Me kõik oleme praegu täiesti uues olukorras. Mitte kunagi varem pole taasiseseisvunud Eestis välja kuulutatud eriolukorda. Mitte kunagi varem pole olnud kriisi, mis tabaks sügavalt kõiki eluvaldkondi. Mitte kellestki ei lähe toimuv mööda.

Lihtne vajadus, et inimesed püsiks kodus, pöörab elu üsna segamini. Halvab majanduse, paneb surve alla elutähtsad teenused ning jätab meid nii vajaliku inimliku kontaktita.

Päriselt raske on neil, kel polegi kodu

Hädavajaliku inimliku kontakti vajajatena ei pea ma silmas inimesi, kes vastutustundetult kaubanduskeskustes aega veedavad. Päriselt raske on neil, kel polegi kodu, kus turvaliselt olla. Eriti lastel.

Tavaliselt saavad sellised lapsed abi ja varju päevakeskustest. Nüüd on need suletud. Kohtumisi ei toimu. Sooja toidu saab karbiga kaasa, kuid kohapeal süüa pole võimalik. Päevakeskuste kodulehtedelt leiab teate, et sotsiaalpedagoogi tuge õppetöös pakutakse telefoni ja nutirakenduste teel. Aga just neil lastel pole tõenäoliselt ei telefoni ega arvutit.

Raamatukogud on samuti kinni. Kust nad saavad kätte oma e-kooli ülesanded? Millise nutiseadmega täidavad distantsõppe programmi? Ja kui e-koolis on vanematele teade, et esitage järgmise päeva koolilõuna tellimus sealsamas kella neljaks, jäävad need lapsed toidust ilma.

See on vaid üks näide, kuidas praegune olukord haavab ühiskonda väga sügavalt. Ja ma ei kahtle sugugi seatud piirangute vajalikkuses. Aga lisaks majandusprobleemidele peame valmis olema ka tõsiste sotsiaalsete tagajärgedega tegelemiseks. See kriis on väga erinev kõigest sellest, mida riigi ja inimestena eelnevalt kogenud oleme.

Loodan väga, et lahendused viirusest ja piirangutest tingitud raskuste lahendamiseks siiski leitakse. Andke riigile andeks, kui kiirustamise või kogemuste puudumise tõttu kõik kõige paremini kohe välja ei tule. Aga vead tuleb parandada. Ja selle nimel pingutataksegi.

Pole enam aega pikalt arutleda

Seadused epideemia tõkestamiseks ja hädaolukorra lahendamiseks on olemas. Kuid mõistagi pole rakenduspraktikat, pole kohtupraktikat. Uskumatult palju segadust on selles, milliseid meetmeid ja milline asutus või isik rakendada saab. Kuidas peaks toimuma järelevalve ning vajadusel karistaminegi? Mida saab teha amet, mida valitsus, eriolukorra juht või kohalik omavalitsus? Ja milline roll on riigikogul?

Paragrahvidesse on jäänud augud sisse. Või just vastupidi, paragrahve on liiga palju ja need ei kõla kokku. Ametnikel pole selgeid käitumisjuhiseid. Inimesed ei saa aru, milliseid kohustusi neile panna võib. Tuntud ütlus "kaks juristi, kolm arvamust" kehtib nüüdki.

Kui kriis käes, pole enam aega pikalt arutleda. On vaja kiireid ja konkreetseid lahendusi. Terviseamet oli seaduse järgi hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus, kuid kriis oli väljunud terviseameti pädevusvaldkonnast. Nii tuligi välja kuulutada eriolukord. Eriolukord tähendab juhtimise kontsentreerumist valitsuse ja peaministri kui eriolukorra juhi kätte.

Meil oli konkreetse hädaolukorra lahendamise ettevalmistamiseks aega umbes üks kuu. Jaanuari lõpus teatati ametlikult viiruse jõudmisest Euroopasse, veebruari lõpus määrati esimene diagnoos Eestis. Märtsi keskpaigaks oli selge, et asi on väga tõsine. Otsustada tuli kiirelt. Seda tehtigi. Kuid meil on olnud aega aastaid, et selliseks olukorraks valmistuda.

Praegu kehtiv hädaolukorra seadus jõustus 2017. aastal. Hiljemalt 1. juuliks 2019 pidid olema kinnitatud uued hädaolukorra lahendamise plaanid. Terviseameti juhtida oli epideemia plaani koostamine. Loodan, et eksin, aga seda plaani kuuldavasti kinnitatud pole.

Terviseameti kodulehelt leiab küll riskianalüüsi, mille järgi on ohtliku nakkushaiguse levikul elanikkonna kaitsemeetmeks ulatuslik teavitustöö hügieenimeetmetest, tervishoiuvarude pidev täiendamine ja vaktsineerimine. Lahendust olukorraks, kus vaktsiin puudub või varude täiendamisega on raskusi, pole.

Usun, et mitmed seadused lähevad pärast kriisi muutmisele. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus lendab arvatavasti esimesena prügikasti. Aga õnneks ei lahenda kriisi siiski mitte seadused, vaid inimeste otsused ja teod.

Nende ridade kirjutamise ajal on teada, et neli inimest viibib haiglas kriitilises seisus. Väga halvad uudised kardetavasti alles tulevad. Ilmselt ka täiendavad piirangud, et kaitsta inimesi muuhulgas iseenda eest. Aga igaüks saab kaasa aidata sellele, et tavapärane elurütm võimalikult kiirelt taastuks. Et ka eriti haavatavaid gruppe, nagu vanemaealisi, kroonilisi haigeid või hoopis vanemliku toeta lapsi kriis vähem räsiks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.