Katre Savi: kuidas korraldada koduõpe nii, et internet umbe ei jookseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katre Savi
Katre Savi Autor/allikas: Erakogu

Eesti on maailmas tuntust kogunud kui e-riik ning me püüame tekkivatele probleemidele esmajärjekorras kiireid lahendusi välja pakkuda just digitaalsel kujul, mõtlemata, kas see on alati otstarbekas, kirjutab Katre Savi.

Eriolukorra esimene nädal algas paljude perede jaoks tavapärasest sootuks erinevalt. Valitsuse otsus sulgeda koolid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks viis lapsed koduõppele.

Otsus oli õige ja vajalik. Sellele järgnes aga suhteliselt mõtestamata, aga intensiivne tegevus õppetöö läbiviimiseks interneti vahendusel.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) algatas kiirelt kampaania e-õppekursuste loomiseks, toimus veebiseminar lapsevanematele, kuidas lapsi e-õppel toetada, koondati kokku ja jagati kümneid digilahendusi, mis koduõppe võimalikuks teevad, algatati kampaania koduõppel olevate laste arvutitega varustamiseks.

Kõik justkui hädavajalikud tegevused, kuid ära unustati asjaolu, et vähemalt alg- ja keskastme koolilapsed ei kasuta neid rakendusi igapäevases koolitöös ning üleöö ei saa neist ega nende vanematest diginomaade.

Kogu olukorrast jäi arusaam, et laste õppekava täitmine ja - veel parem - täielik digipädevuste omandamine koduõppeperioodil on kõikide lapsevanemate esmane kohus. Lapsevanemate roll ettevõtja, tööandja või töötajana muutus justkui teisejärguliseks ja sellega koos ka Eesti ühiskondlik ja majanduslik toimimine.

Väga kummalisena kõlasid teated, et lapsevanemal on vajadus koju jääda, et oma last õppetegevuses toetada. Seda olukorras, kus ettevõtted, mille tegevus säilinud või isegi kasvanud, vajavad väga töötajaid.

Vajaduse kooliealisi lapsi koduõppes toetada tingis asjaolu, et laps ei saa iseseisvalt hakkama mitmete digirakenduste kasutamisega etteantud koolitöö raames, mida ta ei ole kunagi kasutanud või ei ole iseseisvalt kasutanud. Laste iseseisvuse õppimine ja iseseisvalt hakkama saamine oli välistatud.

Massiivne digirakenduste kasutamine, kus kõikides keskkondades üritasid olla nii lapsed kui ka nende vanemad, tähendas, et süsteemid jooksid kinni, kogu internetikasutus huugas täiel võimsusel, kuid kasutegur oli võrreldes pingutusega kesine.

Kuhu jäid terve mõistus ja soovitused kasutada õppevahenditena õpikut ja töövihikut ning teisi õpilasele tavapäraseid õppevahendeid, mille kasutamiseks ei ole vaja lapsevanema juuresolekut (füüsiliselt või omakorda läbi digiseadme), uute kasutajakontode loomist ega paroole, rakenduste tundma õppimist ja testimist, kas kõik ikka töötab täpselt nii nagu oodatud või nõutud?

Jah, Eesti on maailmas tuntust kogunud kui e-riik ning me püüame tekkivatele probleemidele esmajärjekorras kiireid lahendusi välja pakkuda just digitaalsel kujul, mõtlemata, kas see on alati otstarbekas.

Haridus- ja teadusministeerium on tähtsustanud digiõppevara loomist ja kasutamist ning jätnud trükitud õppematerjalid toimima kui "vana kooli" õppevahendid, kuni digipööre ja e-koolikott need asendavad.

Trükitud tekstidel ja ekraanidel on mõlemal eelised, mis töötavad erinevalt eri vanuserühmades ja erinevatel kasutuseesmärkidel. Digitehnoloogiad pakuvad tohutult võimalusi teabe tootmiseks, sellele juurdepääsuks, talletamiseks ja edastamiseks, samal ajal on piisava tähelepanuta jäetud asjaolu, et teksti sisu omandamisel on selge eelis trükitud materjali lugedes.

Aastatel 2016-2019 on ligi kakssada teadlast uurinud digiteerimise mõju lugemispraktikale Euroopa teadusuuringute algatuse E-READ raames (Evolution of reading in the age of digitisation (E-READ)). Metauuring, mis põhineb enam kui 170 000 osalejaga 54 uuringu tulemustel, keskendus konkreetsemalt teemale, kuidas lugejad, eriti lapsed ja noored, mõistavad ja mäletavad kirjutatut lugedes digiseadmest võrrelduna trükitud materjali lugemisega.

Teadlaste järeldused on esitatud ühisavalduse ehk Stavangeri deklaratsioonina, milles tuuakse välja uuringu põhijäreldusena välja, et digitehnoloogiad hõlbustavad küll info edastamist ja esitlemist, kuid teadmiste omandamiseks ja keeruka materjali paremaks mõistmiseks on selge eelis trükitud teksti lugemisel, seda eriti ajalise surve all olles.

Õpilased tunnevad ennast kindlamalt õpikust või töövihikust õppides, sest nad keskenduvad nii enam õpetuse sisule, mitte digirakenduse või- seadme funktsioonidele. Lisaks kaasneb paberilt tekstide lugemisega materjali tunnetuslik omandamine - paraneb teksti sügavam mõistmine, areneb sõnavara kasutamine ning mälu.

Vähetähtis ei ole ka kogu e-õppe mõju keskkonnale. Iga kirjavahetus ja postitus, üleslaetud õppematerjal või kodutöö, ülesannete lahendamine veebikeskkonnas ja muu tegevus digimaailmas suurendab digijäätmete hulka ning on tõsine probleem keskkonnale.

Samal ajal on pliiatsid ja paber hõlpsasti kättesaadavad, õpikute kasutusiga on keskmiselt viis kuni seitse aastat, pabermaterjalid on lihtsalt ümbertöödeldavad ja taaskasutatavad. Seega on vastutustundlikul kasutamisel trükised hoopiski hea näide keskkonnasäästlikkusest ja toimivast ringmajandusest.

Me elame üha kiirema ja ulatuslikuma digiteerimise ajastul, kuid digivahendite kasutuselevõtt peab kulgema vastavalt vajadusele ja võimekusele, ilma lisapingeid tekitamata. Ootan väga haridusjuhtide soovitusi koduõppe jätkamiseks pingevabalt ja vajadusel ka tempos järeleandmisi tehes. Digitehnoloogiad olgu võimalus, mitte kohustus.

Koduõpe erakorralises olukorras peab keskenduma olulise süsteemsele omandamisele, milleks on õpikud, töövihikud ja raamatud suurepäraseks vahendiks. Täiendavalt võib mõistagi kasutada ka digilahendusi, kuid sellisel viisil nagu me seda tavapärases olukorras oleme harjunud tegema.

5 soovitust koduõppe paremaks korraldamiseks: 

  • Õpilase ülesanded on esitatud tervikliku (kõik õppeained koos) nädalakavana koos ülesannetega igaks päevaks ning tähtaegadega.
  • Ülesannete andmisel on eelistatud kodus olemasolevad ja juba kasutuses õppematerjalid: õpik, töövihik, raamatud, paber, jms.
  • Uute digitaalsete õpikeskkondade või -materjalide kasutamisel on õpilasele antud selged juhised ülesandega iseseisvalt hakkama saamiseks.
  • Kui õpiülesannete lahendamine vajab lapsevanema abi, siis tähtaja andmisel on arvestatud, et lapsevanem saab abi anda enda töövälisel ajal.
  • Õpiülesannete täitmisel võimaldada õpilasel kasutada loovust, tulemuseks võib olla jutustus, luuletus, pilt, koomiks, laul, muusikapala.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: