Ingeldrin Aug: koduõppel oleva lapsevanema appikarje

Ingeldrin Aug kirjeldab kolme lapsega kodus veedetud eriolukorra esimest nädalat, mille vältel elevus vähehaaval masendusega asendus.
Nädal on möödunud eriolukorra kehtestamisest ning valitsuse otsusest sulgeda üldhariduskoolid ning jätkata õppetööd distantsõppel kodus. Algne elevus ja isegi põnevus uuest väljakutsest on asendunud musta masendusega ja sa oled reede hommikuks valmis tõstma käed üles, ütlema, et mulle aitab, ma ausalt ei saa sellega hakkama, laske või maha.
*
Sa pole asjata valinud endale teist kutsumust. Sa olen oma igapäevases töös hea, isegi väga hea, aga viimane nädal on hukatuslikult mõjunud varem justkui nii kindlalt peos olnud enesekindlusele põhitöökohal.
Kui sinu enda töös pole seoses eriolukorraga suurt muutust mahu osas toimunud, siis ei saa seda öelda kõigi sinu töökaaslaste kohta, mõnda neist tahaks veidi abistada, sest sa tead, et saaksid ja oskad. Peame ju kõik olema selles olukorras üksteisele toeks ja seda ka töökollektiivis.
Sa annad temale lubaduse võtta üks väike, aga tol hetkel oluline jupike tema tööst ja teha seda ajutiselt ise. Ennatlikult ütlen, et nädala lõpuks avastad, et sa ei ole sellega sugugi tegeleda jõudnud. Ka sinu enda tööasjade produktiivsus on olnud miinimumi tasemel. Välja arvatud sel ühel päeval, kui laste isal oli vaba päev, ta lastega koduõpet tegi ja sina said minna kontorisse, kus valitses rahu ja harmoonia, kontroll oli sinu käes ja töö sujus lennult. See imeline tunne, mida sul sel nädalal kodus polnud sendigi eest.
Kodus on kolm last esimeses kooliastmes. Nad on kõik samade vanemate lapsed, aga täiesti erinevad. Kui üks tahab, et sa igale tema lahendatud ülesandele eraldi heakskiidu annad, siis teine ei taha avaldada mitte silpigi oma kodutöö lahendusest, läheb küsimise peale endast välja ja süüdistab sind usaldamatuse.
Oma kooliteed sügisel alles alustanud laps ei saa vist üldse aru, et distantsõpe tähendab kindla päevaplaani järgi materjali omandamist, kodutööde tegemist ning nende õpetajale e-posti kaudu saatmist, mitte poole lõunani teleri ees multika vaatamist, nutitelefon ohutus läheduses.
*
Esmaspäeval oleme kõik valmis distantsõppega alustama. Ema ja isa ning kahe lapse telefonides ning kahes pere sülearvutis on avatud eKool. Õigemini pole avatud, sest see ei tööta. Mõtled läheneda loominguliselt – lähed terve perega üle tee metsa ja veedad seal lastega tunde imeliselt aega.
Ema-isa räägivad lastele keskkonnahoiust, metsa väärindamisest, kohaliku heinamaa juurde jõudes sellest, miks seal asuvat betoonist posti ehk geodeetilist punkti vaja läheb ning kodu idüllilisel karjamaal ootava veisekarja juures aitad lastel lugeda märke peagi poegima hakkavast emasveisest.
Oled täiesti muretu, ülimalt motiveeritud ees ootava kahe distantsõppe nädala osas ja poole kõrvaga õhtustest uudistest kuuled, et eKooli prognoositud kasutajate arvust oli kasutajaid tol hommikul kolmkümmend korda rohkem ning keskkond kukkus lihtsalt kokku. No tere tali, aga pole hullu.
Teisipäeval rahustad end, et kõik pole veel kadunud, meie e-riigi parimad itipoisid on keskkonna kindlasti sujuvalt tööle saanud ja üks päev õppetööd kolme lapsega järgi teha ei tohiks olla midagi ületamatut. Kontroll on sinu käes ja tööasjadega paistab ka joonel olevat.
Kolmapäeval hakkavad internetiavarustes ringi liikuma lapsevanemate loodud meemid koduõppe kohta. Ühes on kujutatud kaugtööd teha püüdvat isa, kolm last pulksirgelt põrandal rivis, köitega kinni seotud. Sa naerad südamest!
Järgmine meem ingliskeelse tekstiga: "Teine päev koduõpet. Minu kaks poega on õppetöölt kõrvaldatud kuni uurimise lõpuni ja tütre viskasin koolist välja". Taaskord teeb suts head huumorit päeva kergemaks, sest vahepeal oli väike tagasilöök - nimelt oled avastanud, et õpetajad on päris agarad: kodutööd leiad harjumuspäraselt kalendri alt, aga lisaks avastasid, et märkimisväärne osa koduses karantiinis tegemist nõudvatest töödest on kirjas hoopis tunnitööde all.
Kaval ka, see va eKool oma nurgataguste peidukohtadega. Lisaks on osad õpetajad hakanud juhiseid andma e-kirja teel, need on tulnud lapse kooli e-posti aadressile. Takkapihta tuleb minu telefonile tekstisõnum ühelt klassijuhatajalt, et kus on möödunud reedel paberil jagatud matemaatika ülesannete vastused, mille lahendused pidi pildistama ja õpetajale saatma.
Ausalt, ma ei tea, kus need on! Ma lähen küsin nende kohta selle lapse käest, kes ei salli sugugi, et ma teda õppetöös kontrollin ja see aktsioon lõpeb üle kogu maja kaikuva üleüldise riiuga.
Meeme tuleb järjest juurde, aga sa tunned, et sinu rõõm neist jääb aina väiksemaks. Saad aru, et igas naljas on natuke tõde. Ja need naljad on keegi täiskasvanud inimene välja mõelnud, et need saaksid tema kodusest arvutist üle maailma laiali levida, et järgmine ja järgmine ja järgmine lapsevanem tunneks end nendes naljades ära...
Viimane nali on USA-st pärinev video pealkirjaga "neljas karantiini päev minu perega". Klouniks riietunud lapsevanem peksab ühte oma pereliiget. Video all on tärnide vahel selgitus, et tegemist pole päris kaklusega. Sul läheb meel nukraks.
*
Ühel päeval on laps valmis jõudnud kaks A4 lehekülge eesti keele kodutööd. Ta on ise selle ülesande eKoolist leidnud ja ära teinud. Tundub nagu mingi näidendi ümberjutustus, kirjavigu täis, nii et mustab! Aga sa tunned uhkust, sest ta tegi selle päris ise.
Parandad koos lapsega rida realt tema jutu ära, pildistad telefoniga üles ja laps saadab selle oma e-mailiga õpetajale. Järgmisel päeval on postkastis kiri küsimusega: "Mis see on? Pidid tegema ju näidendi kavalehe, kus kirjas osatäitjad ja lavastaja ja kunstnik ja..."
Sa näed, kuidas lapse silmad valguvad pisaraid täis, samas märkad lohutuseks, et nägu on tegelikult rõõmus. Ja tõesti - su laps nutab ja naerab samaaegselt. Tõded isegi selle olukorra tobenaljakat momenti. Ta nägi ju selle tööga nii palju vaeva...
Püüad huumoriga olukorrast võitu saada, öeldes, et sõna "eideke", mis alguses tugeva sulghäälikuga kirjutatud oli ning seejärel kakskümmend seitse korda ära sai parandatud, on nüüd sul vähemalt eluks ajaks selge. Ja saadad lapse magama, et homme seesama kodutöö uuesti ja õigesti teha.
Sul pole kedagi abiks võtta. Laste ainus vanaema on viiruse n-ö riskirühmas ja laste isa on see, kes peab selle kriisi ajal olema eesliinil, sest tema osutab praeguses eriolukorras elutähtsat teenust.
Ja sa ei pane seda talle sekundikski pahaks, et ta ei saa sind võrdses mahus toetada laste distantsõppel, sest temal on oma elu kutse.. Just "elu kutse" selle kahe sõnaga, sest äraelamiseks on tal ka poole kohaga teine töö, mida selle iseloomust tulenevalt distantsilt teha pole võimalik. Omaenda töökoha oled sa eneselegi arusaamatult sel nädalal otsekui ooterežiimile pannud, sest sa oled olnud õhtul lihtsalt nii väsinud.
Ühel päeval nädala keskpaiku oled rõõmus, sest keskmises lapses on kodusõppe nädala jooksul avaldunud imetlusväärne oskus märgata, hoolida, abistada ja meeleolu luua.
Ta on esimene, kes palve peale töö-kooli-mängu-söögilaud (jah, meie väikeses majapidamises on tõepoolest seesugune multifunktsionaalne mööbliese nüüdses eriolukorras olemas) korda teha, abistada nõudepesumasinast asjade kappi paigutamisel või tolmuimejaga põranda tõmbamisel.
Ta on see, kes pingelise kolme õe suhtekolmnurga tekkides esimesena otsustab järgi anda. Mitte sellepärast, et lasta endale teistel "mütsi pähe tõmmata", vaid ta on otsustanud lihtsalt mitte selle olukorra peale oma aega kulutada. Kui ta oskaks prantsuse keelt, ütleks ta tõenäoliselt c'est la vie! Aga praegu on tal inglise keelegagi raskusi.
Sinul on samal ajal selle sama lapse pärast ka kurb meel. Miks tema peab olema jälle see, kes palutud asja ära tegi või järgi andis? Miks teised kaks seda teha ei võiks? Ühel vaiksemal momendil pärast päevast distantsõppe hullust lähed tema juurde ja ütled, kuidas sa tema panust hindad ja ütled, et kindlasti ei pea ta teiste eest asju ära tegema. Ainult siis, kui ta ise seda samuti soovib. Püüdes justkui vabandada teisi lapsi, kes sel määral panustamist vajalikuks pole pidanud ning kelle kodus õppimine on laetud samasuguse motivatsioonipuudusega kui kodutöödes appi tõttamine.
Ühel õhtul avastad, et su keskmine laps oskab teha täiesti ise pannkooke. Mitte neid pulbrist, vaid päris meie oma koduste kanade munadest, piimast, jahust ja suhkrust. Mõistmata, et tema jaoks on olukord täieliku kontrolli all küsid, kuidas ta teab, kui palju mida taignasse panna tuleb ja pakud abi retsepti otsimisel. Ta vastab muretult, et kõike nii palju, nagu süda lustib!
Jah, sinu õhtusöögitegu jäi sel päeval koduõppe tohuvabohus vaid teoreetiliseks plaaniks. Tühi kõht on tõepoolest kõige parem kokk – lapse tehtud pannkoogid on sinu tehtutest palju paremad.
Esimese distantsõppe nädala reedel helistab noorima lapse klassijuhataja ja küsib, kuidas läheb. See on esimene kord, kui teie pere kuuleb kodusõppe nädala jooksul mõne õpetaja häält. Sa tunned, kuidas su hääl tahab värisema hakata ja peidad sinu kõrval õppivate laste eest pisaraid. Sa tunned end nagu veerandsada aastat tagasi on koolipäevil, kui olid pahandusega õpetajale vahele jäänud.
Ütled ebamääraselt, et "Noh, me püüame. Aga veidi on raske siin kõigi kolmega..." Tegelikult sa valetad, sest see pole veidi raske, see on väga raske. Õpetaja lõpetab pigem rutakalt kõne, soovitab ikka õues värskes õhus liikumiseks ka aega leida ning tuletab meelde saata tema e-mailile puuduolevad kodutööd.
Reede lõunaks oled põhimõtteliselt alla andnud ja mõistad, et uus koolinädal ei saa enam samal viisil korraldatud olla. Eluasemes valitseb pidevast lastega kodus olemisest tõeline segadus; oma tööasju ei ole võimalik enam edasi lükata; kolleegi, keda lubasid nädala alguse poole abistada, oled täiesti "üle lasknud"; koduõppe pinge on närvid seest välja söönud nii lastel kui ka vanematel.
Viimases hädas kirjutad sõbrast õpetajale, kes on aastaid tagasi Noored Kooli programmiga õpetajaks läinud. Sa tead, et just tema on see agiilne, nüüdisaegne ja muutustele avatud õpetaja, kes selles distantsõpet eeldavas eriolukorras teab õigeid meetodeid, kuidas lapsi kodustes tingimustes õpetada.
Pakud temale võimalust, et äkki ta oleks nõus sinu lapsi koduõppel aitama. Ta on tark inimene ja vastab eitavalt põhjendusega, et tema peab oma koolilastega tunde reaalajas ning ei taha lisatööd, sest tahab ka puhata ja endale aega võtta. Tundub, et tal on kaugõppeformaadiga asjad timmis.
Mina ei julge lapsevanemana endale aja võtmisest ja puhkamisest hetkel unistadagi. Pereisa on just ümber tõstnud oma suvekuised puhkuseplaanid aprillikuusse, sest meil puudub igasugune teadmine, kui kaua peavad lapsed veel koduõppel olema ning meie neid õpetama.
*
Ma ei palu paljut, vaid seda, et praeguses hädaolukorras oleks minulgi võimalik teha ära oma põhitöö lastega kodusõppel viibimise ajal. Veel lihtsamalt – palun, et iga isik täidaks oma põhitegevusega seotud ülesandeid ka eriolukorra ajal, eemal oma tavapärastest kontori- ja klassiruumidest.
Eriolukord viskas paljud õpetajad ootamatult tundmatusse vette. Vetesse, mille kohta oli neile küll koolitustel ekraanile pilte näidatud, aga kus nad pole varem suplema kippunud, ja kui aus olla, pole ka tungivat vajadust olnud.
Nüüd on hädaolukord käes, õpetajal on tööriistadena käes e-kool, lapsevanema telefoninumber ning heal juhul ka lapse kooliga seotud e-maili aadress. Küll aga pole ta pidanud mitte kunagi kasutama videokoosoleku formaati kogu oma klassi õpilastega tunni läbiviimiseks, kuigi see oleks ainus meedium, mis suudaks enam-vähem piisavalt asendada lapsele nii vajalikku kontakti oma õpetajaga.
Valmis pole ka lapsevanemad, sest nad pole varem pidanud hädavajalikuks ega mõistlikuks, et päris igal lapsel oleks oma isiklik sülearvuti. Paljudes kodudes on füüsiliselt isegi liiga vähe ruumi, et kodus saaksid korraga kaugtööd teha nii ema-isa kui ka distantsõppel olevad lapsed, rääkimata võimalusest, et igaüks saaks viibida selleks segamatult oma ruumis.
Arvutid ja õpikeskkond jooksevad kokku, ühendused hanguvad. Eesti haridussüsteemi tulemused on PISA uuringu kohaselt maailma parimate seas ning oleme uhked meie e-riigi eduloo üle, aga lõppenud nädal on pannud mind kahtlema, kas meie e-riik ja haridussüsteem on piisavalt paindlikud ja võimekas, et ebaharilikes olukordades toime tulla.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel