Tõenäoliselt tuleb peaminister välja mingite piirangutega riigis, mis võib olla ka eriolukord. Kui lihtsalt selgitada, siis mis vahe on tavaolukorral ja eriolukorral?

Tavaolukorra ja eriolukorra vahele jääb veel palju muid võimalusi. Praegustel andmetel ei ole alust arvata, et eriolukord välja kuulutatakse. Aga kui Eestis peaks selleks tekkima alused ja põhjus, ei maksa seda karta. Ehk juhul kui tuleb eriolukorra peale minna, siis koondub juhtimine valitsuse kätte. Siis enam ei juhi olukorda terviseamet. Ja siis hakatakse üle riigi andma täitmiseks korraldusi kõikidele.

Aga nagu öeldud, siis enne seda on veel terve hulk võimalusi. Ja kahtlemata praegune olukord päris tavalisest olukorrast juba erineb. Euroopas on nii palju inimesi nakatunud, kahjuks juba ka surnud. Ja tegemist tõenäoliselt on päris ohtliku viirusega. Ja seetõttu on heameel, et Eestis see kergemeelsus, mida võis tajuda veel mõni nädal tagasi, et see on asendunud arusaamaga, et meil tuleb kõigil vaeva näha, et viirus Eestis levima ei läheks ja et teda rohkem sisse ei toodaks.

Mida üldse sis praegu teha saab?

Seda on hästi palju küsitud. Ka meie ametkond töötab selle nimel, et tekiks üks selge loetelu, mida ka iga inimene võiks näha. Kui me alustame riigipiirist, siis ka ilma eriolukorrata on võimalik takistada haigete inimeste Eestisse tulekut ilma, et nende tervist oleks kontrollitud ja ilma, et neid vajadusel oleks isoleeritud.

Samamoodi on võimalik, ja minu teada juba ka tehakse, kontrollida busse, mis tulevad üle piiri. Et kui seal juba on riskipiirkondadest tulnud inimesed, kes võivad olla nakkuse kandjad, siis neid inimesi testitakse ja vajadusel isoleeritakse koju või haiglasse. See on siis see, mis puudutab piire ja mida saab juba täna teha.

Mille üle on väga hea meel, et Eesti pole astunud samme, mis võiks kehutada seda viirust varjama. Miks ma seda ütlen? Kogu kommunikatsioon peab olema tasakaalukas. Riigi käitumine peab küll olema kindlakäeline ja selge, aga ka tasakaalukas. Et mitte inimesi ära hirmutada, et nad hakkaks põgenema ja oma haigust varjama.

Teie olete pigem eriolukorra väljakuulutamise vastu? Miks?

Praeguseks hetkeks ei ole selleks lihtsalt alust. Aga kui see alus tekib, siis olen ka mina eriolukorra poolt.

Aga mis võimalused eriolukorra väljakuulutamine riigile juurde annaks? Kas nii saab riigireservidele paremini ligi? Kas ministrid ei pea enam näpuga seadusest järge ajama? 

Siin on nii palju hüpoteese välja käidud nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses, aga kui vaadata juriidiliselt ja see on minu töö, siis on võimalik eriolukorra juhil, kelleks on tõenäoliselt sotsiaalminister, on võimalik anda täitmiseks korraldusi üle kogu riigi. Ja kui vaadata riigieelarve reegleid, siis kui on väga tõsine olukord riigis, siis peab olema võimalus teha eelarves ümbertõstmisi ja kasutada ka varusid, mis on Eesti allesjäämise jaoks kogutud.

Aga veelkord, praeguseks hetkeks sellist olukorda tekkinud pole. Võimalik, et täna se seisukoht tuleb, et tegemist on juba hädaolukorraga. Oleme rääkinud hädaolukorra ohust. Ehk kõigepealt tekib hädaolukord ehk mis hakkab inimeste tervist ja turvatunnet ohustama ja siis saab kasutusele võtta kõik need meetmed, millest ma juba osast rääkisin, aga teised puudutavad koole ja lasteaedu. Ilma eriolukorrata on võimalik panna koolid ja lasteaiad kinni. Loomulikult haigestunud lapsed, nende lähikontaktsed, haigestunud õpetajad ja nende lähikontaktsed, nemad kooli ega lasteaeda tulla ei tohi. Vajadusel saab haiguslehe - kõik need juhised on perearstidele antud.

Aga miks mitte astuda kohe see suurem samm - inimestel on ju tunne, et parem karta kui kahetseda?

Spetsialistid, kes seda on pikka aega uurinud, nii teoorias kui ka praktikas, ütlevad, et justnimelt need riiklikud sammud mõistlikud ja täpselt vastavalt sellele olukorrale, mis päriselt aitavad. Kui eriolukorra meetmeid veel vaja ei ole, siis saame hakkama teiste meetmetega, siis ei tohi ei juriidiliselt ega inimpsüühikat arvestades niivõrd tõsist sammu astuda.

Aga veelkord, kui eriolukorraks on põhjust, ei tohi seda peljata välja kuulutada. meie inimesed on targad, saavad asjadest aru küll. Seni on olukorda päris hästi juhitud. ja need, kes nõuavad... eilegi lugesin sostsiaalmeediast üleskutset, et võiks keerata ühiskonna lukku, et võibolla nad ei ole mõelnud päris täpselt sellele, et inimesed tunnetavad asju erinevalt. Ja kui me vaatame kasvõi õiguskantsleri ametkonda tulnud kaebusi, siis neid mõlemalt käelt. Just eile tuli ühelt noorelt kaebus, kus ta kurtis Tallinna meetmete üle, et miks ei lubata minna kokkulepitud reisile, miks ta ei tohi minna oma treeninglaagrisse ohupiirkonda, et tema hinnangul on tegemist ülemäärase paanikaga. Veelkord rõhutan, paanikat ei ole, aga kergemeelne suhtumine on kohatu. See on meie kõigi vastutus, et see viirus ei levi. Ja ma loodan, et terviseamet, valitsus ja sotsiaalminister, kes on siin tegelikult ööd ja päevad tööd teinud, täpselt õigel ajal kehtestavad täpselt õiged reeglid. 

Kas praeguses olukorras saab inimesi distsiplineerida, kui nad ei allu riiklikele soovitustele?

Põhimõtteliselt saab ja ma loodan, et terviseamet ka selle peale läheb. Ja kui peaks tulema eriolukord selle tõttu, et inimesed ei käitu mõistlikult või et asi väljub muudel põhjustel kontrolli alt, eks siis on olukord juba väga range. Aga ka juba praegu on olukord, kus on võimalik teha inimesele ettekirjutus, et ta viibib kodus. Ehk kui üks inimene on juba haigestunud koroonaviiruse tõttu, siis ka tema perekond jääb koju. 

Aga kui ta ikkagi ei jää?

Siis on võimalik teha ettekirjutus ja selle rikkumise eest on võimalik ka karistada. Mitme ametkonna koostöös on läbi töötatud ka see, et karistusseadustikus lausa kolmeaastase vangistusega käsitletava teoga seda ikka käsitletakse. Sulle on tehtud ettekirjutus, sa kannad ohtlikku viirust, sa lähed välja, nakatad teisi inimesi, võibolla keegi, kel nõrgem immunsüsteem selle tagajärjel sureb.

Kui arstid ütlevad, et kulg on kerge, siis võib see sellele inimesele olla kerge, aga teistele väga raske. Eetiline ja hooliv on teisi inimesi mitte nakatada. Ja see ei puuduta mitte ainult koroonaviirust, vaid ka kõiki teisi haigusi. Ja mul on kahju sellest rääkida, aga hullemateks juhtudeks on ette nähtud kriminaalkaristus.