Viimasel kuul finantsturgudel ja inimeste pensionikontodel toimunu on tekitanud rohkelt küsimusi ja ebakindlust. On arusaadav ja inimlik, et inimesed ei küsi headel aegadel, miks on pensionisäästude väärtus kasvanud, vaid küsitakse ikka keerulisematel aegadel, miks on väärtus vähenenud.

Samuti on väga inimlik juba toimunud languse järel asuda väärtpabereid müüma või siis pensionifondi vähem riskantsema vastu vahetama. Meist keegi ei tea, kui sügavaks võib käimasolev kriis kujuneda, kuid meil on võimalus õppida eelnevatest kriisidest.

Sõnaühend deja vu viitab olukorrale, milles oleme juba varem olnud. Ka käimasolev langus ei ole finantsturgudel sugugi esimene ja mitmetel portfellihalduritel on see juba kolmas suurem kriis läbi elada.

Viimase saja aasta jooksul on olnud kuus aastat, kui maailma suurim, USA aktsiaturg on langenud üle 20 protsendi. Ühegi sellise kriisiga ei saabunud maailmalõpp ja turud on kriisidest taastunud. Ettevõtted on jätkanud laienemist, innovatsioon on jätkanud meie elu lihtsustamist ning maailmamajandus on jätkanud kasvamist – koos sellega on pikaajalises kasvutrendis ka aktsiate hinnad.

Ka Eesti pensionifondid on läbi elanud juba mitmeid suuremaid ja väiksemaid langusperioode, kuid sellegipoolest on tootlused tegevuse algusest positiivsed ja enamike fondide puhul ületavad ka inflatsiooni.

Finantsturud ennetavad reaalmajandust

Kui majandusprotsessid toimuvad suhteliselt aeglaselt ja inertselt, siis finantsturgudel käib kõik väga kähku. Kahe nädalaga 30 protsenti kaotust käib kiiresti, samal ajal kui koroonahirmus ettevõtete tegevuses ja inimeste sissetulekutes justkui polegi veel väga palju toimunud. Finantsturge võib vaadata kui kollektiivset aju, mis üritab ennetavalt hinnata ettevõtetes ja laiemalt majanduses toimuvat.

See "kollektiivne aju" reageerib juba ette ja sellele ajule on omane ka emotsionaalsus – sageli reageeritakse emotsionaalselt üle nii üles- kui allapoole.

Seetõttu tasub endalt alati küsida, kui negatiivse stsenaariumiga on finantsturud juba arvestanud? Pelgalt tulevikus saabuv uudis, et maailma majanduskasv saab koroonaviiruse tagajärjel olema sügavas miinuses, ei pruugi aktsiatele enam negatiivset mõju avaldada, sest kõik juba eeldasid seda nagunii. Ettevõtte kvartalikahjum ja dividendide tühistamine võib viia aktsia hoopis tõusule, sest juba oodatud fakti konstateerimine ei muuda ju sisuliselt seda aktsiat vähematraktiivseks.

Kui uudistes alles hakatakse rääkima saabuva kriisi sügavusest, võivad aktsiaturud juba vaadata sellest negatiivsusest läbi ja keskenduda olukorra paranemise võimalustele. Ka eelmise, 2008.–2009. aasta kriisi ajal asusid aktsiaturud märtsis 2009 tõusule, ehkki meedias domineerisid endiselt nukrad toonid ja paljude riikide majandustes seisis raskem veel ees.

Tippe ja põhju finantsturgudel on ka professionaalidel väga keeruline täpselt tabada, veelgi keerulisem on see uudistest ärevusse sattunud pensionikogujal. On inimlikult mõistetav, et peale toimunud ehmatavat langust tekib soov oma raha vabatahtlikust kolmandast sambast välja võtta (seejuures olulise osa tulumaksuks makstes) või oma kohustusliku teise samba fondi vähemriskantse või konservatiivsema vastu vahetada.

Kuid peatume hetkeks: kas neid samme ei peaks tegema pigem siis, kui ümberringi on kõik hästi ja väärtpaberite hinnad kõrgel? Osta odavalt ja müüa kallilt peaks olema meie juhtmõte, mitte vastupidi.

Seetõttu ei ole ka riigipoolsete pensioni II samba sissemaksete külmutamine hea plaan – loobutakse võimalusest, kus saab osta odavalt, et siis turgude tõusmisel sellelt suuremat tulu lõigata. Deja vu – ka seda oleme me juba näinud aastatel 2009–2010. Ajal mil, riigipoolsed maksed olid eelmisel korral peatatud, tõusid maailma aktsiaturud ligi 50 protsenti.

Meile meeldivad allahindlused

Finantsturgude langust võime võrrelda allahindluste või hullude päevadega. Oletame, et kui kõik maailma rõiva-, jalatsi-, elektroonika ja muude kaupade kauplused korraldaksid osturalli ja müüksid oma kauba 50, 70 või isegi 90 protsenti soodsamalt, kas me siis ostaksime neid?

Võin julgelt väita, et enamik seisaks järjekorras ja paneks ostukorvi ka seda, mida hetkel vaja ei lähegi. Sama on ka pensioniks kogumisega – kui me ei jätkaks sissemakseid oma sammastesse, siis me ei kasutada ära praegust soodusmüüki, mis tulevikus, kui turud taas taastuvad, meile kasumit toodavad.

Hea uudis on see, et ka see kriis lõpeb. Ükskord. Muutume kõik rahulikumaks, targemaks, kogenenumaks ja kokkuhoid suureneb taas. Kõige pimedam hetk on ikka enne koidikut. Soovin kõigile tervist, vastupidavust ja külma närvi.