Jaak Aab kaalub RKAS-ile alternatiive
19. märtsil andis riigihaldusminister Jaak Aab (KE) valitsuskabinetis ülevaate riigi kinnisvara valitsemise kohta. Nõupidamisel otsustati, et kõik ministrid teevad maikuuks ettepaneku kuidas kinnisvara haldamist paremaks muuta. Aab tõdeb, et ehkki RKAS on aasta-aastalt üha tublimaks muutunud, on senise tagasiside seas ka omajagu kriitikat. Nüüd peab riigihaldusminister välja mõtlema, kas äriühing on kinnisvara haldamiseks ikka parim viis.
Kas te 19. märtsi kabinetti ka mõne oma ettepaneku kaasa võtsite, et mida võiks teha teisiti kui tänini tehtud?
Detailsem ettepanek oli see, et me peaks ära otsustama, kuidas sellega edasi minna. Kunagi taheti kujundada see asi nii, et praktiliselt kõik riigi omanduses olev kinnisvara lähebki RKAS-ile. Viimastel aastatel on seda tehtud paindlikumaks, ei ole ju sundi anda kellelgi vara üle.
Missugust tagasisidet olete te seni ministeeriumidelt saanud?
Eks sel RKAS-il on ikka teatud monopoolne seisund ja monopol kutsub esile ikka teatud kriitikat. Mina julgeksin öelda, et viimastel aastatel on aktsiaseltsi tegevus kindlasti paranenud. Ja seda möönavad ka kõik asutused, ametid ja ka ministrid kabinetis. Ega mina ei pea ka mõistlikuks, et igal ministeeriumil, astusel ja ametil tekib tagasi kinnisvaraosakond. Küll aga oli küsimusi ja ettepanekuid, et kas äriühing on parim vorm riigi kinnsivaraga toimetamiseks.
See pole ju uus küsimus ja seda ei küsita ainult kinnisvara korrashoiu ja hooldamise pärast. Meenutame, 2017. aastal, kui tekkis mõte ERM-i vana näitusehoone RKAS-i käest Tartu linnale anda, kerkis probleem, et äriettevõttele ei tohi niimoodi kahju teha. Kui tõsiseltvõetav see arutelu nüüd on, et kujundada RKAS ümber millekski, mis ei pea äriettevõttena kasumit teenima?
Küsimus ei ole ainult selles, kas ta peab kasumit teenima. Küsimus on selles, kui suur peab see kapitaliseeritus olema. See on suhteliselt suur.
Küsimust on tekitanud ka näiteks see üürimudel, mis võib ju põhimõtteliselt õige olla, et üüri sisse arvestatakse ka tulevaste aastate vajadused, näiteks uute hoonete rajamine ja kapitaalremondid. Aga sellel ajahetkel tundub üür liiga kallis ka paljudele asutustele, ametitele ja ministeeriumidele. Me puutume sellega kokku näiteks maapiirkonnas, kuhu me rajame riigimajasid. Kui seal sama valemiga pakkuda renti näiteks kohalike omavalitsuste liidule või mõnele teisele rentnikule, siis tekib konflikt üürimudeli hinna ja turuhinna vahel. Ja on keeruline leida rentnikke sinna riigimajja.
Aga see on ainult üks tahk või mure. Nagu te mainisite, kui riigil on soov anda RKAS-i omandit omavalitsusele, kes taotleb seda riigilt oma funktsioonide täitmiseks, siis see on keerulisem. Aktsiakapitalist tuleb see vara välja võtta, käia läbi kõikvõimalikud võlausaldajad, audiitorid enne, kui see protsess saab otsustatud. Valitsusel on võimalik seda otsustada, aga see protsess on veidi jäik ja pikaajaline. Sama lugu on, kui soovime RKAS-ist vara mõnele riigiasutusele või ametile välja võtta.
Me oleme seni rääkinud kriitikast aga millalgi sai ju otsustatud, et teeme riigi kinnisvarale just aktsiaseltsi. Mis on äriühingu eelis teiste võimaluste ees?
Eks see eeldus oli, et äriühing on efektiivsem, on iseseisvam, saab langetada otsuseid. Oluline oli ka optimeerimine, et vabaneda mittevajalikust kinnisvarast. Mõeldi, et need protsessid käivad äriühingus kiiremini. Kuna kõike seda vara pole RKAS-ile üle antud ja ongi selline segamudel, et osa on asutuste, ametite, ministeeriumide omanduses või avalik-õiguslike institutsioonide omanduses ja osa aktsiaseltsi käes, siis võib-olla see efekt jäi sellisel kujul ära.
Ja tüüpiline äriühing peaks saama teha kõik otsused praktiliselt ise. Muidugi on üldkoosolek, on nõukogu. Aga kui me räägime kasvõi uutest investeeringuobjektides ja mahust, milles neid aastas tehakse, siis valitsus ju tihtipeale korrigeerib neid otsuseid. Teatud objektid otsustatakse ära, siis võib-olla midagi muudetakse. Ja sellisel juhul, kui on mingeid muutusi vaja teha või uusi objekte otsustada, siis need kaks süsteemi, äriühing ja poliitiline otsus ei kipu kokku minema. Muidugi poliitilise otsuse juures kuulatakse aktsiaseltsi arvamust, kes peaks olema selle ala kompetents. Nii et neid probleeme on.
Siin ei ole kindlasti süüdi äriühing ise. Ma endiselt kinnitan, et RKAS on teinud head tööd. Aga kogu toimimise juures kerkib küsimärke erinevatel klientidel, kelleks on tegelikult riigiasutused, ametid, ministeeriumid, koolid jne.
Kui aktsiaselts loodi, siis kohe oli mõte, et hakkame teenust pakkuma ka turule, mitte ainult avalikule sektorile. Riigiasutusel oleks seda hulga keerulisem teha.
Jah, kui räägime kinnisvara hooldusest või rendist, siis oli see mõte küll, aga ega ta palju realiseerunud pole. Tegelikult põhiliselt pakub RKAS seda teenust ainult riigiasutustele, avalikule sektorile. Ja kas riik peaks ka konkureerima kinnisvaraturul, kus on piisav konkurents, mingite teenustega? Ma ei arva, et see päris õige on.
Nagu te ütlesite, me ei taha, et igas asutuses oleks oma kinnisvaraosakond. Missugune oleks siis see alternatiiv aktsiaseltsile?
Umbes kaks aastat tagasi tehti selle tegevusvormi kohta analüüs. Kõige rohkem plusse leiti kas riigiasutuse või riigi hallatava asutuse vormi juures. Ja siin tulevad mängu juba järgmised küsimused. Kas kogu praegune RKAS-i tegevus või ainult kompetentsikeskus, arendus ja vara peaks olema kuskil mujal? Aga nendele küsimustele peangi mina andma vastuse. Ma pean tegema ettepaneku ja siis on kabineti otsustada, kuhu suunas me läheme.
Toimetaja: Aleksander Krjukov