosaluseks 15 protsenti, siis Soome pakkus oma eesistumise järgmiseks eelarveperioodiks meile 45-protsendilist omaosalust, nüüd on kuuldavasti jäädud 35 protsendi juurde? Kas sellest kõrgema protsendiga Eesti ei nõustu?

Mul olid kohtumised 4. veebruaril Brüsselis nii Ülemkogu eesistuja kui ka komisjoni presidendi ja erinevate komisjoni volinikega, kus ma ütlesin juba seal välja, et kui ühtekuuluvuspoliitika, mis on Eesti inimeste, Eesti ühiskonna jaoks olnud hästi oluline perioodil 2014-2020. Kui me sõidame Eestimaal ringi, siis me näeme neid siniseid silte, mis Euroopa Liidu toel on ehitatud, olgu need teed, jalgrattateed, haridusasutused, tervishoiuasutused, siis sealt on tulnud väga suur panus, seda on olnud sellel perioodil kokku suurusjärgus 3,5 miljardit eurot.

See on arusaadav, et Eesti elujärg ja elatustase on tõusnud ja see on tore. See tähendab seda, et sellist ühtekuuluvuspoliitika protsenti nagu see oli siiani - 15 protsenti - kindlasti me enam taotleda ei saa. Euroopa Komisjoni ja Soome eesistuja toonane ettepanek oli, et ta peab olema siis kas 40 või 45 protsenti. Ja minu seisukoht oli 4. veebruaril kohtudes Charles Micheliga (Euroopa Ülemkogu eesistuja - toim.), et seda on liiga palju, see tõus on kolmekordne. Täna on Eesti oma panus tõesti viidud alla 35 protsendile. Aga kindlasti on meie eesmärk seista jätkuvalt selle eest, et see omaosaluse kasv oleks võimalikult väike ja veelgi laugem.

Kas uuel eelarveperioodil ei või tekkida selline keeruline olukord, et rikkamatel ja suurematel omavalitsustel nagu Tallinnal ja Tartul ei ole selle 35 protsendi maksmisega väga suuri raskusi, aga kehvemasse olukorda satuvadki vaesemad omavalitsused, kellel on lihtsalt seda oma raha, mida panna sellele projektile juurde, vähem? Kas mingeid erisusi ka taotletakse?

Eelarve esimene tõsine läbirääkimine algab selle nädala neljapäeval. Öelda siin välja missuguseks see protsent konkreetselt kujuneb, seda on väga keeruline. Teie küsimusele vastates, on loomulikult riigi huvi regionaalpoliitikat tehes alati ka see, et investeeringuid oleks koha peal võimalik ellu viia ja lähtuda ka väiksemate omavalitsuste võimekusest. Seda fokusseeringut tuleb vaadata siis, kui on teada, milliseks kujuneb Euroopa Liidu eelarve ja ühtekuuluvuspoliitika kaasfinantseerimise protsent.

Rahandusminister Martin Helme (EKRE) on öelnud ERR-ile, et põhimõtteliselt on 400 miljonit eurot ikkagi puudu Rail Balticu rahast, et me täidaksime selle 81 protsendi nõuet, mida te olete valitsusliidu leppesse sisse pannud. Kas see läheb kuidagi eraldi klauslina Ülemkogu lõppjäreldustesse kirja, et me soovime seda raha saada Euroopa Liidult?

Ülemkogu lõppjärelduste osas on täna natukene vara öelda. Kui te küsite, kas Eesti positsioon on see, et taotleda koos meie heade sõprade Läti ja Leeduga kokku suurusjärgus kaks miljardit eurot lisaraha, mis on juba tänasest MFF-i (multiannual financial framework ehk järgmine eelarveperiood - toim.) järgmises perioodis arvestatud ja tõesti seal Eesti osa on nelisada miljonit, siis loomulikult selle eest me seisame.

Kui suur on tõenäosus, et selle sooviga arvestatakse?

Ma kahjuks ei ole mitte kuidagi tegelenud ennustamisega ega ma ei oska tulevikku lugeda. Neid läbirääkimisi me alustame homme keskpäeval Brüsselis oma ametikaaslastega teistest riikidest ja Eesti positsioon, kui rääkida Rail Balticust, on tõesti see, ühelt poolt see kaasrahastuse protsent, mis on täna, säiliks. Ja see, et me tõesti suudaksime koos kolme Balti riigiga saada ka lisalisarahastust. Nagu ma ütlesin, on see suurusjärgus kaks miljardit. See sisaldab ka Vilnius-Kaunase ühendust ja Eesti puhul, kui tänaseid hindasid arvestada, on puudu nelisada miljonit. Siin tuleb loomulikult öelda seda, et enamus ehitushankeid on ju tegemata ja missuguseks summa lõppkokkuvõttes võib kujuneda Rail Balticu valmimise puhul, on täna väga vara öelda.

Kas on ka selline teoreetiline variant, et osa rahast tuleb mitte järgmisest vaid ülejärgmisest eelarveperioodist, et see raudtee ehitus lihtsalt jagatakse kahe eelarveperioodi vahel ära?

Me lähme taotlema ikka perioodil 2021-2027 rahastust, me ei räägi hetkel perioodist 2027 ja edasi.

Räägitakse ka sellest, et kuna järgmine eelarveperiood on kindlasti loodushoiu ja keskkonnateemalise alatooniga, siis kas meile tuleb üle-Euroopaline kilekotimaks?

Eestist saadavatest vahenditest ligi 40 protsenti suunatakse kliimameetmetesse. On räägitud päris palju tõesti sellest plastpakendi oma vahendist. See on siis taaskasutusse võtmata plastpakendi oma vahend, millest on olnud juttu. Sellist otsust pole veel tehtud. Ja see mõte on olnud, et iga taaskasutusse võtmata plastpakendi jäätmete kilogrammi kohta peaks riik Euroopa Liidu eelarvesse maksma 80 senti. Lisaks on rõhutatud, et luuakse mehhanism, et vältida selle tuluallika liigset regressiivsust. Et vaesemad riigid ei peaks suhteliselt rohkem tasuma.

Kui rääkida sellest, kas see tähendab uut maksu tarbijatele või mitte, siis kui selline omavahend üldse luuakse Euroopa Liidus sees ja ma rõhutan, et see ei ole eraldi maks, vaid see on Eesti makse, mis peab olema suurem Euroopa Liidu eelarvesse, kui me ei võta taaskasutusse plastpakendeid piisavalt ja siis peab riigikogu ja valitsus seda ühiselt otsustama, kas see jääb suurema makse näol või see võetakse turult.

Kui suur tõenäosus on, et uus eelarve kava sellel kohtumisel vastu võetakse?

Eesti kindlasti toetab, et me suudaksime järgmise Euroopa Liidu eelarve vastu nii ruttu kui võimalik. See on ka meile oluline, et me saaksime neid rahasid võimalikult kiiresti kasutama hakata, just pidades silmas Eesti inimeste heaolu ja Eesti arengut. Aga loomulikult ka meil on omad prioriteedid, mille eest me seisame. Kui Charles Micheliga kohtudes on tõesti tema soov sellel nädalavahetusel see vastu võtta, aga kui kokkuleppele ei jõuta, tehakse neid lisa või erakorralisi ülemkogusid veel.