Kas te mäletate veel seda, kui me läksime hommikuti tööle ja meie elu oli minuti pealt planeeritud?

Kuidas me siis igatsesime aega, mil saaks elada oma südame järgi. Proovida leiva küpsetamist, kirjutada elu esimese novelli või meisterdada ise midagi oma kätega. Mõistagi nüüd, kui see aeg on kätte jõudnud, oleme selle igatsuse täiesti inimlikult unustanud. Aga ma siiski arvan, et ma pole ainuke, kes õhtuti voodisse minnes tunneb end kui koeratüdruk Lotte, kel ei taha ega taha tulla uni, sest pea on täis mõtteid, mida kõike on vaja kohe korda saata.

Need, kes istuvad karantiinis, saavad alustada kohe hommikul, kõik ülejäänud aga siis, kui päevatöö saab kodukontoris tehtud. Seda muidugi juhul, kui praegune olukord pole valusalt meenutanud, et sul polegi muid hobisid kui käia väljas, süüa ja raha kulutada.

Minu nimekiri algab kasvuhoone ehitusega ja lõppeb Fred Jüssi suure õpetuse praktiseerimisega. Ütles ju vanameister, et ärge ise oma aega täis planeerige ega laske seda ka teistel teha. Jätke aega niisama olemiseks ja pilvede vahtimiseks.

Palun väga. Mitte keegi ei tee enam meiega plaane ja me ise ka ei saa neid teha. Kui see ka pole märk, mis siis veel? Nüüd polegi muud kui telk ja magamisvarustus kotti ja otsejoones metsa, lõke üles ja efektiivne mitte midagi tegemine alaku.

Arutasin kord oma hea sõbra Navitrollaga, milline on hea kooselu. Lühikese jutu mehena võttis ta vestluse kokku oma vanaema kuldsete sõnadega: hea kooselu on selline, kus on hea koos olla. Praegust üleüldist kurtmist lugedes selle üle, kui kole lugu on oma perega päevast päeva koos olla tekitab paratamatult mõtte, et väga paljudel pole vist üldse hea kooselu.

Täitsa kurb kohe! Ehk ongi nüüd siis õige aeg endalt uurida kellega ja miks te koos elate ning kui teil pole hea, siis mis põhjusel? Vastuse otsimist tasuks alustada muide iseendast.

Kas mäletate, et alles me rääkisime laste kehvast vaimsest tervisest ja sellest, kuidas meil on suur vastava eriala spetsialistide puudus? Küsisin ühelt lastepsühhiaatrilt, miks on laste vaimne tervis kehv. Tema vastus oli lühike: vanemate vähene tähelepanu ja liigne nutiseadmetes istumine.

Selles mõttes on koduõpe parim kingitus, mis üldse sai juhtuda. Vähemalt laste vaimsele tervisele. Enam ei saa me piirduda üksnes lapse kooli saatmise ja õhtul magama panemisega.

Kas me tahame või mitte, nüüd peame oma lastele pöörama mõtestatud tähelepanu. Olgu selleks või sentimeetri ja detsimeetri vahe selgitamine. Igatahes tuleb istuda oma lapse kõrval ja temaga suhelda, isegi kui esiotsa tundub lapsega rääkimine ja tema mõtete kuulamine täiesti uudse ja isegi natuke võõrana.

Selles mõttes on üsna tore näha sotsiaalmeediapostitusi, mis annavad tunnistust sellest, et osad vanemad ongi juba avastanud, et need võõrad inimesed nende kodus on tegelikult nende endi lapsed, kes on osutunud päris toredateks ja avatud vaimumaailmaga inimesteks.

Kapitalistidel ja üldise majanduskeskkonna pärast muretsejate jaoks pole see muidugi kõige olulisem teadmine, aga mul endal on muidugi väga hea meel ka keskkonna pärast. Juba saamegi lugeda, kuidas meie armsal koduplaneedil on natukegi kergem hingata. Naiivselt võib ju ka loota, et ehk väheneb ka üldine toidu minema viskamine ja arutu tarbimine tervikuna. Mitte vaid praegu, aga ka peale kriisi.

Sotsiaalteadlased jagavad optimistlike prognoose sellest, kuidas inimesed kolivad maale tagasi. Muidugi mitte kõik, aga vähemalt osa. Nüüd näevad ju ka tööandjad, et kaugtöö on võimalik ning inimene ei pea selleks, et tõestada oma töö tegemist, ilmtingimata istuma kuskil kellegi silmade all kontoris.

Ühtlasi on nüüd selgunud, et enamikel juhtudel piisab pikkade koosolekute korraldamise ja sünergia tekitamise asemel ka lihtsalt meili saatmisest või Skype'i-kõnest. Inimesed on aga enda jaoks taasavastanud peenramaa, sitalaotamise ja isegi kartulikasvatamise põhialused.

Nüüd jääb vaid loota, et varsti saan omavahel viia kokku Luhametsa Ivi kui tippspetsialisti lehma lüpsmise alal ning uusmaaka, kes on avastanud et just see suurte silmadega elukas võib tagada tema ja ta pere ellujäämise kriisi ajal.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.