Eestis ei ole praegu peresid ja valdkondi, mis poleks eriolukorrast puudutatud - rohkemal või vähemal määral on kõik tajunud koroonaviiruse mõju igapäevaelule.

Terviseameti andmetel on Eestis tänaseks koroonaviiruse tuvastamise testi tehes saanud positiivse vastuse enam kui 800 inimest. Kuressaares on COVID-19 igal kaheksandal EMO-sse pöördujal kümnest.

Kas me teame, mitut unikaalset perekonda see puudutab ja mitu last nendes peredes kokku elab? Kui viirusediagnoosiga emadel-isadel on keskmiselt üks kuni kolm last või vanavanematel kaks kuni neli  lapselast või vanavanavanematel kaks kuni kuus lapselapselast, siis neid numbreid korrutades võib aimata laste ja perede hulka, mis elavad koroonadiagnoosiga seotud ärevuses.

"Eesliini" lapsed

Viimastel nädalatel on ilmunud palju lugusid, milles kutsutakse inimesi korrale ja räägitakse, miks on oluline valitsuse antud ettekirjutustest kinni pidada. Nii on ka välja toodud, et kriisi lahendamine on jäänud eesliinil töötavate inimeste kätesse, kelle amet on sedavõrd vajalik, et ei võimalda sulguda turvaliste koduseinte vahele: meedikud ja politseinikud, piirivalvurid ja lasteaednikud, apteekrid ja päästekorraldajad, toidukaupluste müüjad ja kullerid, postitöötajad, toidutootjad jt.

Kui palju neid igapäevaselt eesliinil töötab, mõjutades meist igaühe igapäevaelu? Eestis tegutseb pea 25 000 tervishoiutöötajat, politseitöötajaid on ligikaudu 5000, lisanduvad kõik eelnevalt loetletud ja loetlemata jäänud erialad.

Kui need numbrid omakorda kokku lugeda, võime tajuda, kui suur osakaal peredest on vanemate ametite tõttu seotud ülesannetega "rindel", tehes seega oma tööd hoolimata suurenenud riskist ise haigestuda. Kui palju nendes peredes elab lapsi, kelle ema ei saa "vahetunni" ajaks sooja toidu valmis teha või loodusõpetuse ülesande lahtimõtestamisel abiks olla, õigel ajal õue "kekasse" saata või paluda vanema abi keeleõppe klipi alla- või muusikas tehtud kodutöö üleslaadimisel?

Meie pere laste isa töötab kiirabis parameedikuna ning nädal tagasi oli meil kahtlus, et ka tema võib olla nakatunud. Nii oli ta testile negatiivse vastuse saamiseni perest eemal ja sugulaste vabas korteris isolatsioonis.

Olen teadlik tundest ja kogenud seda koos lastega, kui pereisa on oma lastest ära lõigatud - olgugi see teadmisega, et see on oma pere kaitseks.

Selle poole nädala jooksul vastasin korduvalt ja korduvalt töövihiku harjutuste ja õpikutest uute peatükkide läbimise eel või järel erinevas vanuses laste küsimustele: "Millal issi koju saab tulla? Mis siis saab, kui ta test on positiivne? Kui haiged inimesed hingata ei saa, kas see on väga valus? Kas issi võib ära surra? Kas Lilli (90-aastane vanavanaema) on ikka terve?"

Need suured teemad vajasid pühendunult kuulamist, laste tunnete peegeldamist ja mõtete ümbersõnastamist, samuti igatsesid lapsed suuremat füüsilist lähedust. Selleks, et oleks jaksu teineteise kõrval jõustavalt olla, vajanuks ka mina emana paremat enda tunnetega toimetulekut, seda kõike kokku oli päris palju.

Matemaatika töövihiku ülesanded jäid nendel päevadel tegemata, leheküljed on tänini tühjad. Meie pere isa lõpetab järgmisel hommikul 24-tunnise valve ja tuleb taas tagasi koju, aga omal moel oleme koos lastega eriolukorra lõppemiseni "tiksuva pommi otsas".

Ratsionaalne teadmine peatselt Eestisse saabuvatest tervisekaitsevahenditest ei tee laste olukorda palju kergemaks ega võta ära seda alateadlikku ärevust, mis kannab endast küsimust: "Kas ja millal võib tema taas haigeks jääda, aga äkki võin ka mina nakatuda?"

"Töötud" lapsed

Koroonakriis on Eestis väldanud kõigest umbes kolm nädalat, aga juba eriolukorra väljakuulutamise esimesest päevast saati räägitakse uudistes ja kirjutatakse lehtedes nii inimestest kui ka ettevõtetest, kes on sattunud tõsistesse majandusraskustesse, sest meil on suur hulk valdkondi, milles majanduspiirangute tõttu lõppes töö sisuliselt päevapealt.

Paljudel on koondamisteade juba taskus, teised ajutiselt palgata puhkusel ning kolmandad, keda võib ühel päeval olla suurusjärgus kuni 100 000, loodavad töötasu hüvitisele ja neljandad aimavad peatselt algavat koondamislainet. Pole valdkonda, mis oleks riivamata. Kui eelmisel aastal oli töötuse määr 4,4 protsenti, siis numbrid, mis saavad iseloomustama käesoleva aasta esimest kvartalit, on hoopis teistsugused.

Mina ei ole selles kriisis oma teenistust kaotanud ja ka meie pere laste isa tuleb pikkadest puhkepausideta valvetest taas koju, tema töökoht on veel mõndagi aega nende ametite seas, kellele õhtuti aknal toetuse avaldamiseks tulukest näidatakse.

Nende prognoositavate koondamisnumbrite taha vaadates võime juba praegu küsida, et mitut leibkonda see puudutab ja kui palju on nendes peredes lapsi, kes juba praegu kaugõppest tuleneva uue olukorraga harjudes tunnetavad, et vanemate pea ümber on kaugõppes läbitava uue peatükiga ka sissetulekute kaotusest tingitud teadmatuse ja ebakindluse oreool?

Õpetajate pered

Enneolematult uues olukorras on loomulikult ka suur hulk Eesti koolidest ja õpetajatest. Üldhariduskoolides töötavate õpetajate arv on ligikaudu 15 000. Ministeeriumi ja koolijuhi, Innove ja tugispetsialistide antud juhiseid arvestades valmistavad õpetajaid ette digitunde, ikka laste huvides.

Klassiõpetajad on välja toonud, et viieminutilise veebis täidetava testi tegemiseks võib kuluda nii mõnelgi korral infot otsides ja materjali kokku pannes tund kuni kaks. Kindlasti on see aeg erinev ja oleneb õpetaja varasemast nutivilumusest, aga tööpäevad on virtuaalseid klassitunde ettevalmistavatel õpetajatel kuuldavasti pikemad kui eales varem.

Riiklikku statistikat pole arvatavasti tehtud, et teada saada, kui lasterikkad on meie pedagoogide pered, aga julgen arvata, et suurem osa õpetajatest on ka emad või isad, vanaemad või vanaisad, mõned neist isegi ka vanavanavanemad.

Kui korrutada õpetajate arv keskmise laste arvuga Eesti peredes, võime aimata laste hulka ja kodusid, kus samaaegselt meie lapsi õpetades seisavad õpetajad ise väärtusdilemmade ees: kas olla hea vanem oma lastele ja perele, kas olla hea õpetaja oma klassi õpilastele või olla hoopiski hea kaugõppe toetaja isiklikele lastele oma kodus.

Kolm erinevat rolli samaaegselt ühe karbi sisse paraku ei mahu. Paljud õpilased on saanud osa õpetaja isiklikust elust, sest Zoomis tunde andes rikastavad õppekava täitmist taamalt kostuvad ja ekraanilt läbituhisevad lapsed: "Süüa! Kus on Legod, emme? Õde võttis raamatu, ma tahan ise esimesena lugeda! Issi, kas nüüd võime õue minna?"

Omal moel on see armas, inimlik, lähendab. Samal ajal on see ka teistmoodi lisakoormus ja pinge - õpetamisele pühendumine on täis pidevaid katkestusi.

Lasterikaste perede lapsed

Meie pere viiest lapsest on kaks veel lasteaialapsed ja kolm koolijütsid, nii olen kogenud vanemana seda, kuidas pööran pea peale kaasaegses teaduskirjanduses öeldu, et aju pole võimeline rööprähklemiseks:

aitan loetut mõtestada ja suunan teise klassi tütart, kes täidab lugemispäevikut või lahendab ülesannet H-tähega algavate sõnade kohta; vastan kuueaastase poja küsimusele, mitu päeva on ta siin ilmas juba elanud, kas tuhat või rohkem; liigutan lusikat pudrupotis, et piim põhja ei kõrbeks; palun kuuendas klassis käival tütrel ekraanisolemise ajaga piiri pidada ja panna fookus uue materjali omandamisele, matemaatikas on uueks teemaks absoluutarvud; vaatan üle tööarvuti postkasti saabunud e-kirjad; koostan hilisõhtuks poenimekirja; arutlen neljandas klassis õppiva tütrega, milline Ellen Niidu luuletustest iseloomustab kõige paremini tänast kevadilma; toidan õues kanad ja külvan tilli kasvuhoonesse; püüan aidata lastel kinni pidada kokkulepitud päevakavast; koostan "logistikaplaani" kolmele lapsele, kes jagavad õppetöö tegemiseks ühte arvutit ja olen nende omavaheliste suhete puhvriks; nelja-aastase pojaga on praegu lihtne, ta naudib juba neljandat nädalat järjest komandeeringuelu vanavanemate juures ja tema küsimused elu-olu kohta kuuluvad minu poolt vastamiseks kord päevas, kui helistame hommikutervituseks või õhtuseks päevamuljete vahetamiseks.

Ausalt öeldes, ma ei ole saanud kokku lugeda, mil ma poleks tundnud hullumistunnet ja seda olukorras, kus meie peres ei ole õpiraskustega lapsed, on teised täitsa taiplikud ja terased, aga Stuudiumis vastu vaatava kolme lapse ülesannete loetelu all ma tunnen, et minu juhendamise-suunamise-planeerimise-korraldamise-motiveerimise-mõtestamise võimekusel on piirid.

Eestis elab ühelapselises peres ligikaudu 80 000 last, kahelapselises 55 000 ning kolme ja enama lapsega peredes pea 70 000 last. Seega elab kolmandik lastest peres, kus on tõenäoliselt mitu last korraga kooliealised, ja seega olnud pea kolm nädalat kaugõppel.

Pere toimetulek sõltub palju lapse võimekusest, vanuseastmest, kooli digivalmidusest ja mõneski muutujast veel. Ma tean oma pere lugu, aga ma ei tea, ja vaevu aiman vaid seda rollide segadust, millises rütmis ja kaoses katsuvad ellu jääda pered, kus lapsi kasvatab vaid üks vanem või kui mõlemad vanemad töötavad vahetustega eesliinil?

Kas absoluutarvud võiksid jääda sügist ootama, arutame?!

Mõni pere pistab rinda ühega neist ülalnimetatud raskustest. Mõnel teisel perel on samaaegselt väljakutseks lasterikka pere kaugõppe ülesanded ja eesliinil töötavad lapsevanemad. Kolmas pere katsub toime tulla olukorraga, kus lastega peres on vanem jäänud tööta ja lähisugulane on kriitilises seisus haiglas jne.

Nii on meie laste, aga ka täiskasvanute, toimetuleku- ja tolerantsiaken ümbritsevat arvestades tavapärasest oluliselt kitsam.

Mõeldes nende eriolukorda kirjeldavate numbrite peale ja mõistes, kui paljusid perekondi ja lapsi see puudutab, saan öelda, et praegusel moel ainekavade plaanipärane läbikappamine ei anna sisulist tulemust. Eriolukorras õppimine ei tohiks tekitada uusi kriise, neid jagub niigi.

Kuidas tundub mõte, et korrutustabelid, uued absoluutarvud, keele grammatikareeglid ja keemilised valemid jm õpime ära koolipingis, kui eriolukord on läbi ja lapsed kohtuvad taas professionaalse õpetaja käe all?

Et viirusest tingitud eriolukord ei tekitaks vaimse tervise probleemide "viiruslikku" kasvu, siis küsin, on's see teema, mis vajaks praegu ühiskonna arutelu – eriolukorras tavapärase kooli ainekava järgmine ei ole vajalik ega ka teostatav.

Kas pärast kevadvaheaega võiks proovida teisiti, asendades tunniplaani järgi õppimise projektõppega, toimuksid ainepõhised õppepäevad: lapsed saaksid uurida ja avastada, teha vigu ja nendest õppida, õppida eristama olulist ebaolulisest, otsida vastastikseoseid, kogeda eri kontekstides sama asja, mõtestada ja juurelda, olla õpiprotsessi aktiivne osaline ja ehitada järgmist õppimist varasemale.

Me kõik oleme selles olukorras esmakordselt ja nüüd oleks ehk õige aeg uurida, kui paljud vanemad kirjutaksid nendele mõtetele alla?