Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Kui täna toimuksid USA-s valimised, oleks demokraatide kandidaadil Joe Bidenil suur võimalus istuv president üle mängida ja Trumpi ajastu lõppenuks kuulutada. Erinevad avaliku arvamuse küsitlused annavad selliseks arvamuseks kõvasti alust, kuid novembri alguseni on veel pikk maa minna ja Trump ei kavatse alla anda.

Välispoliitika ja rahvusvahelised suhted pole USA presidendivalimistel kunagi määravat rolli mänginud. Mõneti on see isegi üllatav, kui mõelda, millist mõju on Ühendriigid viimase sajandi jooksul maailma arengus mänginud. Rohkem on ikka vaadatud valimiste eel USA poole kui Washingtonist maailma suunas. Ilmselt läheb nii ka seekord.

Maailmas on jõude, kellele Trumpi bravuurikus ja senist reeglitel põhinevat maailmakorda raputav käitumine sobivad. Seepärast võib arvata, et Bideni võidu kartuses võivad käivituda arengud, mis soosiksid Trumpi USA presidendina.

Esimest näidet ei tule kaugelt otsida. Pärast kevadisi parlamendivalimisi Iisraelis moodustunud ühtsuskoalitsioon võib juba 1. juulil käivitada palestiinlaste alade annektsiooniplaani Jordani jõe orus.

Peaminister Benjamin Netanyahu on sellest unistanud juba pikemat aega, kuid ükski varasem sise- ja välispoliitiline keskkond pole olnud praegusest soodsam. Netanyahut tõukab tagant talle sobilik USA administratsioon, see, et rahvusvaheliselt on toetus palestiinlastele vähenenud ja pandeemia on suunanud maailma tähelepanu mujale.

Tõsi, kuigi Trumpi rahuplaan justkui näitaks Netanyahule rohelist tuld, ei ole USA andnud siiski viimast jah-sõna. Washingtoni tingimuseks on olnud Iisraeli sisepoliitiline konsensus ja see, et Jordaania ei taanduks rahuleppest.

Netanyahu otsus alustada annektsiooni tooks endaga kaasa terve laviini negatiivseid tagajärgi nii regioonis kui ka rahvusvaheliselt. Siseriiklikult lõhestaks see korralikult Iisraeli poliitmaastikku ning muudaks julgeolekuolukorra senisest veelgi hapramaks. See oleks viimane nael Oslo lepete kirstu, mis muudaks edasiste rahukõneluste võimaluse nullilähedaseks.

Iisrael on ka varem ühepoolselt haaranud oma kontrolli alla vaidlusalaseid territooriume, nagu näiteks Ida-Jeruusalemm 1967. aastal ja Golani kõrgendikud 1981. aastal. Seekordne annektsioonikava võib aga lisaks palestiinlaste relvastatud vastuhakule (65 protsenti toetaks relva haaramist) viia halvimal juhul sõjalise kokkupõrkeni Jordaaniaga ning sanktsioonide rakendamiseni Euroopa Liidu riikide poolt.

Eesti seisukohast oleks igasugune ebaseaduslik annektsioon üheselt taunitav. Pole vahet, kas seda teeb autoritaarne Venemaa Krimmiga või demokraatlik Iisrael Jordani jõe oruga, rahvusvahelise õiguse seisukohalt on tegemist illegaalse tegevusega.

Kui me olime valmis sanktsioneerima Venemaad Krimmi eest, siis kuidas saaksime Euroopa Liidu liikmena Iisraeli puhul rakendada topeltstandardeid. Seega oleks parim, kui rahvusvahelist õigust ja eriti veel praegu ÜRO julgeolekunõukogu liikmena konfliktiennetust nii oluliseks pidav Eesti töötaks meiega sarnaselt mõtlevate riikidega Euroopa Liidus Iisraeli survestamiseks.

Kahjuks võib juba ette näha, et selles ülitundlikus küsimuses täit ühtsust Euroopa Liidus ega ka atlandiüleselt ei teki. Ükski täiendav lõhe meile nii olulises liitlasruumis ei lisa kindlustunnet, mida üha turbulentsemas maailmas meile vaja oleks.

Trumpi viimaste nädalate ründav säutsuretoorika eeskätt Saksamaa ja laiemalt NATO liitlaste suunal (kava märgatavalt vähendada USA vägede koosseisu Saksamaal) ning tema unilateraalsed sammud rahvusvahelistest lepetest või organisatsioonidest väljumiseks kahandavad USA enda võimekust maailmaprotsesside mõjutajana. Nii saavad hoogu need, keda senini on tagasi hoidnud Ühendriikide strateegiliselt mõjuv jalajälg maailma eri piirkondades.

Päikesediplomaatia loojang Korea poolsaarel, millele pani aluse Trumpi ja Kimi läbikukkunud tippkohtumine eelmise aasta veebruaris Vietnamis, on viinud pinged uuele tasandile.

Põhja-Korea sõjakas retoorika on tagasi ning seda toetatakse sümboolsete aktidega, nagu näiteks Põhja- ja Lõuna-Korea piirialal Kaesongis asunud kontaktbüroo hoone õhkulaskmisega. See oli usaldusmeetmena ehitatud vaid paar aastat tagasi.

Pole välistatud, et Põhja-Korea teravate liigutuste taga on Kim Jong-uni mõjukas õde Kim Yo-jong, kes peab ennast Pyongyangi militaarsele eliidile tõestama võimaliku järeltulijana. Seni just Lõuna-Koreaga kõige enam diplomaatilises lähisuhtes olnud Kim Yo-jong ütles, et Põhja-Korea võtab Lõuna-Korea vastu tarvitusele meetmeid ja usaldab nende täideviimise sõjaväe kätte.

Lähinädalatel võib seega oodata Põhja-Korea poolt uusi provokatsioone ja relvasüsteemide katsetusi. Samas ei ole mõlemal Kimil ilmselt mingit kiusatust vinti üle keerata ja vallandada sõjalist konflikti. Manipuleerimiseks on neil aga soodne aeg.

Kivine ja jäine Galwani org Himaalaja mäestikus on veel üks pingekolle, mis vajab terasemat tähelepanu. India ja Hiina on seal aastakümneid vaielnud piiri üle, mis on tegelikult tühiselt lühike lõik kahe suure tuumariigi enam kui 3500 kilomeetri pikkusest piirist.

Äsjane kümnete hukkunutega vahejuhtum on erakordne, sest midagi sellist ei ole seal Hiina ja India vahel toimunud enam kui 40 aastat. Kui sellele lisada veel Galwanist mitte kaugel läänes asuv Jammu ja Kashmiri piirkond, siis on see vaidlusalune kolmnurk tõsiselt ohtlik provokatsioonide allikas maailma kolmele tuumariigile – Hiinale, Pakistanile ja Indiale.

Natsionalismi ideedest kantud India peaminister Modi ja Hiina president Xi ei soovi sõda ja eskaleerumist, kuid sama vähe soovivad nad järele anda territoriaalsetes nõudmistes. Pealegi väljendab see Galwani kokkupõrge Hiina ja India üha kasvavat konkurentsi mõjukuse üle Lõuna-Aasias.

Hiina on viimasel ajal suutnud investeeringutega endale lähenema panna India olulised naabrid Nepaali ja Sri Lanka. India põhivaenlane Pakistan on aga Hiinaga juba pikemat aega ühes paadis.

Need on vaid mõned teravamad teemad. Liibüas jätkub sõda, kus eri pooltel on selja taga kaudselt võitlemas teineteise vastu NATO liikmesriigid. Majanduslikus kaoses valitsevas Süürias on asi rahust (eriti Idlibis) kaugel. Islamiriik on viimasel ajal jõudu kogunud Iraagis ning Iraan pole vähendanud oma sekkumisvõimet naabrite seas.

Ja ega Venemaa pole Ukrainat unustanud, lisaks poliitilisele mõjutusele jätkatakse sõjalist survet Ida-Ukrainas. Lahingud on seal igapäevased. Seega on rahvusvaheline mänguväli sassis ja segane, kus USA valimiste ootuses täidetakse vaakumit või võetakse viimast.